Elust esimeses Eesti vabariigis ja meie praeguses riigis

ÜLO LEPIK

Olen sündinud 1921. aastal Tartus ja elanud oma elu 19 esimest aastat esimeses Eesti Vabariigis (lõpetasin Treffneri gümnaasiumi juunis 1940, kümme päeva enne Vene vägede sissetungi). See asjaolu annab mulle võimaluse võrrelda elu esimeses Eesti vabariigis (lühendatult EEV) ja meie praeguses riigis (lühendatult EV).

Mind on tugevasti häirinud EVs korduvalt tõstatatud küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“ Selle varjatud tagapõhi on, et elu EEVs oli tunduvalt parem kui praegu. Kas see on tõesti nii?

Elu EEVs polnud kaugeltki kerge. Palgad olid suhteliselt madalad: miinimumpalk 40 krooni kuus, sajakroonist kuupalka loeti juba heaks. Maatöölised said pika ja raske tööpäeva eest kaks krooni. Tundub, et toiduained olid praeguste hindadega võrreldes kallimad, näiteks või maksis kaks krooni kilogramm. Kallid olid ka riided ja jalanõud – kingapaar alates viiest kroonist. Väga kallid olid tööstuskaubad, näiteks raadiovastuvõtja maksis üle 200 krooni. Kesk- ja kõrgharidus oli tasuline, kusjuures õppemaks oli küllaltki kõrge. Kollitas tööpuudus (töötukassa puudus!).

Võrreldes EEVga on toimunud suur edasiminek kõigil elualadel. Toon vaid ühe näite. EEVs olid teadus ja ülikooliharidus suurel määral, kui välja arvata mõned tipud, kohaliku tähtsusega – artikleid avaldati kohalikes väljaannetes, ülikoolis ei õpetatud uusi teadussuundi nagu aatomfüüsika, kvantmehaanika, funktsionaalanalüüs. Tänapäeval oleme aga suures osas jõudnud maailmatasemele, mitu teadusharu asub otse teaduse eesliinil.

Tundub, et EEVs oli isamaaline kasvatus paremal järjel kui praegu. Peeti kalliks oma kodumaad. Sõjaväes ajateenimist vaadeldi kui loomulikku kohustust ega püütud sellest arstitõendite abil kõrvale hiilida. Kaitseliit oli populaarne (ma ei taha sellega halvustada praegust Kaitseliitu), suur osa oli kooliõpilaste malevkondadel. Kui suur hulk eestlasi oli sunnitud 1944. aastal kodumaalt lahkuma, siis ka emigratsioonis on nad säilitanud oma rahvustunde. Selle kõrval ei mõista ma tänapäeva noori, kes ajutiste materiaalsete hüvede nimel lahkuvad jäädavalt oma kodumaalt. Kui toimus meie kultuuri suurkuju Paul Kerese 100. sünniaastapäeva tähistamine, siis ERRi tänavaküsitlusest selgus, et mõnigi noor ei ole Keresest midagi kuulnud.

Muret teeb rahva võõrandumine riigist, seda eriti parlamentaarsel tasemel. Kahjuks puudub meie põhiseaduses säte, mis määraks parlamendi võimupiirid. See annab parlamendiliikmetele võimaluse tõsta oma palka ja muid hüvitisi üle mõistliku määra. Siinkohal olgu öeldud, et EEVs oli parlamendiliikme palk võrdne keskkooliõpetaja palgaga (mälu järgi 160 krooni kuus, kõrgeim kuupalk 300 krooni oli ülikooli korralisel professoril). Sealjuures maksti palka ainult kohal oldud aja eest. Meenub televiisorist korduvalt nähtud pilt, kus infotunni aegu on saalis vaid kümmekond saadikut. Kui istungi vastu puudub huvi, siis võiks saaliistungi asendada mingi elektroonilise töövormiga. Mõistusevastane on ka küllalt kõrgete kuluhüvitiste süsteem. Neid on kasutatud küll öiseks kohtumiseks valijatega restoranis, suurel hulgal mootorikütuse varumiseks, auto liisimiseks oma perekonnaliikmetele. Kurb on see, et ükski asjaosaline ei mõista ega tunnista oma teo ebaeetilisust. Märgiksin veel, et parlamendiliikme kõrge sissetulek soodustab ebatervet konkurentsi, sinna püüavad saada inimesed, kellel ei ole parlamentaarseks tööks huvi ega eeldusi.

Viimane mõte. Suur osa kodanikke ei tea, millega parlamendis tegeldakse. Meenub seik minu koolipõlvest. Ajalehes Postimees ilmus regulaarselt informatiivne veerg „Täna riigikogus“. Kas ei oleks otstarbekohane see taastada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar