Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby arhitektuuris

Carl-Dag Lige

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125” Eesti Arhitektuurimuuseumis 15. XII 2010–13. II 2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane.    Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt  suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdadevahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) aegsetest rahvusarhitektidest on tuntuks räägitud Herbert Voldemar Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi ja Olev Siinmaa looming, Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885–1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste  huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest. 

Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur   

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis  1925–1940. Monograafia ja allikad” (Rahvusarhiiv, Tallinn 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi XIX sajandi II poolest kuni 1939. aasta Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil PõhjaPoola aladele ümber valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. aastal suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid. Lauritsa sõnul vähenes  baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu, 1922. aastal oli see vaid 1,7% elanikkonnast. Tsaarivõimu-aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eestlastega ning võttis omaks eesti kultuuritavad. 

Äsja ilmunud kogumikteose „Eesti kunsti ajalugu. 1900–1940” viiendas köites (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket: Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes XX sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks” nimetatud arhitektide  hulka kuulusid teiste seas eesti rahvusest H. Johanson, E. Habermann, E. Kuusik, A. Soans ja K. Tarvas ning baltisakslased E. Kühnert ja E. Jacoby. Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa arhitektide seas.       

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine: kui enne 1918. aastat oli tendents eesti päritolu  „riialaste” saksastumisele, siis pärast võis täheldada baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumist eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt  Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning 1932. aastast Tallinna Tehnikumi õppejõuna.       

„Riialaste” arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik, nimetab Kalm „traditsionalistlikuks”. Seda  käsitlust iseloomustab ühelt poolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu: oma eeskujusid ei otsitud kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteeruti kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jms). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine,  keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside mõjud, mis on nähtavad nii planeeringus (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogias (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsetes lahendustes (raudbetoonkonstruktsioonide levik). Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik  esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920ndatel ja 1930ndatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega: kunstimuuseumi (1933), kunstihoone (1933) ja Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd ning mitmed eramud. Jacoby 1920ndate aastate veidi raskepärane ja arhailine  laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist. 

Jacoby moodsa kodu propageerijana   

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson  formuleerib oma raamatus „Modernistliku arhitektuuri teine traditsioon: lõpetamata projekt” ( „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project”, Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste ihatud eluviisi/eluviise moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel. Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema  füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimisel. Erich Jacoby looming sobitub üsna hästi Wilsoni kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on peale soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol) aimata ka  pedagoogiline printsiip. 1927. aastal asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja eri suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist.       

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös  „Ehituste ja arhitektuuri näituse” (1932) jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5m x 6,5 m suurune neljaliikmelisele perele mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920ndate teisel poolel Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. aastal Frankfurdis toimunud CIAM i konverentsil keskenduti  just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimum’i printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakus.       

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas aastatel 1913–1915 ühist bürood, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on arhitekti kodumaja Tallinnas Wismari 11 (1923), kortermaja Nunne 11  (1926), esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui selle esimene variant 1932. aasta maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega  traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud lahendus on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika/Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartalisse sobimatuks pidada.     

Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni     

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925–1927) ja Tselluloositehas (1926–1928, praegu ümberehitatult  Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus vähene. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eugen Habermanni Rauaniidi tehase ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali ning Alexandr Vladovski Ellamaa elektrijaama kõrval Eesti tolle aja silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka. Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Advendikirik (1923) Tallinnas Mere puiesteel on arhitekti  1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912–1916, praegu Tallinna Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumi (1924) ja Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, ümber ehitatud). Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole  kuigi pikk, umbes 60–70 projekti. See fakt ei räägi mitte arhitekti töö vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada iga projekt läbi kuni detailideni, tihti alternatiivsetes versioonides. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlase tüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab  tunnistust mitmete arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.       

Eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate teise poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus, 1935; Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga,  1937; Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga, 1938), kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga. Edgar Johan Kuusikuga koostöös tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt, kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed  teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak, 1928; Estonia teatri ümberehitus, 1931; kunstimuuseum, 1933) jäi ka kunstimuuseumi projekt teostamata.       

Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest         

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritud näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid. Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid, peaks siiski kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama esitatavale materjalile valikuprintsiibid, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi.  Sellisena ei suuda see laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli Eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana, tema tegevus vääriks kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast. Jacoby loomingu süvitsi uurimist raskendab paraku tõik, et tema arhiiv hävis 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming