Kaardistades taimeriigi muutumist

ULVAR KÄÄRT

Toomas Kukk ja nõgeselehine kellukas ( Campanula trahelium).

Toomas Kukk ja nõgeselehine kellukas ( Campanula trahelium).

Ott Luuk

Juba teist aastat töötavad meie taimetundjad Eesti taimede uue levikuatlase koostamise kallal. Viimaste aastate ühe suurema botaanilise ettevõtmise käigus uuritakse põhjalikumalt kui eales varem, kus millised taimed kasvavad. Meie paremaid taimeteadlasi ja -tundjaid koondava ettevõtmise üks eestvedajaid on botaanik Toomas Kukk.

Mis on taimede levikuatlas ja kuidas seda tehakse?

Toomas Kukk: Taimeatlas kajastab Eesti pärismaiste taimeliikide levikut. Eesti pindala on taimede leviku kaardistamiseks jaotatud ruutudeks, mille mõõtmed on 6 x 10 minutit ehk 9 korda 11 kilomeetrit. Iga ruudu kohta koostatakse selles kasvavate taimeliikide loend. Nende loendite põhjal tehakse omakorda liikide kaupa taimede levikukaardid. See ei ole täpne kaardistamine, sest paljudel liikidel ongi leiukoht märgitud vaid ruudu täpsusega. Kaitstavate ja huvitavamate liikide asukoha määrame aga koordinaatide täpsusega. Need küll ei kajastu atlase kaartidel, kuid täpsemad leiukohad talletatakse Tartu Ülikooli loodusmuuseumi andmebaasi PlutoF. Hetke seisuga on seal uue taimeatlase kirjeid juba üle 230 000.

Uue taimeatlase välitööd said võimalikuks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusele. Põhilised summad kuluvad palkadele, transpordile ja majutusele. Atlase välitöid korraldab Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Võrreldes varasema ehk 2005. aasta taimeatlasega on uue atlase koostamise põhimõte teine. Kui eelmine atlas põhines vahemikus 1970–2005 tehtud töödel, siis nüüd on metoodika täpsem. Käime igas ruudus kolm korda: üks kord kindlasti kevadel ja kaks korda suvel (suve esimeses ja teises pooles, näiteks juunis ja augustis). Võimalikult ühtlase tulemuse nimel on seejuures oluline, et kohal käiksid erinevad botaanikud.

Kas erinevad botaanikud kipuvad siis erinevaid asju nägema?

Natuke jah. Eks see sõltub inimesest. Üldiselt on nii, et mida paremini keegi taimi tunneb, seda vähem vahe välja paistab. Samas on kindlasti välitöölisi, kes ei pane tähele näiteks pajude ja kibuvitsade pisiliike ja variatsioone, mida on tülikas määrata ja mida enamasti hästi ei tunta.

Kui palju selliseid 9 × 11 kilomeetriseid ruutusid Eesti peale mahub?

540, millest osades on maismaad üsna vähe. Sadakond on sellised ruudud, kus maismaa moodustab kolmandiku. Kasutame kohtade märgistamiseks sama ruudustikku, mis on Regio teedeatlases.

Kui suur botaanikute vägi on välitöödesse kaasatud?

Taimeatlase toimkond, kes töid organiseerib, koosneb viiest inimest: peale minu on veel Ott Luuk (kes teab kõike geoinfosüsteemidest ja andmebaasidest), Peedu Saar, Thea Kull ja Meeli Mesipuu. Kõik nad on ka meie parimad taimetundjad. Neid, kes meiega välitööde osas suuremal või vähemal määral kaastööd teevad, on umbes viiskümmend.

Inimeseti on taimede tundmine üsna erinev: ühed tunnevad paremini, teised halvemini. Eks siin tulevad mängu ka füüsilised võimed, sest hommikust õhtuni välitööl käimine nõuab ka vastupidavust. Kuigi see võib ju tunduda lihtne tegevus: käid vaid mööda niite ja paned aga taimekesi kirja.

Välitöödel on meil kaasas loendusleht, millel on kõik Eesti sagedamad (umbes 1200) taimeliiki ladinakeelsete lühenditega kirjas. Samuti on kaasas taimeruutudest kaardid mõõtkavas 1 : 20 000, kuhu on kantud taimeatlase tegijale vajalik info. Näiteks sood, vanad metsad, niidud, mahepõllud, kaitsealused pargid ja allikad. Need on kohad, mille vahel atlase tegija valib, kuhu läheb.

1970. aastatel käis välitöö nii, et botaanikud pandi hommikul ruudu ühte nurka maha ja „korjati“ õhtul teises kohas uuesti üles. Kuid sellisel matkamisel pole eriti mõtet. Mõtet on täpsemalt käia erinevates elupaikades: kindlasti kuivemates ja niiskemates metsades, soodes, niitudel, aiamaadel ja põldudel, et saaks võimalikult palju erinevaid taimi kirja panna.

Miks taimeatlast üldse vaja on?

Taimede levikuatlase olemasolu on üks kultuurrahva tunnuseid. Peab teadma, kus taimed ikkagi kasvavad.

Atlaste tegemise traditsioon on päris vana. Inglismaal on koostatud juba kolm taimeatlast, Soomeski tehakse seda pidevalt. Viimase aja suundumusena avaldatakse atlased internetis, kus seda saab jooksvalt täiendada ja kus on märksa lihtsam andmeid analüüsida.

Peale botaanikute pakub taimeatlas suurt huvi ka teistele loodusteadlastele, kes saavad taimestiku leviku pildi põhjal teatavaid seoseid leida. Eeskätt on sellest huvitatud zooloogid, putukateadlased, kes saavad toidutaimede levikut nähes teada, kust mingisuguseid putukaid otsida tasub.

Millal tulemused avaldatakse?

Suuremas mahus eelmisel kevadel alanud välitööd kestavad kokku kolm aastat, arvestades, et üks aasta ehk 2014 kulus meil õhinapõhiseks atlase metoodika testimiseks ja taimetundmise värskendamiseks. Põhjalikumalt on meil veel vaja vaadata ka veetaimestikku.

Internetis kasutatav atlas peaks valmima aastal 2018, trükituna võiks see ilmuda parimal juhul aastal 2020.

Taimeatlas on ühtlasi algmaterjaliks uuele Eesti taimede punasele raamatule. Praegune punane raamat on valminud aastal 2008 ning 2018 on plaanis teha uus. Eelmises punases raamatus on küllaltki paljude taimede kohta kirjas, et nende kohta levikuandmeid ei ole. Nüüd loodame seda viga parandada ja püüame saada levikuandmed kõikide liikide kohta.

Kuidas meil taimetundmisega üldiselt lood on?

Taimeatlase tegemise üheks eelduseks on see, et meil on kasvanud päris tugev noorte taimetundjate põlvkond. Arvan, et nii häid taimetundjaid polnud meil isegi vana atlase tegemise perioodil. See tuleneb sellest, et oleme kümmekond aastat niite, metsi, soid ja teisi elupaiku inventeerinud.

Väga häid taimetundjaid on Eestis vaid kümmekond.

Mõnes mõttes on see üllatav, et taimetundjatel on head järelkasvu olnud, arvestades üldist trendi, et linnas elavad ja loodusest üha kaugenevad inimesed ei tunne enam liike: olgu need siis taimed, mutukad, sulelised või teised metsaelukad.

Üldine ehk keskmine taimetundmine on Eestis kahtlemata kehvemaks läinud. Inimestel lihtsalt pole taimetundmist vaja. Kas sul kasvab akna taga pärn või kask, siis mis vahet seal on, ühed taimed kõik. Looduses käiakse vähem.

Aga need, kes taimi tunnevad, on minu meelest paremad tundjad kui kuulsad Eesti botaanikud viiskümmend aastat tagasi, kes teadsid väga hästi vaid oma kindlat rühma. Nüüd tunnevad välitöö tegijad võrdselt hästi kõiki taimi.

Loodetavasti aitab ka taimeatlase tegemine parema taimetundmise tekkimisele kaasa, sest need, kes on sel alal kehvemad, saavad parematega koos välitöödel käia ja uut juurde õppida.

Vana hea klassikalise meetodita – käia targal sabas ja ninapidi juures olles õppida – vist ei saagi kuidagi?

Peale targaga koos käimise on vaja teha ka iseseisvat tööd: uurida raamatuid, kirjandust ja ka herbariseeritud taimi. See on taimekogude üks väärtusi, et sul on võimalik võtta kapist pakk herbaarlehti ja näha ühe taimeliigi muutlikkust.

Milliseid põnevaid taimi on seni taimeatlase välitööde käigus leitud?

Juunis leidsid Tarmo Niitla ja Peedu Saar Võrumaalt Sõmerpalu vallast roodjala (Blechnum spicant). Tarmo leidis taime, algul vaatas, et see on imar, aga hakkas kahtlustama ja kutsus Peedu kui parema taimetundja vaatama. Peedu sai kohe aru, et, kurat, see on ju roodjalg!

Leid tuli juhuslikult, seda ei otsitud. Mehed jõudsid lihtsalt uude atlaseruutu ja istusid lõunasöögiks maha. Seal oli n-ö mõttetu mets, kuid nad otsustasid, et kui nad juba seal on, siis lähevad ja vaatavad ikka korra ringi.

Seda Eestis üliharuldast sõnajalgtaime on leitud 19. sajandil Käsmust ning 1969. aastal ka Hiiumaalt, kust selle olid kaasa korjanud ilmselt välipraktikumis käinud üliõpilased. Liigi lähemad leiukohad asuvad Põhja-Lätis ning Rootsis ja ka Soomes. Kuna taim levib eostega, siis on lausa hämmastav, et seda meil nii vähe leidub.

Möödunud aastal avastati kolm Eesti jaoks uut liiki, millest eestikeelne nimetus on vaid ühel – suurelehisel soosalatil (Cicerbita macrophylla) – ning leidjateks olid Thea Kull ja Eerik Leibak. Lisaks ka Peedu Saare avastatud nn karvane robirohi (Rhinanthus alectorolophus) ja Thea Kulli leitud ristirohi Senecio dubitalis. 2014. aastal leidis Maret Gerz Võrumaalt Mõniste vallast uue liigina muda-nõmmkanni (Androsace filiformis). Varem oli teada, et liiki esineb Põhja-Lätis ja Pihkvamaal. See kasvab mudastes kohtades, näiteks metsaraieteedel.

Atlase tegemine pakub botaanikutele ohtralt teisigi üllatusi. Näiteks on välja tulnud, et mitmed taimed on sagedasemad, kui seni oleme arvanud. Üks selline liik on väikseõieline hiirehernes (Vicia lathyroides), mille kohta on tulnud juurde palju uusi leiukohti.

Samas on mitmed taimed võrreldes varasemaga jälle harvemaks muutunud. Kaduma kipuvad just umbrohutaimed. Näiteks raudnõgesel (Urtica urens), mis tavaliselt aiamaadel kasvab ja hästi vastikult kõrvetab, on leiukohti varasemast paarkümmend korda vähemaks jäänud. Olen välitööde käigus aiapidajatega jutule saanud ja need on tõdenud, et, jah, vanasti seda nõgest oli, aga nüüd on tõesti ära kadunud.

Sellised muutused taimestikus on loomulikud ja kaitse alla me raudnõgest võtma ei hakka. Samas on hea teada, et sellised muutused toimuvad.

Mis selliste muutuste taga on, kas ikkagi inimtegevus ja kliimamuutused?

Kõik mõjutab taimestikku. Kliimamuutustega saab põhjendada näiteks pung-kirburohu (Polygonum viviparum) harvemaks muutumist. Liik on Eestis oma leviku lõunapiiril ja meil on olnud teada julgelt üle saja leiukoha. Praeguseks on sellest tunduvalt vähem alles jäänud ehk siis paistab, et leviku lõunapiir nihkub kliima soojenedes põhja poole. Meie lõunanaabritele on alles jäänud vaid üks-kaks selle liigi leiukohta.

Samas mõjutab pung-kirburohtu kindlasti ka see, et meie niitude majandamine on muutunud. Neid kas ei niideta üldse või siis jäetakse niidetud hein maha, mis muudab niidu mulla viljakamaks ja niiskemaks ning see ei sobi paljudele taimedele.

Põllumaade kasutamine on aga samal ajal väga intensiivseks läinud: kasutatakse umbrohutõrjevahendeid ja muud keemiat. Meie välitöökaartidele on mahepõllud märgitud ja minu kogemus ütleb, et mahepõldudel on umbrohtude hulk suurem kui intensiivselt majandatavatel. Mõnelt mahepõllult leiab isegi liike, mida oleme arvanud juba kadunud olevat. Näiteks harilik äiakas (Agrostemma githago) oli kunagi hajusalt üle Eesti levinud, kuid nüüd leidub veel vaid üksikutes kohtades. Näiteks Kihnus. Seal on põldu kogu aeg ühtmoodi ja mahedalt haritud ja nii on saanud ka taimed püsida.

Kus on taimeatlase järgi Eesti kõige liigirikkamad paigad?

Kõige liigirikkam on loomulikult Lääne-Saaremaa, kuhu jäävad Viidumäe ruudud. Kurjad keeled räägivad, et see on nii tänu sellele, et seal tegutsevad ema ja tütar Mari ja Triin Reitalu, kes tunnevad väga hästi taimi. Samas jääb nendesse väga vahelduva pinnamoega ruutudesse palju erinevaid kooslusi: männikud, madalasood, allikad jne. Peale selle on Lääne-Saaremaa meil kõige mahedama ilmastikuga. Suvi on seal jahedam ja talv jälle soojem. Nii saavad seal püsida taimed, mis Mandri-Eestis hakkama ei saa.

Taimede liigirikkus vähenebki Eestis läänest itta. See on seotud asjaoluga, et rohkem taimi tahab kasvada karbonaatsel pinnasel. Lõuna-Eestile omane happeline liivakivi neile meeltmööda pole. Nii on Tartumaa taimestiku poolest suhteliselt vaesem. Jah, seal on taimi, mida Saaremaal pole, aga üldine liikide hulk on siiski väiksem. Kui Lääne-Saaremaal võib olla ühes atlaseruudus 700 liiki, siis Tartumaal võib 300–400 liigiga ruuduga juba väga rahul olla.

Meie taimeriigi liigirikkuse rekord on pärit 2001. aastast Laelatu puisniidult, mil sealt leiti ruutmeetrilt 76 liiki soontaimi. Kas seda rekordit on lootust üle lüüa?

See on tegelikult huvitav, et tegime juuni lõpus samas kohas uusi ruute ja meie parim tulemus oli 62 liiki. Eks see näitab, et liigirikkus ei pruugi olla püsiv ja võib väheneda. Konkreetses kohas on üheks põhjuseks ka see, et puisniit on kasvanud liiga tihedaks. Nii on plaanis seal sel aastal puid hõredamaks võtta.

Samas võib liigirikkus aastati ka erineda, mõnikord on mitmekesisus parem, teinekord halvem. Kusjuures see ei saa sõltuda hindajatest, sest need rekordid on teinud samad inimesed. Olen isegi mõelnud, et äkki oleme muutunud kriitilisemaks ja enam nii kergekäeliselt taimi ei määra. Aga seda vahet – 15 liiki vähem – ei saa siiski põhjendada töntsima silma või kriitilisema meelega.

Kas igal aastal proovite sealt rohkem taimi leida?

Kohas, kus 76 liiki saime, on meil seireala, nii et teeme seal iga viie aasta tagant uuesti ruute, et taimestiku muutumist ajas näha. Samas on ka teistel puisniitudel, kus oleme sel aastal käinud, liikide arv vähenenud. Võimalik, et üks põhjusi peitub selles, et me säilitame vaid esinduspuisniite, kuid nende ümber on hakanud niidukooslused taanduma. Nii on hooldatav esinduslik ala jäänud viimaseks saareks, kuhu kõrvalt enam uued seemned levida ei saa.

Aastal 1995 loendasin ma esimest korda Saaremaal Küdema puisniidule sattudes ruutmeetrisel proovitükil 65 taimeliiki. Kusjuures selle tulemusega polnud mingit punnitamist, et oleks pidanud viimset kui kõrt uurima. Sel aastal oli seal kõige parem ruut 27 liigiga. 21 aastaga on see puisniit minu silme all muutunud metsaks, kus lepp on juba kümnemeetrine.

Mõnelegi on üllatuseks, et Eestis loob just inimtegevus liigirikkust. Reeglina leitakse, et inimese käsi on kui kuradist, mis neitsilikku loodust rikub.

Mõõdukas inimmõju looduses, näiteks ATVga nõmmemännikus sõitmine, pole sugugi nii paha. Inimesed haaravad tavaliselt segipööratud pinnast nähes peast, leides, et loodus on rikutud. Tegelikult on sellist mõõdukat rikkumist vaja nii taimedele kui putukatele ja loomadele. Hoopis ühtlane samblavaip või niidetud muru on kurjast. Seda on kena vaadata, aga seal ei saa hakata taimede seemned kasvama, nagu ei ole ka kohta putukatele. Mõõdukas segipööramine ja tallamine, mida ATVdega tehakse, on ainult tervitatav. Eriti praegusel ajal, kui metssigu jääb üha vähemaks. Aga looduses peab mingi rikkuv tegur olema, mis soodustab uute taimede kasvama hakkamist.

Ka inimesed käivad looduses üha vähem. Ilmselt on see minu kiiks, aga tundub, et loodusest on ära kadunud inimese tallatud rajad – näiteks ühest talust teise. Praegusel ajal sõidetakse ju autoga, mitte ei otsita enam, kust jala otse minna. Rajad, mis veel 10–15 aastat tagasi olid olemas, on kinni kasvanud.

Sinu hoida on Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Eesti herbaarium. On see tõesti maailma suurim Eestist korjatud taimedest moodustunud kogu?

Eestis on neli suurt avalikku taimekogu: Tartus ülikooli ja maaülikooli ning Tallinnas loodusmuuseumi ja botaanikaaia herbaarium. Herbaarlehtede hulga poolest on suurim Tartu ülikooli herbaarium, kuid enamik selle 250 000 lehest on pärit mujalt maailmast. Eesti taimede poolest on maaülikooli herbaarium tõesti suurim. Meil on 115 000 herbaarlehte, millele tuleb taimeatlase välitöödega veel umbes 10 000 lehte juurde.

Meilt on küsitud, et miks me pole välja vahetanud 19. sajandist pärit taimi. Herbaarium on ju andmekogu, kus taimed võivad säilida sajandeid ja iga leht dokumenteerib ühes taimega ka selle leiukoha ja -aja. Selle põhjal on võimalik kaardistada taimede geograafilist levikut ajas.

Samuti on võimalik herbaariumi abil teha taimede süstemaatikat, uurides nende väiksemaid ja suuremaid liigitunnuseid. Uuemal ajal saab kuivatatud taimedest ka geenide järjestuse kätte. Sisuliselt on herbaarium kui geenipank.

Millise taime nime peale võid Sina ennastunustavalt reageerida?

No selliseid taimi on üksjagu, aga need jätavad tavainimese ükskõikseks, kuna on pisikesed ja ilmetud. Enne seda jutuajamist tulin ma just Liiva surnuaialt, kus käisin kevad-nälgheina (Spergula morisonii) otsimas. Sel aastal juba kolmandat korda.

Kas leidsid?

Ei leidnud. Kevad-nälgheina leiti Liiva surnuaiast 1950. aastatel ja samuti 1930. aastatel Nõmmelt, kuid enam pole seda liiki leitud. Vanad leiuandmed on ka suhteliselt ebatäpsed. Näiteks 1952. aastal on Gustav Vilbaste märkinud selle liigi leiukohaks Liiva surnuaed. Tegelikult oli see juba tol ajal suur surnuaed, ja „Liiva surnuaed“ võis tähendada ka surnuaia ümbrust.

Sama taime 1937. aasta leiuandmetes on jälle märgitud: „Nõmmel, massiline“ või „Hiiul, kaitsekraavides rohkesti“. No otsi nüüd siis selle järgi!

Tõsi, need Hiiu kaitsekraavid leidsin ma Pääsküla raba servast isegi üles, aga mitte seda taime. Võimalik, et aeg ei olnud õige. Tore näide on siinkohal pehme koeratubakas (Crepis mollis), mille kuulutasime vahepeal väljasurnuks. Põhjus oli selles, et me otsisime seda taime valel ajal, kui ta ei õitsenud. Liik õitseb umbes 20 päeva, enne ja pärast jaanipäeva. Pärast õitsemist ei pane teda enam tähele, sest taime lehed on muu heina sees ja ei paista välja. Sama lugu võib olla kevad-nälgheinaga.

Siis on veel üks nurmenuku sugulane, väike „umbrohi“, põldpisikas (Centunculus minimus), millel on aegade jooksul Eestis teada kümmekond leiukohta. Ise olen selle taime korra leidnud Vormsilt, kuid sel kevadel, kui kümne aasta järel samasse kohta tagasi läksin, teda enam polnud.

Sul kui taimeteadlasel on kindlasti ka oma huvist lähtuvalt mõni väga südamelähedane koht?

Üks on muidugi Tallinn, kus olen kasvanud ja koolipoisina taimi tundma õppinud. Tallinnas olen uurinud näiteks Maarjamäe, Pirita jõeoru maastikukaitseala ja ka Toompea taimestikku. Tore koht on ka Pääsküla raba, mille lähedal olen suviti vanaema-vanaisa juures olnud. Sagedamini käin siiski välitöödel Lääne-Eestis ja saartel, Ida- ja Lõuna-Eestit tunnen kehvemini.

Kas sul oli kodus mõni taimetarkuse raamat, mis huvi sütitas?

Juba lapsena lehitsesin koguteost “ENSV floora”, mida ilmus aastail 1953–1984 kokku üksteist köidet. Seda kogumikku on ka täna tore lapata. Aga olulisem kui mõni raamat on minu jaoks olnud õpetajad. Näiteks Sirje Aher, kelle ringis ma Tallinna loodussõprade majas käisin, ning eeskujudena hilisemad kaastöötajad Vilma Kuusk ja Heljo Krall.

Ega otseselt keegi polegi mulle midagi õpetanud, olen rohkem ise õppinud. Aga nende inimeste kaudne mõju on väga suur olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar