Kes kardab Hillary Clintonit?

Hillary Clinton näitab, et naine võib olla sama pädev kui mees, aga sugu on ikkagi tähtis, sest poliitiline meesteklubi ei ole oma uksi naistele avanud.

RAILI MARLING, Tartu ülikool

Koos president Barack Obamaga Air Force One’i pardal.

Koos president Barack Obamaga Air Force One’i pardal.

Hillary Clinton on ametlikult Ameerika Ühendriikide Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Clinton on läbi teinud pika eelvalimiste kadalipu ja saanud oma peamise konkurendi, Bernie Sandersi, leigelt sõnastatud toetuse. Tegu on ajaloolise sündmusega, sest USA 240aastase ajaloo jooksul ei ole ükski naine võimuredelil nii kõrgele jõudnud. Naised on varem küll olnud asepresidendikandidaadiks – Geraldine Ferraro (Dem.) 1984. ja Sarah Palin (Vab.) 2008. aastal. Kui Ferraro saatis oma kampaaniaga signaali, et tipp-poliitika ei ole enam härrasmeeste kinnine klubi, siis Palin meenutas rahvale, et populismilaine harjal võib võimuladvikusse tõusta ka ebakompetentne naine. Varem pidid naised poliitilise karjääri tegemiseks meestest enam oma pädevust näitama. Nüüdseks ei ole naine poliitikas ju uudis. Oma oskusi ja pädevust on näidanud terve plejaad naispoliitikuid.

Hillary Clintongi kuulub sellesse klubisse, kuid tema karjääritee on mingis mõttes olnud väga konservatiivne. Astus ta ju avalikkuse huviorbiiti presidendi abikaasana ja arendas oma iseseisva poliitikukarjääri välja alles pärast abikaasa loobumist tegevpoliitikast. Selline trajektoor meenutab pigem XX sajandi algust, mil naised mitmesse seadusandlikku kogusse jõudsid oma surnud või haigestunud mehi asendama (nt USAs Hattie Caraway 1931. või Margaret Chase Smith 1940. aastal, kes aga ennast nii tegusalt tõestas, et valiti korduvalt senatisse tagasi). Clintoni enda karjäär peegeldab aga naiste muutuvaid rolle, liikumist privaatsest avalikku sfääri.

Hillary Clintoni puhul räägib meedia palju tema esmakordsusest, aga tihti jäetakse tähelepanuta, et ta ei ole kaugeltki esimene naine, kes USA presidenditooli poole on pürginud. Juba 1872. aastal, s.t 48 aastat enne kui naistele USAs hääleõigus anti, kandideeris presidendiks Victoria Woodhull. Woodhull ise valida ei saanud ja tema Võrdsuspartei egiidi all toimunud kampaania oli puhtalt sümboolne (tema asepresidendikandidaat oli endine ori ja hilisem tuntud orjandusvastane võitleja Frederick Douglass), kuid tema platvormi kuulusid näiteks kaheksatunnine tööpäev, astmeline tulumaks ja uus lahutusseadus. Ametlikele valimissedelitele Woodhulli nimi ei jõudnud ja tema ebakonventsionaalsus tekitas tema ümber negatiivse meediatormi (nt kujutas Thomas Nast oma karikatuuril teda kuradina). Ka tänapäeva meediale oleks temasugune värvikas tegelane paras maiuspala. Peale Woodhulli sümboolset pretsedenti on tõsiseltvõetavad naispoliitikud oma partei presidendikandidaadiks pürginud aastatel 1972 (Shirley Chisholm, Dem.), 1974 (Margaret Chase Smith, Vab.), 1987 (Patricia Scott Schroeder, Dem.), 2000 (Elizabeth Dole, Vab.) ja 2012 (Hillary Rodham Clinton, Dem.). Kuni selle aastani ei ole aga keegi jõudnud suurpartei ametlikuks presidendikandidaadiks nimetamiseni.

Miks nii kaua? Ameerika poliitika sooline pale

Riigid pole küll soolised, kuid neid on aastasadade jooksul soolistatult kujutatud. USA on juba XVIII sajandist alates näinud ennast läbi mehelikustatud metafooride. Lähiajaloost on ehk meeles Robert Kagani 2003. aasta mõttekäik,1 mille järgi ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt: eurooplased usuvad seadustesse ja kompromissidesse, ameeriklased jõupoliitikasse, mille ehedaim näide on George W. Bushi aegne ühepoolne välispoliitika. Ameerika poliitikud peavad näitama, et nad on ikka piisavalt mehed: presidendikampaaniates on olnud kohustuslikud pildid sportivatest ja jahti pidavatest meestest või meestest, kelle taustaks on militaarbutafooria.2 Arusaadavalt ei sobi see väljakujunenud mehelik enesekuvand naispoliitikutega. Nagu märgib ajaloolane Kathryn Sklar3 (2011), näevad ameeriklased oma presidenti relvajõudude ülemjuhatajana (commander-in chief), mitte nt majandusliku heaolu, tervise või hariduse eest seisjana.

USA puhul ei saa rääkida ka teistes riikides valitsevatest poliitdünastiatest, kes on naisi tipp-poliitikasse toonud (nt maailma esimene naispresident Isabel Martínez de Perón oli ühtaegu Argentina esimene leedi ja ka asepresident, kes oma abikaasa surma järel presidendirolli üle võttis; India Kongressipartei tõi peaministritoolile India esimese peaministri Jawaharlal Nehru ainukese lapse, Indira Gandhi ja Gandhid hoidsid partei tüüri kuni lähiminevikuni). Kuigi ka Ameerika poliitmaastikul ei puudu oma dünastiad (Kennedyd ja Bushid), ei võimalda poliitiline süsteem ühel perel võimu enda käes hoida seda isalt tütrele või mehelt naisele edasi andes.

Oma osa on mänginud ka konservatiivsete väärtushinnangute lai levik, mis on pelutanud parteisid naiskandidaate esitamast – seda küll ainult viimase ajani, sest viimase kümnendi valimised on näidanud naisvalijate ja sooküsimustega seotud poliitika üha suuremat mõju valimistulemustele. Alates 1964. aastast on valimistel osalenud rohkem naisi kui mehi ning alates 1980. aasta presidendivalimistest on selgelt tuvastatav sooline lõhe hääletustulemustes (naised eelistavad pigem Demokraatlikku Parteid ja Vabariiklikust Parteist on viimaste valimistsüklite jooksul saanud valgenahaliste vanemate meeste partei).

Rassivähemuste ja naiste õigused on USA ajaloos liikunud omavahelises seoses, aga mitte harmoonias. Kui mustanahalistele anti valimisõigus 1870. aastal (15. põhiseadusparandus võeti vastu 1869), siis naised said selle õiguse alles 1920. aastal (19. põhiseadusparandus). 2008. aastal valis USA endale esimese mustanahalise presidendi. Kas 2016. aastal on riik valmis valima esimese naise? Loodetavasti pole siin vaja 50aastast ootepausi.

Miks Hillary?

Hillary Clinton toob oma kampaaniasse märgatava ühiskondliku ja poliitikakogemuse. Eesti rahvale on ta ehk enim meeles kui 42. presidendi Bill Clintoni abikaasa, kuid Valgesse Majja jõudmise eel oli Hillary edukas advokaat. Clinton ise on öelnud, et ainuke aeg alates 13. eluaastast, mil ta ei töötanud, olid need kaheksa aastat, mis ta veetis esimese leedina Valges Majas.4 Pärast Valgest Majast lahkumist suundus Hillary Clinton aktiivsesse poliitikasse ning ta valiti 2000. aastal New Yorgi osariiki esindava senaatorina senatisse. 2006. aastal valiti ta samale ametikohale tagasi. 2008. aastal kandideeris ta Demokraatliku Partei eelvalimistel, kuid kaotas pärast pingelist kampaaniat Barack Obamale. Obama pakkus talle kohta oma kabinetis ning Clinton oli aastatel 2009–2013 USA välisminister, kellele jäi lahendada nii mõnedki keerukad Lähis-Ida küsimused. Oma kogemusepagasilt ületab ta seega tublisti oma selle aasta konkurente nii partei sees kui ka väljaspool.

Clintonit saadab aga isegi naispoliitiku puhul ebatavaline juba mitme aastakümne pikkune meediakära. See lahvatas erilise kirega Clintonite Valges Majas asumise perioodil. Kui tavaliselt kirjutatakse meedias esimestest leedidest distantseeritult ja pehmetes toonides, siis Hillary Clintonit saatis ambivalentne ja pigem mürgine meediakommentaar. Ühelt poolt oli ta hea näide moodsast naisest, kes kombineerib emadust tööga väljaspool kodu, teisalt aga tekitas just nimelt see rollide sobitamine eriti parempoolsetes kommentaatorites midagi, mida kolumnist Katha Pollitt5 on nimetanud „poolpornograafiliseks kinnisideeks“, milles põrkusid põlvkondlikud eriarvamused naistele kohastest rollidest kodus ja väljaspool seda. Hillary Clinton keeldus Bill Clintoni esimesel valitsusajal olemast dekoratiivne esindusobjekt, kes jagab ajakirjanikele oma küpsiseretsepte ja moesoovitusi, vaid osales aktiivselt poliitikakujundamises, sh USAs väga vastuolulise üleriigilise tervisekindlustussüsteemi väljatöötamises (mis 1990. aastatel aga liiva jooksis). Konservatiivne kriitika sundis Clintoneid oma taktikat muutma ja Bill Clintoni teise valitsusaja jooksul võis ka Hillaryt näha pastelse kostüümiga vaikivas ja toetavas rollis, eriti pärast Bill Clintoni eraelu puudutavaid skandaale. Meedialemmik Jackie Kennedy vastas kunagi intervjueerijale, kes küsis tema arvamust: „Kuna ma olen tema abikaasa, siis on minu arvamused samad, mis tema omad. Kuid ma arvan, et tema oskab neid paremini seletada kui mina.”6 Hillary Clinton ei sobinud kuidagi sellesse allaheitlikku rollijoonisesse, kuigi, nagu ajaloolane Susan Douglas7 sarkastiliselt on märkinud, ka tema „pidi tõestama, et ta oskab käsimikserit kasutada ja kurttumma mängida“. Kirjanik Erica Jong8 oli veelgi sapisem: „Mis on selle pildi juures tuttav? Naine ohverdatakse oma abikaasa ambitsioonidele. Tema isiksust moondatakse. Ta võtab ajakirjanduses peaaegu kogu tule enda peale, samal ajal kui abikaasa pääseb puhtalt. Võiks isegi öelda, et ta võtab mehe karistuse enda kanda, nagu ka karistuse kõigi nende naiste eest, kes astuvad väljapoole piire, mis on ette kirjutatud pabernukkudest poliitilistele naistele – tegelikult kõigile tänastele naistele.“

Paljudele kriitikutele, nagu märgib keeleteadlane Robin Lakoff,9 tekitas segadust see, et Clintonite abielus oli Hillary täpne, kontrollitud, külm, analüütiline, samal ajal kui Bill oli pehme, emotsionaalne, kontrollimatu, impulsiivne, s.t kumbki ei vastanud eeldatavale soolistatud rollijoonisele. Hillary proovis enda kohta käivat narratiivi kontrollida ning sai selle eest karistada. Kuni tänapäevani on ta jäänud meedia suhtes üliettevaatlikuks, mida talle ka ette heidetakse. Teadvuse voolu sarnaseid säutsusid puistavale Donald Trumpile vastanduv Clinton väldib sõnumist hälbimist ning on ajakirjanikega kidakeelne. Ka vastlõppenud meiliserverijuurdlus on näide tema kõrgendatud privaatsusvajadusest.

Hillary Clinton on aga kindlasti poliitilistes võitlustes karastunum kui suur osa viimase aja presidendikandidaate tänu oma kogemusele nii senaatori kui ka välisministrina. Meenutagem, et selleks ajaks kui Obama sai presidendiks, oli ta olnud vaid ühe valimisperioodi USA senatis. Eriti kontrastne on Hillary Clintoni kogemuspagas võrrelduna populismilaines Vabariikliku Partei presidendikandidaadiks tõusnud ärimehe Donald Trumpiga, kellel puudub igasugune poliitika- ja valitsemiskogemus. (Tema äritausta lahkamine pole käesoleva artikli eesmärgiks).

Miks sugu on jätkuvalt oluline?

Clinton on juba üle kümne aasta esitlenud ennast kui tugevat kandidaati, kes hoolimata oma soost on veenev relvajõudude ülemjuhataja, s.t on püüdnud murda selle rolli puhtalt mehelikku tõlgendust (nt pärast senatisse valimist kuulus ta relvajõudude komiteesse, toetas sõda Lähis-Idas jne). Naisena oleks pehmust talle enam ette heidetud kui valimiste ajal rahu rõhutanud Obamale. Clinton on püüdnud kasutada naispoliitikute (nt Margaret Thatcheri) vana võtet näidata, et ta on tugevam kui teda ümbritsevad mehed (meenutagem Thatcheri repliiki, et ta on valitsuskabineti kõige kõvem mees – „the best man in the Cabinet“) ja teinud seda sisulise poliitika tasandil, mitte lihtsalt jahipüssiga poseerides (nagu Sarah Palin). Sellega on ta püüdnud vähendada võimalust, et tema sugu kasutatakse tema vastu.

Nüüd, kui ta on näidanud, et ta on meespoliitikutega võrdväärne, on Clinton selle aasta kampaanias pigem esile toonud, kuidas ta kõigist enne teda olnud meespresidendikandidaatidest erineb. Olles näidanud, et naine võib olla sama pädev kui mees, meenutab ta valijaile, et sugu on jätkuvalt oluline, sest poliitiline meesteklubi ei ole siiski oma uksi naistele avanud ning et naiste võimalused ei ole ka ühiskonnas kaugeltki meeste omadega võrreldavad. Clinton esitleb ennast kui kogenud poliitikut, aga ka kui vanaema. Tema valimisüritustel võib kohata ohtralt keskealisi naisi, kes ennast tema isiku ja sõnumiga samastavad.

Hillary Clinton on traditsiooniliselt esindanud Demokraatliku Partei tsentristlikku liini ja teda on vasakpoolsed kriitikud süüdistanud liigses seotuses finantssektoriga. Bernie Sandersi tugevalt vasakpoolne kampaania, mis kannustas just noort valijaskonda, on aidanud aga Clintoni platvormi oluliselt sotsiaalse õigluse teemade poole nihutada. Ta on muu hulgas rõhutanud vajadust tegeleda soolise palgalõhega, tagada reproduktiivõigused ja anda ka ameeriklastele võimalus hüvitatud vanemapuhkuseks ja taskukohaseks lastehoiuks. Paljuski sarnaneb Hillary Clintoni programm Barack Obama omaga.

Trumpi kampaania on Clintonit süüdistanud sookaardi väljamängimises. Seejuures unustatakse, et, nagu märgib Rutgersi ülikooli politoloog Kelly Dittmar, tegelikult mängivad soolise kaardiga kõik poliitikud, aga teevad seda erinevalt. On ju Trumpi kampaania puhas mehelikkuse esitus (kuni oma suguorgani suurusega kiitlemiseni). Ka Kathryn Sklar on rõhutanud, et Trumpi kampaania on soolistatud, rõhutades kandidaadi alfaisadust, jõulisust, agressiivsust. Tema kampaaniaüritusi iseloomustab tajutav misogüünia. Seega on küsimus mitte selles, kes mängib sookaardiga, vaid selles, milline see kaart on ja millise soorollijoonisega poliitikut Ameerika valija eelistama peaks. Kaks praegust kandidaati on mõlemad silmapaistvad negatiivsete arvamuste poolest, mida nad avalikkuses tekitavad, kuid on mõtlemapanev, et 77% Ameerika naisi annab Trumpile negatiivse hinnangu (teda on vastuvõetamatuks kandidaadiks nimetanud ka konservatiivsete abordivastaste naiste ühendused).10

Kui Clinton 2008. aastal eelvalimistel Obama võitu tunnistas, siis ütles ta: „Kuigi me ei suutnud seekord kõige kõrgemat ja vastupidavamat klaaslage purustada, on selles nüüd tänu teile 18 miljonit mõra.“ Tuleb oodata novembrini, et teada saada, kas need mõrad toovad kaasa selle viimase klaaslae kadumise. Märtsis korraldatud CNN/ORC küsitluse järgi arvab 80% ameeriklasi, et USA on naispresidendiks valmis (2006. aastal oli see protsent 60). Ometi ütles vaid 25% mehi ja 35% naisi, et neile on äärmiselt tähtis, et naine saaks presidendiks nende eluajal.

1 Kagan, Robert 2003. Of Paradise and Power. America and Europe in the New World Order. New York: Alfred A. Knopf.

2 Põldsaar, Raili. 2007. Cowboys and Girlie-men: Manipulation of Masculinity in the 2004 Presidential Election Campaign. In Raili Põldsaar and Krista Vogelberg (eds). Tensions and (Re)Solutions. Tartu: Tartu University Press, 164–179.

3 Sklar, Kathryn Kish. 2011. Hillary Clinton, the Race Question and the “Masculne Mystique”. In Lisette Gidlow (ed.). Obama, Clinton, Palin: Making History in Election 2008. Urbana: University of Illinois Press, 19:25.

4 Põldsaar, Raili. 2004. Framing Hillary Clinton. In Russell Duncan and Clara Juncker (eds). Transnational America. Countours of Modern US Culture. Copenhagen: Museum Tusculanum Press, 157–171.

5 Pollitt, Katha. 1004. Reasonable Creatures: Essays on Women and Feminism. New York: Alfred A. Knopf.

6 Põldsaar 2004.

7 Douglas, Susan. 1994. Where the Girls Are: Growing Up Female with the Mass Media. New York: Times Books.

8 Jong, Erica. 1998. Hillary’s Husband Re-Elected! The Clinton Marriage of Politics and Power. In Joan B. Landes, ed. Feminism, the Public and the Private. Oxford: Oxford University Press.

9 Lakoff, Ronib Tolmach. 2000. The Language War. Berkeley: University of California Press.

10 Valenti, Jessica. 2016. Women Hate Donald Trump, and he’s running out of time to fix it. The Guardian, 7. juuli. www.theguardian.com/commentisfree/2016/jul/07/women-hate-donald-trump-no-time-to-fix-it)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar