Kellele ja milleks on vaja avaandmeid?

Suurema erialase tuntuse saavutamine motiveeriks teadlast avaandmeid avalikustama.

MARTIN HALLIK

Iga teadlase suurim vara on tema teadussaavutused, olgu need siis artikli, monograafia või mõnes muus vormis. Aastasadu on olnud teada, et väljaspool publikatsiooni oma kogutud algandmeid teiste teadlastega jagama ei kiputa. See on hästi arusaadav siis, kui mitu teadlasrühma töötab sarnase teema kallal ning au ja kuulsus, ühtlasi edasine finantseering, saab osaks vaid sellele teadlasrühmale, kes publitseerib tulemused esimesena. Teistelgi juhtudel on teadlased olnud kogutud andmete jagamisel ettevaatlikud, sest miks jagada oma tööd ja vaeva, mida keegi teine võib lihtsal moel oma huvides ära kasutada, jättes andmete koguja tunnustuseta.
Viimasel kümnel aastal on aga teadusavalikkus hakanud aru saama, et  vastutustundlikul talitamisel võiks algandmeid anda avalikku kasutusse küll. Potentsiaal, mis seeläbi avaneb, on meeletult suur. Paljud teadlased ei pea enam tegema ühelaadseid katseid, vaid saaksid oma teadustöös kasutada juba kusagil mujal tehtud katsete tulemusi või kogutud andmeid. Sel viisil hoitakse suurel määral kokku raha ja aega. Oluliselt kasvavad andmemahud, mille pealt saab järeldusi teha.
Teaduse avaandmete käibesse lask­mine ja kasutamine on maailmas siiski alles algusjärgus. Selleks et muutus saaks läbi minna, on ühest küljest vaja uurijate mentaliteedimuutust, aga veelgi enam – teadusmaailma mõjutavate reeglite ja tingimuste muutmist. Loomulikult kaasneb sellega ka tehnilise infrastruktuuri vajadus.
Kõige rohkem võiks teadlast motiveerida asjaolu, et oma teadusandmete avalikuks tegemisel võib ta kindel olla, et kui keegi neid kasutab, siis tsiteeritakse neid sama moodi nagu näiteks tema kirjutatud artiklit. See võimaldab teadlastel sama teadustöö mahu pealt saada oluliselt rohkem tsiteeringuid. Suurem erialane tuntus võiks samuti motiveerida teadlast oleks valmis kulutama aega andmete repositooriumisse üleslaadimiseks. Aega võtab ka märksõnade lisamine teadusandmete juurde, et teised uurijad neid andmeid võimalikult lihtsalt leiaksid.
Ülikoolidel on suurepärane võimalus aidata kaasa teaduse avaandmete võidukäigule selle kaudu, et teadlase ja õppejõu ametisse valimisel võetakse arvesse nii avaldatud artikleid kui ka avalikkuse käsutusse antud andmekogusid. Loomulikult on kõikidel sellistel valimistel ülitähtis osa eriala ekspertidel, kuid valivad siiski ülikoolide senatid või nõukogud. Just nendel kogudel on õigus kujundada nõudmisi akadeemiliste ametikohtade täitmiseks.
Teadust rahastavad organisatsioonid on väga huvitatud, et avaandmete kasutus laieneks kiirelt, sest seeläbi väheneks vajadus rahastada sarnaseid teadusuuringuid. Oluline põhimõtteline aspekt väljendub selles, et valdav enamik teaduse finantseeringust on ühe või teise riigi maksumaksja raha ning on igati loogiline, et maksumaksja raha eest tellitud uuringud on nii avalikud kui vähegi võimalik.
On siiski asjaolusid, mille puhul tuleb algandmetega olla väga delikaatne. Näiteks meditsiinivaldkonnas kogu info, mis on seotud patsiendi isiku­andmete töötlemisega. Väga delikaatne on kogu teadustöö andmestik, mis on seotud kaitsetööstuse või konkreetsete äriliste huvidega. Saksa kaitsetööstuse föderatsioon on väljendanud oma suhtumist teaduslike algandmete avalikustamisse. Nende arvates võiks alusuuringute andmed olla vabalt ligipääsetavad. Rakendusuuringute puhul tuleks otsustes lähtuda igast üksikjuhtumist eraldi ning tööstusele peaks jääma viimane sõna. Kõik uuringud, mis on seotud toote turule toomise teadusuuringutega, ei tohiks olla avalikud. Need seisukohad on igati arusaadavad, kui pidada uuringute rahastajana silmas erasektori ettevõtteid. Ülikoolis karjääri teha tahtvale teadlasele on siiski oluline, et tema teadustöö muutuks mingil hetkel avalikuks, vastasel juhul on tema areng akadeemilisel redelil pärsitud.
Kui ka kõik need piirangud arvesse võtta, saab valdava osa andmestikust teha avalikuks.

Esimesed sammud teadusandmete avamise teel
Selleks et teadusandmeid avalikustada on vaja teha mitu olulist sammu. Andmete üleslaadimiseks peab olema repositoorium. Seejärel on vajalik luua seos rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemiga, mille raames saab anda digitaalsetele andmekogudele idetifitseerimistunnused (DOI), mille juurde kuulub garantii, et andmekogud on pidevalt kättesaadavad. Tartu ülikooli raamatukogu on ühinenud DataCite’i konsortsiumiga, mis on maailmas tunnustatuim digitaalsete objektide identifitseerimistunnuste andja. Peatselt tulevad ka teised Eesti suuremad teadusraamatukogud Tartu ülikooli raamatukogu poolt veetavasse konsortsiumisse, et kasutada DataCite’i teenuseid. Haridus- ja teadusministeerium on eraldanud 250 000 eurot, et luua Eestis DataCite’i portaal.
Kolmandaks möödapääsmatuks sammuks on andmehalduse plaanid, mis peaksid olema iga suurema teadusprojekti osa. Andmehalduse plaanis peaks olema lühidalt kirjas, mis saab projekti käigus kogutud teadusandmetest: kuidas teadusandmeid kogutakse, töödeldakse ja säilitatakse, milliseid andmehalduse standardeid kasutatakse, kui pikk peaks olema andmete avalikustamise embargoperiood jne. Paljudele teadusrahastajatele on andmehalduse plaani nõudmine muutunud möödapääsmatuks vajaduseks.
Teaduse avaandmete laialdase kasutuse ettevalmistamiseks on tehtud ka uuringuid. Norra Teadusfond küsitles 1474 uurijat, kellest 64% oli kasutanud teiste uurijate andmestikku, 26% küsitletutest oli valmis seda tegema edaspidi ja 10% vastanutest ei pidanud teiste uurijate uurimisandmete kasutamist oluliseks. Valdav enamik nõustus, et teaduse avaandmestiku kasutamine edendab teadust, parandab teadlastevahelist koostööd ning parandab kõrghariduse õppekvaliteeti.

Eesti uuring
Hiljutine küsitlus hõlmas kõiki teadusgrantide ja -teemade juhte. Kokku saadeti küsimustiku täitmise palve välja 471 inimesele, neist vastas 37%. Olulisemad järeldused:
88% teadlastest tekib teadustöö käigus uurimistöö andmeid.
35% teadlastest hoiab teadustöö andmeid oma tööarvutis/andmekandjal.
59% teadlastest ei ole kindlaks määranud, kui kaua uurimistöö andmeid säilitatakse.
81% teadlastest kas jagab või on valmis jagama oma uurimistöö andmeid.
Andmete säilitamise kuludega on kursis 2% teadlastest. 33% teadlastest ei tea, mis maksab andmete säilitamine, 24% arvab, et mitte midagi.
85% teadlastest suhtub pigem toetavalt uurimisandmete temaatikaga edasi tegelemisse.
Teadlaskond vajab abi uurimisandmete temaatika tsentraalsel korralduslikul/regulatiivsel suunamisel.
Kui pidada silmas „Horizon 2020” teadusrahastuse avaandmestikku puudutavaid reegleid, siis kogu temaatika on Eesti teadlastele väga aktuaalne. Sellega on võetud selge suund teaduse avaandmete hulga kiirele suurendamisele.

Euroopa dokumendid

Teadusandmete valdkondi puudutavad Euroopa dokumendid:

„Commission Recommendation on access to and preservation of scientific information” (COM(2012) 417)

Euroopa Komisjoni 17.07.2012 soovitused teadusinfo kättesaadavuse ja säilitamise kohta

http://ec.europa.eu/research/science-society/document_library/pdf_06/recommendation-access-and-preservation-scientific-information_en.pdf

„Guidelines on Data Management in Horizon 2020”

Suunised andmehalduseks „Horisont 2020” raames. http://ec.europa.eu/research/participants/data/ref/h2020/grants_manual/hi/oa_pilot/h2020-hi-oa-data-mgt_en.pdf

„Guidelines on Open Access to Scientific Publications and Research Data in Horizon 2020”

Suunised juurdepääsuks teaduspublikatsioonidele ja uurimisandmetele „Horisont 2020” raames.

http://ec.europa.eu/research/participants/data/ref/h2020/grants_manual/hi/oa_pilot/h2020-hi-oa-pilot-guide_en.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming