Ihu internetis

On see tempel, vangla või lõbustuspark?

KATRIN TIIDENBERG

Igaühel on keha. Mõnel tervem, osavam ja siredam, teisel töntsim ja tülikam. Kehad mängivad olulist rolli inimeseks olemise, suhtlemise, inimrühmade ja ühiskondade toimimises. Ometigi on meil ajalooliselt keeruline suhe nii omaenda keha aktsepteerimise, teiste inimeste kehalise autonoomsuse tunnustamise kui ka kehalisuse kui sellise mõtestamisega.

Umbes 400 aastat eKr kirjeldas Platon keha vaimu vanglana, millesse meie surematu mina sünni hetkel aheldatakse. Tundub, et see kuvand läheb meile tänapäevani korda. Arcade Fire või sama laulu süngemaltki esitanud Peter Garbiel väidavad ju, et: „my body is a cage that keeps me from dancing with the one I love“ (mu keha on vangla, mis takistab mind armsamaga tantsimast).

Piiblis nimetatakse inimkeha Püha Vaimu templiks. See on n-ö laenuks saadud, mistõttu tuleb seda vastava lugupidamisega kohelda. Ka siinkohal on laulusõnad varnast võtta. Leonard Cohen kujutleb metafoorilist Isa tegelast talle ütlemas: „I locked you in this body, I meant it as a kind of trial. You can use it for a weapon or to make some woman smile“. (Ma lukustasin su sellesse kehasse, see on proovilepanek. Kasuta seda relvana või mõne naise naeratama panemiseks.) Naeratuseteemaga haakuvaimalt on telekokk ja kutseline hedonist Anthony Bourdain öelnud, et meie keha ei ole mingi tempel, vaid lõbustuspark ja asjalik oleks nautida karussellisõitu. See, kas keha tundub mingil hetkel enim vangla, templi või lõbustuspargina, sõltub ilmselt olukorrast ja on suhteline. Kuna prassimise tippaeg on just möödas, võib eeldada, et suurele hulgale inimestest sobib praegu pigem vangla või templi metafoor.

Internetitehnoloogia arengu ja massidesse jõudmisega kaasnes 1990ndail terve hulk peaaegu utoopilisi lootusi. Mõni neist puudutab keha ja kehalisust. Eeldati, et internetis saame oma kehast priiks, jätame kuvari ette ja oleme küberruumis need, kes me olla tahame. Unistati sellest, et suhtluspartnerid hindavad meie öeldut vaid intelligentsuse, humoorikuse ja huvitavuse alusel ega lase end mõjutada sellest, mida nad meie kohta meie keha põhjal arvavad. Oodati eelarvamuste murenemist ja suurt demokratiseerumist. Õigluse nimel tuleb mainida, et ka internetiuuringute algaastail leidus autoreid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et isegi kui see on nii, et veebis loevad ainult sõnad, on see, kuidas me sõnu valime ja kasutame kogu elu kestnud kehalise õppimise tulemus. Internetil on seega kehadilemma: seda on mõtestatud kehatu meediumina, kuid mängude, virtuaalreaalsuse, jututubade, pornosaitide, blogide ja pildipõhise ühismeedia kasutuskogemuse uuringud näitavad, et veebisuhtlus innustab inimesi ehk varasemast rohkemgi oma kehale keskenduma.

Kuidas sellega siis on, kas ihu on internetis vangla, tempel või lõbustuspark?

Descartes’iga vangis

Mõistmaks interneti kehadilemmat tuleb ajas mõni sajand tagasi minna. XVII sajandil kirjutas 23aastane René Descartes oma kanoonilise teesi „mõtlen, järelikult olen“, mida ta jätkas küsitava, ent teadmisteooriat laiendava väitega, et vaim on kehast täielikult erinev, ning isegi kui keha lakkaks olemast, oleks vaim edasi kõik see, mis ta on. Sellest sai alguse sajandeid mõtlemist, leiutamist ja tehnoloogia arengut valitsenud kartesiaanlikuks dualismiks nimetatav veendumus, et keha ja vaim on eraldiseisvad substantsid.

Kõik kehasse puutuv on kaduv ja ebakindel, kõik vaimuga seotu kõigutamatu, olemuslik ja oluline. Nii on kerge näha keha tööriisana, mille isudest, ihadest ja aistingutest tuleb üle olla. Ehkki mõned autorid (nt Karl Marx) ja paradigmad (nt prantsuse strukturalism), seadsid kartesiaanliku dualismi juba ammu kahtluse alla, on kehasotsioloogide seas levinud väide, et kartesiaanlik lõhe valitses keha mõtestamist vähemalt 1970ndateni, kui mitte 1990ndateni, mil meditsiinitehnoloogiliste, moe- ja ilutööstuse, fitnessielustiili, ilukirurgia ja tätoveeringukultuuri leviku tulemusel said kehad nähtavamaks. Alles siis hakkas kehasotsioloogide seas levima arvamus, et keha on küll vastuoksuslik, kuid sotsioloogiliselt ülioluline uurimisobjekt.

Kartesiaanliku dualismi sügav jälg on soosinud essentsialistlikku teadmus­õpetust ja metodoloogiat, mõjutanud seda, kuidas selgitatakse näiteks naiste ja meeste „loomulikke erinevusi“ ja neist johtuva ebavõrdsuse paratamatust ning antud kirjatüki seisukohast kõige rohkem ka seda, kuidas kirjeldatakse kehalisuse ja tehnoloogia vahelisi suhteid. Kartesiaanliku lõhe ja küberneetika posthumanistlike fantaasiate viljakas ristumiskohas tekkis veendumus, et digitaalsed kehad on immateriaalsed. Posthumanistlik mõtleja Katherine Hayles väidab, et selle veendumuse taga on kolm omavahel seotud lugu.

Esimene lugu on informatsiooni kui sellise omadustest. Küberneetikast sai alguse arvamus, et informatsioonil on seda koondavast meediumist sõltumatud, püsivad omadused. Ka varajane tehisintellektiteemaline teadustöö suhtus kehasse kui infotöötlusmasinavärgi kandjasse ning intelligentsust nähti kehast eraldi.

Teine lugu räägib küborgi kui tehnoloogilise objekti ja kultuurilise ikooni tekkest Teisele maailmasõjale järgnenud aastail (küborgitest tuleb juttu pisut allpool). Kolmas lugu rääkis posthumanismi tõusmisest veenvaks paradigmaks.

Posthumanism peab infomustreid materiaalsetest juhtumustest olulisemaks, teadvust evolutsiooniliseks hüppeks, mis pretendeerib ainuolulisusele, ehkki on tegelikult üks paljudest evolutsioonilise arengu ilminguist; keha proteesiks, mida me kõik manipuleerima õpime ning inimolevust ja intelligentseid masinaid sarnasteks, mistõttu kehalisus ei erine arvutuslikest simulatsioonidest, küberneetilised mehhanismid bioloogilistest organismidest ja robootiline teleoloogia inimlikest eesmärkidest.

Sellisest posthumanistlikust kehatusest on fantaseeritud nii teaduses, ulmekirjanduses kui ka meelelahutuses aastakümneid, kui mitte aastasadu. Matemaatik Norbert Wiener pakkus näiteks 1950ndail välja teooria inimeste infoks lahutamisest ja uues kohas kokkupanemisest ehk teleporteerimisest, mis mulle endale oleks väga abiks.

Selles valguses ei ole kuigi imelik, et peaasjalikult tekstipõhise internetisuhtluse ajal levis internetiuurijate seas komme tõlgendada kõiki kehalisi kogemusi kehatuse (ingl disembodiment) mõistestiku kaudu. Näiteks väitis inglise sotsioloog Don Slater 1998. aastal, et arvutite vahendusel osalevad inimesed suhtluses „ankurdamata tekstikehadena, mis ei nõua ei füüsilist lähedust ega seda, et neid näha oleks“. Kuidas saakski keskenduda kehalisusele, kui ma ei saa puudutada inimest, kes minuga räägib; kui kaks teineteist rõõmustavat, kurvastavat, erutavat või haavavat keha ei viibi ruumis, koguni isegi ajas koos?

Ometi on võrgustatud tehnoloogia ja interneti kasutamiseks vaja seadmeid kasutavat kehalist indiviidi. Tehnoloogiate kasutamise ja võrgustikes osalemisega kaasnevad kehalised aistingud ja kehalised kogemused. Meie füüsiline keha ei lahustu veebisuhtluses ühtedeks ja nullideks, et siis internetiavarustes lulli või lahingut lüüa. Ka 1990ndatest pärineb palju kujukaid kirjutisi tekstipõhistest keskkondadest ja kogukondadest, kus inimesed iseend ja oma keha n-ö ellu kirjutasid. Selle kirjutatud kehaga kaasnes nii intensiivset naudingut, kergenduse ja vabanemise tunnet kui ka draamat ja traumat. Tuntuim näide on ilmselt Julian Dibbeli kirjeldus vägistamisjuhtumist küberruumis (Rape in Cyberspace, 1993).

Kehatuse teooriast on vähemalt selle idealistlikul kujul üldiselt loobutud. Ideoloogiliselt süüdistati seda neo- või digikartesiaanluses, lihtsalt ebatõesuses. Tekstipõhine ja näiliselt kehatu veebisuhtlus algas jututoas tüüpiliselt küsimusest „A/S/L?” (ingl age/sex/location ehk suhtluspartneri soo, vanuse ja asukoha järele pärimine), mis tähendab, et keha ja selle tunnused olid suhtluse tõlgendamiseks ning suhtluspartneri öeldu kinnitamiseks või ümberlükkamiseks endiselt olulised. Kehatud internetikogemused ei ole niisiis kunagi täiesti kehatud. Ka tekstipõhise suhtluse puhul on kõik osalised teadlikud, et kusagil istub keegi kehaline indiviid, kes ekraanile ilmuvad tekstiread on kirjutanud.

Ameerika mäed

Pärast esimest digitaalse kehatuse eufooriat ilmus hulganisti uurimusi, kus rõhutatakse veebisuhtluse kehalisi aspekte. Kui kehalisus on olemise füüsiline ja vaimne kogemus, teiste inimeste ja maailmaga suhestumise algtingimus, siis on mõistlik mõelda olemasolemise kehalisusest, mitte staatilisest kehast-objektist ja selles pesitsevast vaimust. Mida keerulisemaks ja multimodaalsemaks muutub veebisuhtlus, seda enam püütakse internetis esindatud ja osalevaid kehasid mõista, keskendudes sellele, kas ja kuidas selle keha elamise kogemus muutub, kui see on täielikult või osaliselt tehnoloogiate vahendatud. Millised on interneti kui sellise ja millised konkreetsete platvormide ja rakenduste kehalisuse lubavused? Kuidas mõjutab kehalisust see, kui laadime endast üles pilte, osaleme videovestlustes, mängime avatarina mänge ning laseme Snapchati filtritel endale koerakõrvu ja haldjasilmi lisada?

Praegused ühismeedia ja kehade uuringud tõlgendavad keha valdavalt representatsiooni (ingl representation), etluse (ingl presentation, performance) või kogemusena (ingl embodiment). Kui ühismeedias esindatud keha on representatsioon, siis me eeldame, et hoolimata sellest, kes, miks ja millises kontekstis on teatud kehapõhise postituse (nt selfi) teinud, on see postitus alati märgiline, kedagi esindav. Kui näiteks selfi on keha representatsioon, siis selfi on keha asendus Instagramis. Esitlus (ingl presentation) seevastu on tegevuslik, keegi esitleb midagi või kedagi, lähtudes kehtivatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest normidest. Ühismeediasse postitatud keha analüüsimise kogemus keskendub sellele, kuidas kehasid tehnoloogia (nt nutitelefon), rakenduste (nt Instagram), visuaalsete vormide (nt selfi) koosmõjus esitatakse ja kogetakse. Mis tunne on olla keha, täpsemalt, esitada oma keha nutitelefoni ja selfikepi vahendusel? Mis tunne on olla keha koos Facebookiga?

Seejuures toimivad meie kehakogemused alati laiemas tehnokultuurilises, normatiivses kontekstis. See tähendab, et keha esitlus on võimusuhetest ja reeglitest johtuvalt hea, halb, tähtis või triviaalne. Kellegi keha on nähtav ja kellegi teise oma nähtamatu.

Näide: selfid

Visuaalne eneseesitlus (näiteks piltide postitamine Instagrami) on valdkond, mida ma ise olen kõige rohkem uurinud, seega toon võrgustatud kehalisuse, selle mitmeste tähenduste ja mängulisuse ilmestamiseks näiteid selfidest.

Kui uurida, mida arvavad iseenda selfidest neid postitavad inimesed, millised on selfidega kaasnevad emotsioonid ja konfliktid, selgub, et neile, kes ise selfisid teevad, on sageli tegemist tähendusliku ja olulise, iseendaks olemise viisiga, oma kehasse suhtumise vahendiga. Seevastu need, kes selfisid ei tee, suhtuvad selfidesse suurema tõenäosusega kui nähtusesse, millel on heal juhul (sub)kultuuriline väärtus.

Selfid saavad tegijaile tähenduslikuks, olemuslikult tähtsaks inimestevahelistes suhetes. See, kuidas selfisid tehakse, postitatakse, sel teemal omavahel suheldakse; see, milliseid kogemusi kogukonnas osalemine pakub ning millist tagasisidet selfidest saadakse, teeb selfipraktika osaks inimeseks ja kehaks olemise protsessis. Väidan, et kehaspetsiifiliselt aitavad selfid inimesel ümber mõtestada oma keha või välimust ning toimida tõendi, inspiratsiooni ja arhiivina. Kuidas nii?

Kehaselfi mõtestab keha ümber

Olen aastate jooksul uurinud üht kogukonda, kes postitab endast seksikaid, keha kuvamisele keskendatud selfisid ja väidan, et selfide tegemise ja postitamise kõrvalmõjuna areneb inimeses välja võime suhtuda omaenda kehasse uut moodi. Näiteks muutub pildistamisvääriliseks, seega nähtavaks ja märkamis- või märkimisväärseks suurem osa kehaosi. Mida see täpsemalt tähendab?

Toon näite. Keskealine Peter, üks minu uuritavatest alustas enesepildistamist mehena, kel oli oma meelest üks, ilmselgelt seksikas kehaosa. Ajapikku, tänu kommentaaridele ja tagasisidele selgus Peterile üllatavalt, et tal on ka väga ilusad käed. Intervjuudes nentis Peter, et ta ei olnud kunagi varem oma käte peale mõelnud ega teadnud, et ilusad käed on üldse mingi kategooria, mille puhul võib mõelda kehast. Nagu paljudel meist, oli Peteril üks kehaosa, millega ta üldse rahul ei olnud. Enda meelest oleks tal võinud olla märksa lamedam ja lihaselisem kõht. Ent jälgides seda, kuidas kogukond suhtus teiste inimeste ebakindlusse, otsustas Peter oma kõhu siiski pildile jäädvustada ja ausalt öelda, et ta ei ole sellega rahul. Taas juhtisid kogukonnaliikmete kommentaarid tähelepanu sellele, et keegi ei ole täiuslik, et Peter ise postitab ja kiidab teiste tavalist keha, ja üleüldse ei ole tema kõhul häda midagi. Auditooriumi tagasiside annab märku sellest, mida interneti ja seksuaalsuse uurija Dennis Waskul on nimetanud erootiliseks peegliks.

Väga lihtne oleks siinkohal öelda: ah, kah mul asi, puhas edevus, milleks seda vaja on. Psühholoogid ja sotsioloogid on aga leidnud, et välimus mõjutab tundeid ja hoiakuid suurel määral ning jääb elupõliseks sisendiks enesetajusse. Tunneme, et meie olemasolu tunnustatakse, siis kui see, kuidas me ise oma välimust tajume, leiab kinnitust teiste reaktsioonides. Kui see, kuidas me iseend tajume, ei klapi tagasisidega, tekitab see sisemist konflikti ning vallandab soovi vastuolu kõrvaldada.

Kui infot on vähe, hindame teisi inimesi välimuse põhjal, eeldades, et käitutakse nii, nagu oleme näinud käituvat teisi umbes sarnase välimusega inimesi. Sellepärast ongi nii raske murda eelarvamusi ja stereotüüpe. Hindame raamatut kaane põhjal ja teame, et ka meid hinnatakse nii. Tarbimiskapitalism teenib üüratut raha, sosistades meile kõrva, et keegi meist ei ole nii ilus, kui võiks olla, aga see kreem, see treening, need pigistavad aluspüksid aitavad meid oma eesmärkidele sammukese lähemale. Heatahtlik tagasiside meie välimusele ja kehale ei ole seega mingi lihtlabane edevuse ja nõrkuse märk, vaid üldinimlik vajadus.

Kehaselfi kui tõend, inspiratsioon ja arhiiv

Analüüsinud naiste enesepildistamise kogemusi, leidsin, et sageli tajutakse seda nii füüsiliste kui ka oma keha tõlgendavate muutuste võtmes. Näiteks võib enese pildistamise soov tärgata vajadusest uurida oma keha enne suuri kehalisi muutusi, nt enne rasedust või haigust. Pildid aitavad muutusi vastu võtta või talletada.

Teine minu uuritavaist, Kanadas elav Katie on rõhutanud, et tema enesepildistamine kasvas välja pingest, mida ta tajus kultuuriliste kehanarratiivide ning omaenda keha vahel. Tema alustas enesepildistamisega pärast emakssaamist. Talle tundus, et ühiskond riisub rasedatelt ja emadelt nende seksuaalsuse ning enesepildistamine pakkus talle võimaluse sellega uuesti kontakti saada. Suhe enesepildistamise, Katie keha ning kultuuriliste kehanarratiivide vahel on seega vähemalt kahetine. Katie saab pildistades ja postitades kinnituse, et tema keha on endiselt seksuaalne, isegi kui ühiskond püüab tema meelest talt seda ära võtta. Teiseks keeldub Katie seksikust rõhutavate piltide tegemise ja postitamise abil kehtivast emadusenarratiivist, mille järgi ema keha tähtsus ja tähendus tuleneb lootevutlari ja hooldusmasinana omadustest, seega a priori ebaseksikas.

Kehaliste muutuste ja selfide vastastikust suhtelisust tõestab ka minu uuritava, tol ajal 50aastase Uma kogemus, kuidas enesepildistamine toimib keha füüsiliste muutuste inspireerija ja arhiveerijana. Uma on öelnud: „Ükspäev tegin selfi poolsilla asendis ja erakordne oli näha oma lihaseid. See pilt suures osas ajas mind uuesti trenni. Tahtsin pildi magnetiga külmkapi külge panna. Mitte mingi supermodelli ideaalse keha, vaid minu enda keha.“

Uma jutus on kesksel kohal omanditunne ja kontrollitahe. Katie-sarnaselt võib seda tõlgendada teatud mõttes kontranarratiivina. Nähes oma keha kauni ja sportlikuna ning kasutades seda inspiratsiooniallikana keeldub Uma end võrdlemast tarbijakultuuri fitnessi- ja pesumodellide pildilaviiniga, millega meid poodi, kosmeetiku ja ilukirurgi juurde ning spordiklubisse meelitatakse.

Kui palusin oma uurimuses osalejail valida välja üle aastate kõige tähenduslikumad selfid, puudutas enamik fotodest muutusi. Pildid tähistasid kehalisi muutusi (nt kaalulangus), kuid pigem neid hetki, mil enesepildistajad tuvastasid tajutava nihke selles, kuidas nad oma keha mõistavad ja kogevad – murrangu selles, kuidas nad end iseenda nahas tunnevad. See tõestab ilmekalt, et selfide puhul on oluline kehalisuse lubatavus ning soositakse ka kehalist sisekaemust. Näiteks Marilyn valis pildi, kus olid esimest korda näha tema reied, mille omaks tunnistamisega oli tal alati raskusi olnud. Marilyn ütles mulle: „Mulle tundub, et teiste arvamused, milline keha välja nägema peab, mõjutavad täielikult seda, kuidas me oma keha näeme ja kogeme. Ja sellepärast on pildid, mis ma oma blogisse olen postitanud, mulle kallid. Need esindavad hetki, mil olen oma peas suutnud vaigistada ühiskonna surve ja näinud, kui võimas, ilus ja seksikas on mu keha.“

Muidugi ei tähenda see, et inimene, kes on avastanud, et enesepildistamisega on võimalik oma keha piinavaist kultuurilistest tähendustest lahti haakida, on igavesti igasugusest kehaärevusest prii. Kehad ja kehalisuse kogemused on pidevas muutumises ja seda on ka ümbritsev kultuur (ehkki see muutub märksa aeglasemalt). Küll aga näib mulle, et positiivse enesepildistamiskogemusega inimestel on harmooniline suhe oma kehalisusega ning sellega kaasneb võime paindlikult reageerida uutele pingetele.

Küborgite tempel

Tehnoloogia areneb pidevalt edasi. Asjade interneti (ingl internet of things), enesejälgimisseadmete, kvantifitseerimistrendi (sammu-, kalori-, läbitud kilomeetrite lugejad), augmenteeritud reaalsuse ning masinloetava visuaalkultuuri kontekstis näib, et veebis kujuteldava keha asemel tuleb meil hakata aina enam mõtlema tehnoloogiaga põimunud kehast.

1985. aastal kirjutas teadus- ja tehnoloogiauuringute tunnustatud teadlane Donna Haraway oma essees „Küborgite manifest“ poolorgaanilisest, poolmasinlikust küborgist. Selle metafoori eesmärk oli rõhutada orgaanilise ja masinliku vaheliste piiride hägustumist tollases ühiskonnas ning uurida selle käigus nii naiseks kui ka inimeseks olemise kategooriat. Kuna vaktsiinid, südame­aparaadid, implantaadid ja siirdamised, ultraheli jms tehnoloogiad olid juba 1985. aastal meie kehadesse sekkunud, ei olnud kübrogid juba siis mingi ulmekirjanduse fantaasia, vaid reaalsus. Tänapäevase FitBiti, Google Glassi, sokitaldadesse õmmeldud diabeediandurite ning pidevalt käes oleva nutitelefoni ajastul oleme kõik biotehnoloogilised olevused ehk küborgid.

Küborgkeha mõiste võimaldas Harawayl ja tema tööle toetuvail autoreil hoiduda erinevuste mõtestamisest binaarsete kategooriate (mees-naine, hetero-homo, valge-must) põhjal. Samadele teoreetilistele eeldustele toetuvad digimeedia ja virtuaalmängude uurijad väidavad, et võrgustatud tehnoloogia avardab keha, suurendab selle võimeid ja aistinguid. Rootsi meediauuringute professor Jenny Sunden (2012) on kirjutanud, et kui ta mängib „World of Warcraftis“ roheliste juustega trolli, on sellel, kuidas troll liigub ja mida ta kogeb, mõju tema kehale. Sellele, kuidas tema end liigutab ja mida tunneb. Kui troll hüppab, hüppab miski Sundeni kehas kaasa, kui troll naerab, resoneerib see Sundeni kehaga ning metalsest, sünteetilisest ha-ha-hast saab midagi sooja ja õnnelikuks tegevat.

Niisiis on suhe kehalise indiviidi ja digitaalse võrgutehnoloogia vahel vastastikuselt loov. Me kaasame tehnoloogia oma igapäevaellu ning see piirab ja laiendab meie praegusi kehalisi võimeid, muutes seejuures meie reaalsustaju nii palju, et tehnoloogia hakkab näima ümbritseva maailma või isegi keha loomuliku osana. Mängudisainerid püüdlevad selle poole, et mängija keha võimalikult intensiivselt kaasata, aistinguid teravdada, pulssi tõsta, reflekse kiirendada. See saavutatakse füüsilise keha mänguruumi mässimisega ja selle võimete laiendamisega ekraanil toimuvasse, mis tähendab, et keha ei ole üksnes mängu stsenaariumi intensiivselt kaasatud, vaid et mängija keha ja mängiv keha on omavahel läbi põimunud. Kes on näinud mõnd kollide tapmisse süvenenut oma konsooli ees või muuseumis virtuaalreaalsuse prille proovivat inimest, ei kahtle selles väites põrmugi.

Võib-olla saab nii meie kehast tempel. Küborglikus kontaktis tehnoloogia võimalustega saame teada, mis tunne on lennata, joosta kiiremini kui tuul, olla sulgkerge ja tervemast tervem. Hinnata oma keha lähtuvalt selle potentsiaalist, mitte teistega võrdlemise alusel.

Ehk siis asjaolude soodsal kokkulangemisel võivad internetipraktikad juba nüüd kinkida meile keha, mida me suudame armastada. Näiteks enesepildistamine aitab luua keha, mis näeb hea välja. See, et enesepildistamise ajal on võimalik kaamera ees liikuda ning liikumist ekraanilt näha, loob olukorra, kus selfid tunduvad tõesema kehakuvandina kui fotod, mis teine inimene on teinud, osale isegi tõesemad kui see, mis nad peeglist näevad. Piltide postitamine, kaasnev tagasiside ja suhtlus tähendab omakorda, et selfid ei kaota tähtsust ka pärast pildistamist. Need toimivad arhiivi, tõestuse ja teraapiana.

Tehnoloogiliselt vahendatud suhtluse ja suhestumise aegruumiline nihestatus pakub meile kaht üheaegset, ent vastandlikku tundmust. Ühelt poolt tunnet, et oleme oma kehast vabad, teisalt aga topeltkehalisuse kogemust, millest räägitakse siis, kui inimene kogeb näiteks mängusõjas või küberseksis ühteaegu nii oma arvuti ees istuvat kui ka avatari keha.

Keha on miski, mida me omame, kuid ka miski, mis me oleme – nii subjekt kui ka objekt, nii individuaalne ja ainulaadne kui ka kõigile omane, nii füüsiliselt ja fenomenoloogiliselt meie loodud kui ka riigi omand ja kultuuritoodang. Keha on keeruline, ent läheb sageli meelest. Keha on nii tempel, vangla kui ka lõbustuspark. Interneti ja tehnoloogia tunnused ja lubavus aitavad meil seda kõike ehk paremini mõista kui meie igapäevased lihalikud kogemused.

Artikkel põhineb autori hiljuti ilmunud raamatul „Ihu ja hingega internetis, kuidas mõista sotsiaalmeediat?“.