Kui kõnelevad kahurid, siis muusad vaikivad

DAVID VSEVIOV

Autoritaarne võim proovib enne kahurite juurde asumist kätt muusade kallal. Kuigi Ukraina sündmuste käigus ei ole Moskva ametlikust retoorikast lähtuvalt Venemaa kahurid kõnelemist alustanud – Krimmi kogemus tõi meile näite riigi esimese mehe suust kõlava retoorika muutumise võimalikkusest – on Venemaal elupaiga leidnud muusad saanud juba arvukalt soovitusi-käsklusi suu pidada. Teisiti ei olekski see võimalik, sest kõiki eluvaldkondi hõlmav ja tugevnev autoritaarne juhtimisstiil ei saa jätta kultuurisfääri – selle mõiste nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses – puutumata ja muusasid omapead edasi toimetama. Võib-olla ainsa erinevusena, võrreldes kauge minevikuga, kui selle ülevaate pealkirjas toodud aforism sündis (52. aastal eKr Marcus Tullius Cicero poolt Titus Annius Milo kaitseks öelduna variandis inter anna silent leges – kui kõnelevad kahurid, siis seadused vaikivad) pole tänapäeval ja Venemaa kontekstis juttu mitte niivõrd muusade vaikima sundimisest kuivõrd katsetest rakendada nad riigi huvide teenistusse.

Paralleel hitlerliku Saksamaaga

Et see nii on, seda kinnitavad üleriigiliselt realiseeritud seadusandlikud initsiatiivid ja kohaliku tasandi otsused. Kokkuvõtvalt torkab nende initsiatiivide ja otsuste puhul silma olemuslikult rabav sarnasus kunagi ühes teises riigis toimunuga, paralleel hitlerliku Saksamaaga, mida on käsitletud valdavalt vaid siis, kui analüüsitakse Venemaa tegutsemist sõjalis-poliitilises-propagandistlikus vallas. Aga see hirmuäratav sarnasus ilmneb ka Vene võimu paljude kultuurivaldkonda puudutavate ettevõtmiste juures. Olgu selle näiteks kas või ühiskonna „puhtust” taotlev seadusandlik tegevus, mis on ametlikus sõnastuses suunatud homoseksualismi propaganda vastu ning mis kulmineerus 2013. aasta 30. juunil jõustunud seadusena, mille eesmärk on „kaitsta lapsi traditsiooniliste pereväärtuste eitamise propaganda informatsiooni eest”. Samalaadse suunitlusega seadusandlikku tegevust on olnud juba aastaid regionaalsel tasandil, kusjuures vastavate initsiatiividega esinenud kohalikud saadikud on tuvastanud homoseksualismi propaganda ilminguid kõige ootamatumates valdkondades. Nii näitlikustas üks Peterburi saadikutest linna seadusandliku kogu istungil, mis 2011. aasta 16. novembril täiendas linnas kehtivate karistuste loetelu homoseksualismi propageerimist keelustava punktiga, otsuse vajadust vastavasisulise propaganda laiaulatusliku levikuga Peterburis. Selleks olevat asutuste-ettevõtete nimesiltidel esinev sõna „vikerkaar” (saadiku arvates otsene vihje) ja kunstiteos, millel Peeter I olevat (jällegi vihjena) kujutatud vikerkaare taustal. Mõni aeg tagasi aga räägiti ühe riigi juhtiva telekanali ekraanilt tõsimeeli võimalusest, et 1908. aasta 30. juunil Venemaal Siberi taigas Podkamennaja Tunguska lähedal aset leidnud hiigelplahvatus oli karistuseks vene rahva hulgas levivale homoseksualismile. Seejuures pole nende viimasel ajal vastu võetud seaduste puhul oluline üks või teine konkreetne piirang, vaid tendentsina nende summaarne mõju ja intensiivsus, millega keelde ja käske seadusandlikult vormistatakse. Selle tagajärjel on tekkimas keskkond, mis vastandina kultuurilisele mitmekesisusele soosib ühetaolisust, primitiivselt mustvalget arusaama ümbritsevast maailmast.

Et lapsi kaitsma määratud seadus leiab peatselt rakendamist tsensuuri ühe aseainena, sellele juhtisid tähelepanu mitmed Venemaa kultuuritegelased ning ega nad oma prognoosides eksinud. Olgu selle kinnituseks Venemaa kultuuriministeeriumi hiljutine ja laialdast vastukaja põhjustanud otsus keelustada IX Moskva rahvusvahelise avatud raamatufestivali raames kahe nukunäidendi esitamine. Nendeks olid Boriss Konstantinovi lavastatud Olžass Žanaidarovi näidend „Padja hing” ning Natalja Pahhomova lavastatud Maksim Kurotškini „Rohusööjad”. Kirjas festivali korraldajatele põhjendas aseminister keelustamise vajalikkust järgmise kokkuvõtva argumendiga: „Mõlema näidendi sisu on vastuolus vene kultuuris kehtivate traditsiooniliste eetiliste väärtustega.” Samasse keeldude ritta paigutub 2014. aasta 1. juulist jõustunud seadus, mis keelab teatud sõimusõnade kasutamise televisioonis, kinos, kirjanduses ja infokanalites. Kusjuures ka see seadus on peale koomiliste ja kultuuriringkondades palju nalja põhjustanud lahendite viinud juba otseselt tsensuuritaoliste keeldudeni, kui mõni võimudele mittemeelepärane teos on keelustatud viitega ebatsensuursete sõnade kasutamisele.

Nende ja paljude analoogiliste näidete varal on nähtav võimu soov kehtestada kultuurivaldkonnas tegutsejatele „üldkehtivatest rahvuslik-eetilistest normidest” lähtuvad reeglid. See aga tähendab, et sarnaselt nõukogudeaegse arusaamaga on kultuur jagunemas kaheks – ametlikuks, õigeks ja heakskiidetud (seega riiklikult tasustatud) ning mingisuguseks väljaspool vene traditsioone ning eetilisi norme olevaks, riikliku heakskiiduta ja seadusevastasena karistavaks tegevuseks.

Kremli uued müüdid

Selle aasta 23. mail kell 12 algas ja 30. septembril samal kellaajal peab lõppema projekti „Riikliku kultuuripoliitika alused” arutelu. Nimetatud mahuka dokumendi on koostanud töörühm, mille eesotsas oli presidendi administratsiooni juhi Sergei Ivanov ja selle ideoloogiline suunitlus on tekitanud vene demokraatliku intelligentsi seas palju põhimõttelisi küsimusi. Seda eriti pidades silmas Venemaa kultuuriministri Vladimir Medinski projekti selgituseks öeldud kommentaare ning ministri muid varasemaid seisukohti ja kirjutisi.

Vladimir Medinski sulest on ilmunud üle kümne raamatu, enamik neist suuretiraažilises sarjas „Müüdid Venemaast”, mis sarja autorite selgitusel on seatud „paljastama negatiivseid müüte ja andma uue pilgu Venemaa ajaloole”. Missugused need müüdipaljastused on, seda ei ole siinsetele lugejatele vaja pikemalt seletada. Piisab vaid sellest, et nimetada kaks tänapäevaks ilmunud Vladimir Medinski vaateid lahkavat kogumikku, mis kannavad pealkirju „Anti-Medinski. Ümberlükkamine. Kuidas võimupartei „parandab” ajalugu” ja „Teise maailmasõja pseudoajalugu. Kremli uued müüdid” ning mille autoriteks on igati tõsiseltvõetavad uurijad. Peale ajalooalaste tööde on Vladimir Medinski avaldanud 2012. aastal romaani „Sein”, milles kirjeldatud sündmused leiavad aset XVII sajandi alguse segaduste aja Smolenskis, kui venelased kaitsesid sangarlikult 20 kuud linna võõrvaenlaste eest. Müügitabelite tippu jõudnud romaani on Viktor Jerofejev nimetanud sisuliseks jätkuks sarjale „Müüdid Venemaast”, mis vastandab meid neile, näidates meid (Venemaad) neist (Läänest) igati paremana. „Ah, Moskva tänavad! Kui laiad te olete! Kaks, või suisa kolm korda laiemad, kui Euroopa pealinnades.” Ja sellises vaimus edasi … Kirjanduskriitik Roman Arbitman aga märgib, et romaani üks peakangelastest, Savvati, räägib üksüheselt Vladimir Putini sõnadega. Ehk patriootiliste, Läänele vastanduvate sõnadega. Vladimir Medinski ajalooteaduslikes ja ilukirjanduslikes sõnumites pole iseenesest midagi uut, sest näiteks sama vaimsust edastas juba 2007. aastal kinoekraanidele jõudnud Vladimir Hotinenko film „1612. Segaduste aja kroonika”. Vahe on vaid selles, et selliste vaadete esindajast on saanud riigi kultuuriminister.

Üks viimastest Vladimir Medinskiga seotud skandaale puhkes seoses Veneetsia ülikooli kavatsusega anda ministrile audoktori nimetus. Selle otsuse vastu astusid nii õppejõud kui ka üliõpilased, motiveerides oma sammu sellega, et ei saa nõustuda Vladimir Medinski seisukohaga, mille järgi on Venemaa „tõelise kultuuri ja kristlike väärtuste viimaseks bastioniks, mis vastandub väljasurevale Läänele koos selle multikulturalismiga”, ja sellega, et minister vallandas Veneetsia biennaali Venemaa paviljoni komissari Grigori Revzini, kuna see oli kritiseerinud Putini Ukraina-poliitikat. Seega pidi minister leppima vaid ülikooli auprofessori diplomiga, mis anti üle mitte Veneetsias, vaid 15. mail Moskvas. Üleandmist kommenteerides teatas ministeerium, et see au on osutatud seoses „Vladimir Medinski teaduslike tööde suure väärtusega”. Kuigi Medinski pole ainuisikuliselt „Riikliku kultuuripoliitika aluste” autor, kajastab see dokument tema mõttekaaslaste arusaamu. Selliste arusaamade kokkuvõte võiks kõlada järgmiselt: Venemaa pole Euroopa. Ning seda just nimelt tähenduses, et Venemaa on tõelise Euroopa viimane bastion koos kõigi sellest tulenevate kultuurivaldkonda puudutavate järeldustega. Tänapäeva Venemaa ja vene kultuuri erilise missiooni rõhutamine nimetatud dokumendi projektis on pannud luuletaja Lev Rubinšteini võrdlema „Riikliku kultuuripoliitika aluseid” omaaegse
„VK(b)P ajaloo lühikursuse” või kommunismiehitaja moraalikoodeksiga.

Venemaa kultuurisfääri ei saa paigutada vaid kultuuriministeeriumi luubi alla. Näiteks hoiab selles vallas toimuval silma peal ka Roskomnadzor (föderaalne kontrollteenistus side, informatsioonitehnoloogiate ja massikommunikatsiooni valdkonnas), kuigi otseselt ei peaks kultuuriküsimused selle riigiasutuse kompetentsi kuuluma.

Roskomnadzori viimaste avalduste ja ettevõtmiste hulgas on enim kõlapinda leidnud asutuse asejuhi intervjuu ajalehele Izvestija (16. V), milles ta teatab võimalusest blokeerida Venemaal mõne minuti jooksul Twitter ja Facebook, kui „sotsiaalmeedia väljalülitamisest saadav kahju osutub vähem olulisemaks võrreldes sellega, mida Vene ühiskonnale tekitab rahvusvaheliste kompaniide juhtkonna ebakonstruktiivne positsioon”. Ning kuigi Venemaa peaminister Dmitri Medvedev kommenteeris seda lausungit sõnadega „… üksikud ametnikud, kes vastutavad valdkonna arengu eest, peavad vahel ajud tööle panema. Ja mitte andma intervjuusid, kus teatavad ühismeedia sulgemisest” ning ameti asejuhile avaldati öeldu eest noomitus, iseloomustavad tšinovniku ütlused (aga tšinovnikud pole kunagi silma paistnud isikliku initsiatiivi poolest) valitsevaid arusaamu. Just sellistest arusaamadest lähtuvalt ongi Rostkomnadzor viimase uudisena nõudnud internetilehe, millel on annotatsioon ja kaadrid filmist „Adèle’i elu”, blokeerimist.

Internetivabadus sõltub
presidendi tahtest

Erinevalt nõukogudeaegsest kultuurifraseoloogiast, mis oli sillaks Euroopa äärmuslikult vasakpoolselt meelestatud inimeste südamesse, on tänapäeva ametliku Venemaa kultuurisõnum igati vastuvõetav Euroopa paremäärmuslastele. Seda kokkulangevust üldisemates kultuurivaadetes on kinnitanud ka selle suuna mitme juhtfiguuri toetav suhtumine Venemaa tegutsemisse Ukrainas.

Tänapäeva Venemaa autoritaarne võim pole oma kõikehaaravuses loomulikult võrreldav Stalini-aegsega. Kuid samas on ta loonud juba mingi ämblikuvõrgusarnase kultuurikeskkonna, mis jääb esmapilgul märkamata, kuid lõpptulemusena seob ohvri oma imepeenesse niidistikku. See on võimu olemuse poolt paratamatult määratud keskkond, mis dikteerib arutelude temaatika, formuleerib küsimused, määrates tahes-tahtmata mõtlemissuunad. Kuidas see mehhanism toimib, seda võib demonstreerida raadiojaama Ehho Moskvõ ühe saate näitel. (Selle jaama jälgimist võib huvilistele kindlasti soovitada.)

Peaaegu iga päev on Ehho Moskvõ eetris väga huvitav pooletunnine rubriik pealkirjaga „Eriarvamus”, mille käigus kutsutud külaline vastab saatejuhi ja raadiokuulajate küsimustele. See saade, ja raadiojaam tervikuna, on üks vähestest infokanalitest, mida Venemaa oludes võib pidada vaba ajakirjanduse näiteks. Nimetatud rubriigi külaliseks oli 9. juunil Nezavissimaja Gazeta peatoimetaja ja peadirektor Konstantin Remtšugov ning 10. juunil oma maja inimene, Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov. Targad, hästi informeeritud, iseseisvalt mõtlevad analüütikud, kelle arvamusi tasub alati kuulata.

Millest nad nendel päevadel rääkisid, millisele teemavalikule keskendusid? Kõigepealt Ukrainale. Nad tegid seda ülimalt professionaalselt, jäädes kaugele seisukohtadest, mis iga päev kõlavad propagandistide suust Venemaa teleekraanidelt. Muidugi, ka selle teemavaliku puhul võib öelda, et see oli paljuski ette määratud Venemaa võimu tegutsemise poolt. Aga nii on põhimõtteliselt kõigi suurte aruteluteemade puhul. Ega väike inimene ole neid valinud. Kuid mõlema külalise jutt ei piirdunud Ukrainaga. Teine oluline jutulõik tulenes juba otseselt Venemaa võimu autoritaarsest olemusest ja sellisena oleks see aruteluküsimusena näiteks Eestis täiesti mõeldamatu. Nimelt oli president Putin kohtunud paar päeva tagasi riigi suuremate internetiettevõtete juhtidega – seega teinud midagi sellist, mida on võrdlusena kindlasti teinud ka meie seda valdkonda hästi tundev president. Kuid mille üle mõtisklesid Remtšugov ja Venediktov? Või mille üle olid autoritaarsed olud pannud neid mõtisklema? Millise kultuuriruumi oli võim nende ümber kujundanud? Sellise, mis sundis saadete asjatundjatest külalisi raiskama mõttejõudu selleks, et otsida Putini sõnadest varjatud tähendust, mis lubaks otsustada internetivabadust puudutavate võimalike tulevikustsenaariumide üle. Sellel arutluskäigul ja tulemustel, mis olid diametraalselt erinevad (olukord paraneb–halveneb) pole mõtet peatuda. Oluline on vaid tõdemus, et internetivabadus, ka kultuurivahendajana, sõltub tänapäeva Venemaal vaid presidendi tahtest.

Pettunud lahkuvad

Et Venemaa kultuuriruumis kujunenud õhkkond on kujunenud murettekitavaks, seda kinnitab ka asjaolu, et mitmeid vene väljapaistvaid kultuuritegelased on viimasel ajal hakanud kodumaalt lahkuma, mis on andnud praegu toimuvale viienda ehk pettunute emigratsiooni nimetuse.

On igati arusaadav, et kahurite kõne aegu kipub muusadega seonduv teisejärguliseks muutuma. Teisiti ei saagi see olla ajal, kui küsimärgi alla on seatud kogu Euroopa stabiilsus, mille kadumine võib mõninga arengu puhul kujutada meile suisa eksistentsiaalset ohtu. Ohtu, mille vältimiseks on väikeriigil vähe võimalusi, kuid millega toimetulekuks peab valmis olema. Valmisolek aga eeldab ohumärkide nägemisoskust, oskust keskendada pilk just nimelt sinna, kus võivad sündida meid ohustavad teod. Teod, mis oma embrüonaalses staadiumis on unelmad. Nad ei kuulu veel reaalsesse, vaid kujutelmade maailma. Kultuurimaailma. Aga selles maailmas, nagu ajalookogemus kinnitab, on autoritaarne võim enne kahurite juurde asumist proovinud kätt muusade kallal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming