Piirkonna peaarhitekt on köielkõndija

Kristiaan Borret: „Olen sild, mis ühendab arhitektide ja poliitikute-ametnike maailmavaadet, pean oskama mõlema maailma keelt.“

MERLE KARRO-KALBERG

Värske koalitsioonileppega võttis uus valitsus endale eesmärgiks luua muu hulgas ka ruumiekspertide nõukogu, mida on hakatud võrdlema riigiarhitekti institutsiooniga. Sirbis on riigiarhitekti teemal kirjutatud aastaid tagasi, siis kui arhitektide liit lobis ameti loomise nimel, aga ka nüüd, mil peetakse läbirääkimisi ruumiekspertide nõukogu loomiseks. Vaieldud on riigiarhitekti ülesannete ja võimu piiri üle, tõstatatud on ka küsimus, kas pealinnas asuv ametkond suudab põhjalikult süveneda kaugema maanurga ruumi­probleemidesse. Jaanuari lõpus pidas Tallinnas loengu Brüsseli piirkonna peaarhitekt Kristiaan Borret.

Belgia on jagatud kolmeks suureks administratiivüksuseks: Brüsseli piirkonnaks, Vallooniaks ja Flandriaks. Kristiaan Borret on Brüsseli piirkonna ehitusmeistri ehk peaarhitektina töötanud kaks aastat, tema nõustada on 19 omavalitsust ja meeskonda kuulub 13 inimest. Borret’d ei saa nimetada otseselt riigiarhitektiks, kuid järgnev intervjuu annab aimu, kuidas on arhitektide ülesanded jagatud mitmetasandilises süsteemis ning millega võiks ka ruumiekspertide nõukogu tegeleda.

Kuidas on Belgias töö piirkonnaarhitekti ja linnaarhitekti vahel jagatud?

Piirkonnaarhitekt juhindub laiapõhjalisemast riigi poliitikast, kavandab ehitusalasid ja korraldab omavalitsuste palvel arhitektuurivõistlusi. Linnaarhitekt töötab välja linna ehituspoliitika ning on otseselt seotud ehituslubade väljastamisega, sest selleks on tõesti tarvis kohapealseid olusid hästi tunda. Need kaks taset täiendavad teineteist. Mulle tundub, et riigiarhitekt peaks olema see inimene, kes veab üleriigilise tegutsemisviisi ja suundade väljatöötamist, ta võiks osaleda ka olulistes ehitusprojektides.

Millised juriidilised võimalused on teil sekkumiseks?

Piirkonna peaarhitektil pole võimu, kuid ta on autoriteet. Autoriteet on see, keda kuulatakse, kes valmistab ette vettpidavad argumendid millegi poolt või vastu ning tema esitatud materjali põhjal langetatakse otsused. Piirkonnaarhitekt ei anna välja ehituslubasid, ei otsusta piirkonna ehituspoliitika üle, vaid annab infot ja nõustab. Ma olen selle vastu, et piirkonnaarhitekti positsioon seotaks võimuga, sest siis muutub see institutsioon poliitiliseks ja kaotab iseseisvuse. Tõhusam on olla võimu kõrval.

Kui palju tuleb ette seda, et teie arvamust ei võeta kuulda?

Minu töö on köiel kõndides tasakaalu hoidmine. Kalduda saab kahte äärmusesse. Esiteks, mitte kunagi kedagi kritiseerida ja konflikti sattuda, olla alati viisakas ja kena. Sel juhul muutub piirkonnaarhitekt pigem kaunistuseks, lillepotiks aknalaual. Kellelgi pole sellisest spetsialistist kasu. Teiseks, vastupidi, kogu aeg kritiseerida, eriti avalikult ja meedias. See viib selleni, et mõne aja pärast kaotab piirkonnaarhitekt oma autoriteedi ja võime midagi muuta ning ta jäetakse otsustamisest lihtsalt eemale. Mõlemad äärmused on kasutud. Nende vahel tuleb leida tasakaal. Üks minu töö osa on ka avalikkusega suhtlemine, esitluste tegemine, debattidel osalemine ja arhitektuurivõistluste korraldamine. Teise osa, ehk olulisemagi, moodustab töö kulisside taga. See tähendab paljuski poliitikute veenmist. Omavahelised vaidlused ja diskussioonid viivad palju parema tulemuseni kui avalikkuse ees sõna võtmine. Vaid niimoodi on võimalik kellegi suhtumist mõjutada ja oma ideed ellu viia. Konfliktid on olulised, need tekitavad diskussioone, kuid need tuleb lahendada diplomaatilisel viisil.

Suurem osa teie tööst eeldab niisiis suhtekorraldaja oskusi. Mil määral saate oma töös arhitekt olla?

Suuresti ma olengi sild, mis ühendab arhitektide ja poliitikute-ametnike maailmavaadet. Ma pean oskama mõlema keelt: tõlkima arhitektuuriprojekti poliitikute keelde ja vastupidi. Siinkohal tuleb kindlasti ka osata piiri tõmmata: ma ei võta kunagi kätte pliiatsit, et arhitekti projekti täiendada, ja ma annan endale aru, et ma ei saa olla poliitik, kes võtab vastu otsuseid. Ma saan mõlemat poolt ainult veenda.

Kui te ei koosta arhitektuuriprojekti ega langeta otsuseid, siis mille eest te vastutate?

Ma vastutan kõigile sobiva lahenduse eest ja heade arhitektuurivõistluste korraldamise eest. Paljudel juhtudel arutatakse poliitilisel tasandil linnaruumi küsimusi vaid teksti ja Exceli tabeli keskselt, koosolekulaual pole pea kunagi jooniseid ja plaane. Ma alustasin sellest, et arhitektuuri üle otsustamisel piltlikustataks ka objekti ruumiline mõju. Eks selle harjumuse muutmisel oli ka väikesi ootamatuid tagasilööke. Näiteks selgus minu üllatuseks, et meie e-süsteemidesse ei saa lisada jooniseid ja pildifaile. See peegeldab väga hästi suhtumist ja seniseid mõttemalle. Süsteem tuli ümber teha. Selliseid anekdootlikke juhtumeid tuleb ikka ette ja ma vastutan selle eest, et need saaksid lahendatud.

Nagu ennist mainisin, aitame linnaarhitektidel korraldada arhitektuurivõistlusi. Meie ülesanne on võistlustingimuste koostamine, millele eelneb koosolek tellijaga, kus püüame aru saada, mida tellija üldse ootab, mis on tema vajadused ja võimalused. Võistlused on enamasti kahes etapis. Esimeses ringis annavad võistlusel osaleda soovivad arhitektid end üles ja nende hulgast valime kolm-neli bürood, kellele makstakse, et nad oma ruumilise lahenduse pakuksid. Nende lahenduste hulgast valime sobiva.

Loomulikult tuleb mõnikord arendajat võistluse kasulikkuses veenda. On juhtumeid, kui olen neile öelnud, et võistlustulemused kergendavad ehitusloa väljastamist. Mõistagi ei ole see lõppude lõpuks minu otsustada, mina ju ehituslube ei väljasta, kuid praktikast on näha, et kui lahenduse on välja valinud asjatundlik žürii, selle üle on juba eos arutatud, siis annab see hilisemas menetlemisprotsessis eelise.

Mis on praegu Brüsseli piirkonna suurimad linnaruumilised ja arhitektuurilised ülesanded?

Brüssel on Euroopa süda. Enamasti arvatakse, et ta on ka arhitektuuriliselt rikkalik ja vaatamist väärt. Tegelikkus on siiski vastupidine: nüüdisarhitektuuri poolest on Brüssel vaene linn. Küünikuna ütleksin, et viimane huvitav hoone ehitati Brüsselisse kolmkümmend aastat tagasi. Minu esimene eesmärk on ruumi ja arhitektuuri kvaliteedi parandamine. Teiste Belgia ja Euroopa linnadega võrreldes on Brüssel väga tagurlik.

Brüssel on demograafiliselt kasvav linn, aastas lisandub ca 10 000 uut elanikku. Seega peame mõtlema elamuehituse peale: kuhu uushoonestus paigutada, kuidas linna tihendada, kas püstitame tornmaju või mitte jne. Minu roll selle juures on korraldada arutelusid, kuidas uuselanikele elamisvõimalusi pakkuda. Kuigi paljud elanikud näevad immigratsioonis ohtu, sest sisserändajad on ju pigem vaesemad inimesed, siis mina näen selles võimalust. 1970., 1980. ja 1990. aastatel kolis palju Kesk-Belgia inimesi linnadest äärelinna, poed jäid tühjaks, kesklinn suri välja. Nüüd, pärast neid pikki aastaid on immigratsiooni toel kesklinnad taas rahvast täis, linnad ärkavad taas ellu. Me võiksime seda nõudlust elamuehituse järele võtta kui võimalust linnu paremaks teha, midagi muuta. Praegu näiteks plaanime suuri muudatusi endisele tööstusalale kanali ääres. See on suurte muutuste aeg.