Mõistuse pärast

VERONIKA VALK

Katkeid arvamusfestivali linnaruumilavalt

„Tallinna elamuarendus siirdus ühel hetkel selle ümbruse nn põldudele, kuid peaksime lähtuma sellest, et kulud taristule ei läheks nii suureks. Peaksime kokku leppima selles, et Tallinn mahub ikka Tallinna territooriumile ära,” ütles arvamusfestivalil Riigi Kinnisvara juht Jaak Saarniit. Kuidas meil ses osas haldussuutlikkusega lood on, kuidas sellise kokkuleppeni jõuda? „Veel 30 aastat tagasi oli Tallinnas eramajade püstitamine peaaegu keelatud ehk lubatud üksnes erandkorras – Tallinn oli väga ühepalgeline, korterelamute linn. Pärast seda, kui tekkis võimalus ääretult odavalt maad osta – tagastusprotsessi järel muudeti põllumaa välkkiirelt elamumaaks –, oli loomulik, et joosti laiali,” tuletas meelde majandusteadlane ja LHV panga majandusekspert Heido Vitsur. Ja jätkas: „Jah, see oli mõtlematu, rumal, kulukas … Selle eest peame maksma veel kohutavalt pikka aega, sest majad on valmis ehitatud, aga infrastruktuuri ei ole. Keskkond tekkis stiihiliselt. Selline elukeskkond ei ole hea ja selle talutavana hoidmine nõuab väga palju raha. Kui linna ehitada nii, et inimene tahab seal elada, siis tuleb taaslinnastumine. Kompaktsuses on tohutu ressursi, eeskätt taristu ja aja kokkuhoid. Kompaktsus annab ka parema võimaluse omavahel suhelda. Valglinnastumine on see-eest kaasa toonud ja toob veel edaspidi palju kalleid ristmikke Tallinna ümber, aga inimesed istuvad ikka ummikus, selle asemel et käia kinos, teatris, kontserdil.”
Praegugi suurendavad poliitilised otsused entroopiat: Tallinn ehitab Lasna­mäe serva sotsiaalmaju, jäähalli, kiriku jm.

Valus entroopia
Arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis tõi välja, et riigikorra, majanduskeskkonna ja elamismudeli muutusega kadus traditsiooniline linnaplaneerimine, mida nõukogude ajal tehti süstemaatiliselt. Tammis: „Nõu­kogude ajal Eesti rahvastik kasvas ja oligi vaja uusi elamispindu. Nüüd elanikkond kahaneb ja uusi elamispindu ei ole juurde vaja. Riigi- ja planeerimise korraldus on muutunud selliseks, et keegi ei taha enam suurelt planeerida. Suurema mõõtkava planeerimine hakkab tagasi tulema, sest seeläbi tekib tervikvisiooni kujundamise võimalus. Vahepealses kaootilises olukorras kadus see päris ära.”
Saarniit küsis seepeale, kas praeguses olukorras – kui vaatame seda, mis toimub Venemaal, Krimmis, Ukrainas – on üldse võimalik midagi pikemas perspektiivis ja laiaulatuslikumalt ette näha, ning vastas ise: „Vahel on.” Vitsur nõustus: „Hea tulemuseni jõuame siis, kui meil on pikaajaline plaan, arukas tellija ja kui sel tellijal on raha.”
Räägiti linnaehituse tervikpildist, planeeringutega seonduvast fragmenteeritud tööjaotusest ministeeriumide vahel, elukeskkonna protsesside juura- ja võimupõhiseks muutumisest, Riigi Kinnisvara rollist … „Demokraatia on meil küllaltki noor nähtus: me pole veel päris selgeks saanud, kuidas demokraatlikult tellida nii, et tähelepanu ei hajuks müriaadi pisiasjade vahel ja fookus oleks komplekssel ja kvaliteetsel tervikul,” pakkus Tammis. Olulised „templid” on ikka ehitatud keset linna – kust tuli siis see mõte, et need Tallinnas Lasnamäe serva ehitada? Saarniit leidis vabanduseks, et linnaehitus on ju ikka ja alati olnud poliitiliste otsustega seotud: „Eks see kellegi peast tuli.” Seepeale polnud Vitsuril muud kosta: „Kõik meie hädad on hädad mõistuse pärast.”
Samal ajal kui Lasnamäe serva rajatakse Tondiraba jäähall, laguneb mere ääres linnahall, kuigi inimestel on sinna tunduvalt parem minna kui Tondirabale. „Linnahall tuleks korda teha. Kui hindame asju vaid kasumiteenimise järgi, siis jääme lõpuks väga vaeseks, sest inimese igakülgsesse arengusse investeerimata pole võimalik rikkaks saada,” arvab Vitsur. Tema arvates on ka Eesti Rahva Muuseum vales kohas: Tartu servas, kuhu on raske kohale minna: „See ongi linnaehituse küsimus: paigutame asjad valesse asukohta, kus keegi ei käi, ja siis imestame, miks nad ei toimi ja on majanduslikult kahjulikud ega tasu isegi investeeringut ära.”
„Sellest järeldub, et keegi võiks asju ette näha pikemalt, kui seda lubab turureeglite tõmbetuultele reageerimine. See on hädavajalik, kohalikud omavalitsused on seaduse järgi lausa kohustatud oma territooriumi planeerima. Asukohavalik tehakse tihtipeale poliitilisel tasandil, kuid kaasata tuleks professionaale,” viitas Tammis planeerimisküsimustele, kus otsustajaid palju.

Killustatus
Elukeskkonna kavandamise protsess on hajunud mitme ametkonna vahel, tulemuseks killustunud vastutus. Kas riigiarhitekti institutsioon aitaks meid otsustusprotsessi, huvide fookustamisel edasi? Omaette küsimus on muidugi see, kuidas tagada riigiarhitekti poliitiline ja äriline sõltumatus, nii et ta käed oleksid ühtaegu ka piisavalt pikad, et avalikkuse huvides tegutseda ja terviklikku visiooni ellu viia. Vitsur arvas, et riigiarhitekti on kindlasti vaja, kuid tundis ka muret, kas talle antakse piisavad volitused ja ressurss: „Ilma riigiarhitektita oleme olukorras, kus dirigent ütleb orkestrile, et kirjutagu igaüks mõned noodid valmis ja vaatame, mis välja tuleb. Tuhkagi ei tule. Ehitustegevuses ei arvestata ilma tervikliku pildita ei kooskõla, paiknemist, igaüks teeb, mis tahab.”
Kus see kõige teravamalt esile tuleb? Vitsur tõi näiteks, et meie paneelrajoonide eluiga saab ühel hetkel ümber ja neid juba korterhaaval ümber ei ehita. Kes vastutaks niisuguse lähteülesande püstituse eest? „Kuidas sundida inimest oma korterist loobuma? Meie õigusruumis pole selleks praegu võimalust. Aga andkem endale aru, see aeg tuleb,” oli Vitsur kindel. Ainuüksi Tallinnas elab umbes pool linna elanikkonnast ehk 200 000 inimest paneelrajoonides. „Sadat aastat need rajoonid enam ei kesta,” rõhutas Tammis. „Kui see sada aastat kukub, siis ühe aastaga me 200 000 inimesele uut korterit ei ehita – see peab olema 50 aasta programm,” lausus Vitsur. Kas sedavõrd suuri projekte võib näha mitte ainult kuluallikana, vaid ka teistpidi – majanduse elavdamise vahendina? „Kõik maailma buumid on olnud ehitusbuumid. Need buumid toimivad krediidi toel. Järelikult on vaja avada piisav krediidiliin ja tagada sooduskrediidi tagasimaksmine,” vastas Vitsur.

Mis maksab?
„Mõistus maksab. Mõistus, kui ta on oskuslikult rakendatud, tasub end alati ära,” arvas Vitsur. „Kui meil on mõistust juurde vaja, siis me ei tohiks seda osta kõige odavama pakkumise teel,” torkas Tammis. Küsimusele „Kes ja kuidas kujundavad meid ümbritsevat ruumi?” saaksime meelepärasema vastuse siis, kui elukeskkond ja selle kvaliteet avaliku huvi mõistes muutub RKASilegi riigihangete läbiviimise juures – madalaima hinnataseme asemel – esmatähtsaks. Kõik vaatasid Saarniidu poole, aga vastust sealt ei tulnud – isegi kui RKASi ridades on olnud arhitekte, pole nad kunagi olnud juhtivatel kohtadel. Kuid tõsi ta on, kui me ei oska terviklikult oma demograafilist, majanduslikku ja elamise mudelit koos näha 50 aasta perspektiivis, siis oleme plindris. „Ühtegi hoonet ei ehitata vähemaks kui 50 või 100 aastaks. Peame nägema vähemalt 50 aastat ette,” sõnas Vitsur.
Kui vaatame kogu Eestit  ja eeldame, et üldisemas plaanis tuleks arendada oma linnu kompaktsemaks, siis võib planeerimistegevust kirjeldada ka kui psühholoogilist ratsionaliseerimist, et välistada mittevajalik tegevus, nt ebaotstarbekad ja lühinägelikud ehitised. Tervikpildi nägemine aitab muuta elukeskkonna vaheldusrikkamaks ning linnakorraldust lihtsustada. Sel kõigel on kahtlemata oma majanduslik mõju ja mõõde, millest sageli ei olda teadlikki. Tulevase riigiarhitekti töö tulemuslikkus sõltub avalikkuse teadlikkusest elukeskkonna kvaliteedi väärtustest ja selle kavandamise iseärasustest. „Eesti kooliprogrammis ei ole ruumilise kultuuri osa, mis paistab selle hariduse omandanute otsustest kätte,” ütles Tammis. Vitsuri arvates saab siin rääkida ka meedia rollist, sellest, mis rahvast huvitab ja mida talle pakutakse. Kui vaatame, millistes meediaväljaannetes ja mil määral elukeskkonna küsimustest räägitakse, siis oleme üldrahvaliku hariduse mõttes üsna õnnetus seisus. „Ka meediat saab muuta koolihariduse toel, alates algharidusest,” arvas Tammis.
„Kui rahvas ei huvitu oma eluruumist, siis on kaks võimalust: lasta tal elada nii, nagu ekskavaator kaevab, või siis võtta midagi ette administratiivses korras,” võttis Vitsur teema kokku. Saarniidu arvates on võimalik ka iseregulatsiooni tee: „Käsulaudadega ei saavuta midagi.” Tammis haaras laiemalt: „Tuleb panustada haridusse ja usaldada  haritud professionaale.”

Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna ja arhitektide liidu rõhuasetused arvamusfestivali linnaruumilaval, mida koordineeris arhitekt Andro Mänd, varieerusid riigiarhitekti ja kahanevate linnade teemast kuni elukeskkonna kavandamise ja sellest sõltuva elukvaliteedini . Festivalipäev algas arhitektuurikeskuse arhitektuuri huvikooli tunniga, kus räägiti ruumist ja katsetati, kuidas mõõta ruumi. Juhendajate Kadri Klementi, Katrin Koovi ja Kaire Nõmme käe all prooviti lihtsaid konstruktsioonipõhimõtteid ja materjalide käitumist ning meisterdati ise elusuuruses varjualune.
Päev jätkus vestlusringidega, mida juhatasid Veronika Valgu kõrval  arhitektid Andres Ojari ja Indrek Allmann. Teisel festivalipäeval jätkus arutelu jalgrattakultuuri ja linna teemal Tallinna ratta­nädala eestvedamisel (Tallinn Bicycle Week). Paide ühes arhitektuurilt huvitavamas hoones, endises tütarlastegümnaasiumis (Posti 12), avati  kaks arhitektuuriteemalist näitust: „30 sammu läbi XX sajandi eesti arhitektuuri” kui arhitektuurimuuseumi tagasivaade meie arhitektuuri lähiminevikule ning kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna näitus „Eesti ruumiline tulevik” kui pilguheit tulevikku, tulevaste arhitektide magistritööde ja planeeringute tutvustus. Näitused on avatud kuni 24. augustini, sissepääs on tasuta.