Ruumipoeesia prototüüpimine

Kuidas luuakse ruumi, kus saab olla üksi, kuid samal ajal ka inimeste seas.

SILLE PIHLAK

EKA arhitektuuriteaduskonna I kursuse tudengite varjualune „Siluett“. Idee autor Elina Liiva, projekti autorid Elina Liiva, Markus Puidak, Helena Rummo ja Gregor Jürna, Ehitajad: Birgit Vider, Andrea Ainjärv, Taavet Malkov, Lisette Eriste, Janeli Voll, Liisi Voll, Markus Puidak, Gregor Jürna, Elina Liiva, Helena Rummo, Anastassia Sirelpuu, juhendajad Andres Alver ja Indrek Rünkla, ehituspraktika juhendaja Jaan Tiidemann.

„Silueti“ tihe plasttorumets loob välisel vaatlusel haruldase optilise efekti: must kast on ühe nurga alt läbinähtav, teise nurga alt mõjub aga tiheda täismassiivina. Objekti sisu ja välise vormi vaheline skisofreenilisus avaldab muljet.

„Silueti“ tihe plasttorumets loob välisel vaatlusel haruldase optilise efekti: must kast on ühe nurga alt läbinähtav, teise nurga alt mõjub aga tiheda täismassiivina. Objekti sisu ja välise vormi vaheline skisofreenilisus avaldab muljet.

Paco Ulman

Kümme aastat ruumi- ja vormikatsetusi kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas on andnud tulemuseks uue prototüübi – Harju tänava haljasalal asuva musta kasti. Kui iga seni ehitatud varjualune on uue süsteemi-, vormi- või disainialternatiivi näidismeetod ja katsetander, on põhjust uurida, kellele ja miks need eeskujud loodud on.

Prototüüp disaini tööriistana

Väga sageli kasutatakse prototüüpi disaini tööriistana, et läbi mängida idee võimalikud lahendusvariandid ning leida nende hulgast parim. Prototüüp annab sobiliku viisi disaini üle arutlemiseks. See annab kliendile aimu, milline kavandatav objekt tegelikult välja nägema hakkab ning aitab kohandada disaini kasutaja vajadustele. EKA arhitektuuriteaduskond on, nii nagu tunnustatud välismaa ülikoolidki,1 kasutanud seda meetodit juba kümme aastat, pigem küll arhitektuuritudengite, mitte klientide harimiseks.

Esimese kursuse üliõpilaste väljamõeldud ja ehitatud varjualuseid pole kunagi tehtud äritegemise eesmärgil. Neid võib pidada esimeseks ja viimaseks korraks, mil arhitektuuritudeng, tulevane arhitekt, saab korraga olla tellija ja looja. Arhitektuuriteaduskonna ambitsioon on aidata oma tudengid järgmisele loomingulisele tasemele, mitte arendada teost ennast. Tunnis võetakse vaatluse alla iseolemine, püütakse uurida ja mõtestada inimese ja teda ümbritseva keskkonna seoseid. Mõtiskletakse poeesia üle ruumis, toetutakse näiteks Heideggeri templi müüdile,2 mille järgi aitab hoone seal sees olevaid objekte mõtestada ja inimesel mõista iseennast. Tänavune väikevorm Harju tänava haljas­alal on ruumipoeesia vägevuse ja võimekuse mõistmiseks sobiv vaatlusalune.

Hiljuti valminud väikevorm nimetusega „Siluett“ otsib vastust küsimusele, kuidas luua ruumi, kus saaks olla üksi, kuid samal ajal ka inimeste seas ehk kuidas olla üksinda mitte üksinda olles.

Varjualuse tihe plasttorumets loob välisel vaatlusel haruldase optilise efekti: must kast on hoolega valitud nurga alt läbinähtav, vahest aga mõjub tiheda täismassiivina. Objekti sisu ja välise vormi vaheline skisofreenilisus avaldab muljet. Kui installatsiooni siseneda, muutub ruum rägastikuks, tühi tänav on asendunud justkui rokk-kontserdi lavaesise trügimisega, kus kehamets tekitab hõõrdumist ja kõikumist. Tihe plast­torustik loob lähedust ja omaette olemise tunnet, täpselt nagu varjualuse autor on soovinud. Puudu jääb vaid objekti ja ümbritseva suhestumisest. Juba teist aastast järjest on samasse kohta ja samade proportsioonidega paigutatud varjualune end täielikult isoleerinud asukohast. Just arhitektuuritudengitelt ootaksin linnakeskkonna mõistmist, maapinnaga suhestumist ja ruumilise mitmekesisuse loomist.

Usun, et seda kõike saaks lähteülesandes nõuda. Ürgsesse metsa asetatud ruuporid seda ju suutsid ja suurendasid usku kontekstipõhise arhitektuuri võimsusse.

Uus materjal?

Praegu mööda Eestit ringlev, kuid muidu paiksena Telliskivi loomelinnakus eksponeeritav näitus „Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormid“ toob vaatajate ette Pedassaare metsadesse peidetud vormikatsetused ja ruumiprototüübid, mis näitavad arhitektuuriõppe esmakursuslaste kvaliteetset loomingut. Varjualuse ehitamise ja kavandamise lisaeesmärki – katsetada kohalikust taastuvast materjalist ja looduslähedaselt – võib pidada teerajajaks nii riigi tasandil (keskkonnamaja idee) kui ka avalike arhitektuurivõistluste kontekstis (Viimsi keskkool, Eleringi disainmast).

Tänavuse varjualuse puhul muutus vastutahtsi algselt planeeritule visuaalselt domineerivaks aga uus materjal – plast. Idee autori Elina Liiva sõnutsi pole Tallinna linn valmis uute materjalidega eksperimenteerima: „Varjualuse projekti kooskõlastamise alguses selgus kohe, et linnas ei lubata sellist materjali nagu kumminöör kasutada: see süttib kiiresti ning on kergesti läbilõigatav. Inimesed, kellelt pidime ehitusloa saama, naersid meid välja.“ Kurb mõelda, et juba tudengitöö realiseerimisel tuleb ehitusloa saamiseks tegelda bürokraatiaga. Ehk on aeg varjualused tagasi metsa kolida?

Rakenduskunst

Kunstiakadeemia kõrvale võib tuua Saksamaa näite, kus väikese mõõtkava ruumipoeesia jõuab suuremale, paviljoniülesele kõrgusele. Stuttgardi ülikooli Achim Mengese juhitud arhitektuuriprogrammis tehakse tihedat koostööd uuendusmeelse ehitusega. Iga-aastane paviljonide ehitamine, pool neist puidust, pool klaasfiibrist, on arhitektuuris pälvinud laialdast tähelepanu. Tudengikatsetuste potentsiaali on märganud loovusele ja innovaatilistele ideedele orienteeritud muuseumid (Victoria ja Alberti muuseum, nüüdisaegse kunsti muuseum FRAC keskus), organisatsioonid (Arvutipõhise Arhitektuuridisaini Ühendus – Association for Computer Aided Design in Architecture ) ja publikatsioonid (Architectural Design). Paviljone on eksponeeritud konverentsidel, ajakirjades, muuseumid on palunud ehitada suuremaid versioone oma õuele, andes vajaliku materjali ja lubades rohkem eksperimenteerida. Siit edasi on objekti alaliselt linnaruumi paigutamiseni vaid üks samm.

Tõsi see on, et selliste objektide ehitamine nõuab nutikamat masinavärki kui majade püstipanijatel kasutada on. Harju tänava haljasalale ja Pedassaarele rajatud varjualused on üsna lihtsa tehnoloogiaga teostatavad ja seetõttu võiks nende peal katsetatud ehitustehnikat, ruumi potentsiaali ja ideed juba praegu laialdasemalt levitada. Kohalikud ehitusjuhid ja/või muuseumid pole siiski neile eriti tähelepanu pööranud.3 Tuleb tõdeda , et EKAst on tulnud ka üks menuk: RMK metsa kõlakoda „Ruup“, millest on toodetud juba mitu koopiat. Puidust koonuseid on püstitatud Leetu, Poola, Prantsusmaale ning peatselt avatakse üks komplekt ka Hollandis. See on hea näide, kuidas põnevad ruumikatsetused võivad kooliseinte vahelt minna üle riigipiiride.

Arhitektuuriteaduskond on viimasel kümnendil astunud suuri samme heade arhitektide koolitamisel, luues neile tandri kas metsa- või linnamaastikul. Ajal, mil innovatsioon tähendab Eestis peamiselt digimaailma arendamist, mõjub eksperimenteerimine füüsilises ruumis värskendavalt nii tavakülastajale kui ka linnale. Nüüd jääb vaid soovida rohkem ruumipoeesiat ka ehitusalale.

1 Näiteks Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikool (Architecture Assosiation), arvutidisaini osakond (Institute for Computational Design, ICD), Stuttgardi ülikoolis, Lõuna-California arhitektuuriinstituut (SCI-Arc) Los Angeleses jne.

2 Ülo Matjus, Esteetika ülesanded, lõppsõna Martin Heideggeri raamatus „Kunstiteose algupära“. 2002.

3 Pean silmas äratuntavat edasiarendust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar