Sotsialiseeriv disain

Veronika Valk

Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskond on tootedisaineri Sixten Heidmetsa juhatusel magistrantidele juba paar aastat korraldanud üht erilist kursust.„Loodan, et valikaine aitab mõista disaini tähendust. Disain on enamasti inimeste ja asjade suhe ning mõeldud teenima kõiki,” ütleb dotsent Sixten Heidmets. Tudengitele pakuvad seesugused projektid muidugi suurepärase kogemuse, sest disaini sihiks on probleemidele lahendus leida ja igapäevaelu kulgemine ladusamaks muuta. See kõik peaks põhinema ühiskonna tundmisel ja oskusel eri maailmade vahele sildu luua. Oskuste arendamine tähendas tööd sihtrühmaga, vajaduste kaardistamist ja disainilahenduste pakkumist prototüübi kujul. Uuriva lähenemise tõttu jõudsid magistrandid ootamatute ja tähenduslike tulemusteni.

Ülesandepüstitus
Erivajadustega inimestel on siiani väga mitmepalgelisi lahendamata probleeme. Projektis osalejad pidid mõistma probleemide sisu, vaatama maailma läbi lahendust ootavate isikute silmade ning looma kogemuse pealt lahenduse. „Kõige keerulisem kogu töös oligi ehk problemaatika täpne identifitseerimine ja selle mõistmine, sest projekti üks osapooli oli erivajadustega inimesed, kelle suhtlus ühiskonnaga on mitmesuguste terviserikete tõttu takistatud,” sõnab Heidmets. Koostööd on tehtud nii Hoolekandeteenustega kui ka Eesti Vaegkuuljate Liidu ja Tallinna Heleni kooliga.1
Hoolekandeteenuste lähteülesandega pakuti mh välja, et kursuse raames loodaks hoolealustele ehk nende kõnepruugis klientidele praegusest erinevaid töövõimalusi ja sobilikku töökeskkonda. Hoolealused teevad praegu peamiselt käsitööd, koristustöid ja pakendavad esemeid. Võiks mõelda ka sellele, kuidas arendada välja tooted, mille kasutamine stimuleeriks inimese eri meeli.

Abivahendite maailm
Disain on suunatud toimetulekuoskuste arendamisele ja toetamisele, et hoolealused oleksid valmis võimalikult iseseisvaks eluks. Selliste abivahendite hulka kuulub näiteks ka lihtsustatud päevaplaan, mis aitab kasutajal mõista päeva kulgemist kellaaegade kaupa. Viimati mainitule on keskendunud klaasikunsti magistrant Kristiina Oppi oma projektis: „Mõtlesin ühele pildisüsteemile välja seinale kinnitamise süsteemi.” Struktureeritud päev ja tegevus aitab puudega inimestel olla iseseisvam ning paremini aru saada aja mõistest. „Ülesande keerukust ilmestab see, et kui me sageli arvame end täpselt teadvat, mis meile meeldib või mitte, siis vaimupuudega inimeste puhul võime sageli seda ainult oletada. Nende õpetamisel ei saa kasutada loogikat, vaid tunnetele ja meeltele rajatud õppemetoodikat. Tähtis on üles leida iga inimese intelligentsi tugevus, huvid ning oskused,” kirjeldab Oppi, kelle projekt keskendub kommunikatsioonile sümbolite abil (nt blisskeel, piktogrammid, PCS-süsteem jne).2 „Pildikeel teeb eneseväljenduse lihtsamaks ja aitab infot struktureerida,” selgitab Oppi.
Teine kursusel osalenu, tootedisaini magistrant Taavi Sööt räägib, et Eesti hooldekodudes käies ning hoolealuseid ja hooldajaid küsitledes selgus, et inimesed olid üsna nutikad vajalikku ise valmis meisterdama – disaineri ülesanne on nende ideedega kaasa minna ja aidata neid teostada. „Küsimus on ka selles, mida just mõnel inimesel on vaja, et elu oleks parem. Paljud puudega inimesed tahaksid lugeda raamatuid ning suhelda teiste inimestega interneti teel, kirjutada kirju ning neid saada. Tihti segab puue neid võimalusi kasutada. Minu projekti sisu on näiteks ühele 28aastasele liitpuudega mehele reguleeritava, löögi- ja survekindla lugemislaua ja arvuti klaviatuuri kasutamise abivahendi loomine,” kirjeldab Sööt, keda nõustab ka sotsiaalhoolekande spetsialist Katrin Maiste. Tudeng on lugemislaua ja kirjutamise abivahendi prototüüpe hoolealuse peal katsetanud ning too paistab lahendusega üldjoontes rahul olevat. „Praeguste variantide uurimine näitas, et on mitmeid lugemislaudu, aga puudub selline toode, mis sobiks just sellele liitpuudega inimesele,” põhjendab Sööt. Tudeng arendab teemat edasi ning plaanib mitmeid kordi katsetatud ja seeläbi täiustatud tulemuse esitada magistritööna sel talvel. Kasutajakeskse disaini meetodi puhul on disainiprotsessi kaasatud toote lõppkasutaja ning seega arvestatud igati kliendi ootuste ja vajadustega.

Pildi avardumine
Tudengid on töös puutunud kokku ka näiteks liitpuudega inimestega, kes on ööpäev läbi erihoolduse all. „See kogemus – igas mõttes väga hariv – on maailmapilti väga palju avardanud, taustauuringutele kulus väga palju energiat ja aega,” ütleb Oppi. „Isegi kui luua lahendus spetsiaalselt ühele inimesele, tuleks uurida, kas see võiks sobida laiemale sihtgrupile, näiteks eakatele või teistele erivajadustega inimestele jne,” lausub Sööt, kes jõudiski töö käigus tulemuseni, et tema kavandatud lugemislaua sihtgrupp on tegelikult lai. „See abivahend on mõeldud inimestele, kelle elu on seotud ratastooli või haiglavoodiga, aga kellel siiski on soov lugeda või kirjutada. Lugemislaud lahendab raamatu hoidmise probleemi ning võimaldab lehed fikseerida. Laua peal saab ka kirjutada ja selle peale panna väiksemaid tarbeasju, nt pliiatsi. Lugemislaua kinnitused sobivad nii ratastooli kui ka voodi puhul. Uuringu käigus selgus, et lugemislauast on abi ka vanuritele, kellel on raske raamatut käes hoida, ning mitmete puudeliikidega krooniliste haigustega inimestele, kelle liikumine on puude või haiguse tõttu piiratud, kellel on tahtmatud liigutused, lihaspinged jm. Samuti oleks lugemislauast abi ühepoolse halvatusega inimestel,” arvab Sööt.
Küsimusele, mis on tudengeid töö käigus imestama pannud, vastab Sööt: „Hooldajad on olnud napisõnalised ja umbusklikud”. Oppi: „Tundub, et hoolekandeteenuste ja abivahendite loomisega seotud organisatsioonid-institutsioonid ei suhtle omavahel – nad peaksid ehk rohkem ühe laua taga kokku saama.”

Disaineri roll
Juhendaja Sixten Heidmets on kursis ühiskonna muutumise tendentsiga: ühiskond vananeb, eluiga pikeneb, kuigi tervena elatud aastaid ei lisandu, üha rohkem inimesi elab üksinda, meeste ja naiste rollid on segunenud, inimestele esitatavad nõudmised üha kasvavad, jõukama ja arenenuma ühiskonna juurde käib ka psüühikahäirete kasv. Seetõttu oli teda kursuse läbiviimisel ka raske millegagi eriliselt üllatada. Laiemate probleemidena, mis puudutavad kogu ühiskonda, näeb ta, et kuna kõik me soovime elada stressivabamat elu, peab saama tooteid ja teenuseid kasutada intuitiivselt. „Öeldakse, et paks manuaal on märk halvast tootest.
Üks märksõna on ka „individuaalsus”: ihaletakse rohkem väljendada oma personaalsust, mistõttu on inimeste sihtgruppideks jaotamine aina raskem. Ei saa ju öelda, et näiteks kõigil 36aastastel kõrgharidusega meestel, kellel on sama sissetulek, kes elavad Tallinna kesklinnas ja loevad Sirpi, oleksid  samad väärtushinnangud ja neile kõigile sobiksid samad lahendused. Aina olulisem on disainilahenduste universaalsus, et kergendada kõigi elu ja muuta keskkond, tooted ja teenused ilma kõrvalise abita ligipääsetavaks, kasutatavaks ja mõistetavaks kogu elanikkonnale, sh ka erivajadustega inimestele,” selgitab Heidmets.
Tekib küsimus, millises rollis on sellise ülesandepüstituse puhul disainer ja kas disaineri amet on seetõttu tänases maailmas muutumas. Heidmets arvab, et empaatia on igati vajalik ja seda EKAs tulevaste disainerite juures ka arendatakse. „Disaineritel ei ole võimalik siiski kõikide kasutajatega samastuda ja nende tõelisi probleeme ette kujutada. Lõppkasutaja täpsem uurimine ja tundmaõppimine on funktsionaalse ja kasutajasõbraliku disaini väljatöötamisel möödapääsmatu.
Maailm on pidevas muutumises ja disaineri amet koos sellega – ja see ongi hea. On siiras rõõm pühendunud tudengitest, kes põlevad soovist mõista meist nõrgemaid ja tegelevad hooliva disainiga süvitsi ka õppevabal ajal. See näitab veel kord, et disainer ei ole kellast kellani töökoht, vaid elamise viis.”

1 AS Hoolekandeteenused on 100% riigile kuuluv äriühing, mille põhitegevusalaks on psüühiliste erivajadustega täiskasvanud isikutele (edaspidi kliendid) hoolekandeteenuste pakkumine. Hoolealuseid nimetatakse klientideks, mistõttu on ka antud loos kasutatud erivajadustega hoolealuste puhul määratlust „klient”.
2 Blisskeel (BLISS-Symbol-System) on rahvusvaheline kõnet toetav ja asendav kommunikatsiooniviis, kus sõnad on asendatud graafiliste sümbolitega. Keel koosneb kindlast arvust geomeetrilistest kujunditest (ringist, ruudust, ristkülikust, kolmnurgast ja nende detailidest), millest saab moodustada lõputult sõnu tähistavaid sümboleid. Neist saavad kõige enam abi tserebraalparalüüsiga ning liikumispuudega inimesed, kellel on hea kujutlusvõime ja mälu ning kes oskavad luua väljendeid. Blisskeele sümboleid saavad kasutada kerge intellektipuudega, liitpuudega või afaasiat põdevad lapsed ning õnnetusjuhtumi järel rehabilitatsioonifaasi jõudnud inimesed.
PCS-sümbolid (Picture Communication Symbols) on graafilised märgid, mis põhinevad enam kui 3000-l lihtsalt äärejoonte abil kujutatud tähisel. Piltide tähenduslikud vasted on kirjutatud kujutise kohale. PCS on tänapäeval tõenäoliselt kõige enam kasutatud süsteem, mis pakub mitmeid võimalusi kommunikatsioonikeskkonna parandamiseks. Selle suurimaks eeliseks piktogrammidega võrreldes on märkide suur arv. Süsteem on üldkasutatav näiteks Suurbritannias, Iirimaal, Saksamaal ja Hispaanias. PCS-pildisüsteemi kasutavad Eestis ka hooldusõppe õpilased.