Peegeldused

Eve Komp

Arhitektide Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano koostatud näitus „Aken ja peegel“ 13. II – 22. III Eesti arhitektuurimuuseumis. 20. III kell 17 on samas Enrique Sobejano loeng.

Arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano on viimase aasta jooksul Eestis märkimisväärselt palju tähelepanu pälvinud seoses Arvo Pärdi keskuse arhitektuurikonkursi võiduga. Olgugi et mainekad arhitektuuribürood on Eesti arhitektuurivõistlustel ennegi edukalt osalenud, on nende loomingut näituse formaadis põhjalikult tutvustatud harva. Nieto Sobejano näitus „Aken ja peegel“ saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama.

Nieto Sobejano arhitektuuribüroo alustas 1985. aastal, kuid laiem rahvusvaheline tuntus on tulnud viimasel kümnendil: neid on pärjatud mitme väga olulise auhinnaga nagu Aga Khani arhitektuuriauhind (2010), Piranesi Prix de Rome (2011) ja Hannes Meyeri auhind (2012). Sel aastal valiti arhitektid AIA¹ auliikmeteks ning viimati pälvisid nad Alvar Aalto medali.

Kuna näituse on koostanud arhitektuuribüroo ise, peegeldab see täpselt arhitektidele endile olulisi loometee etappe. Enne Eestisse toomist on sama näitus olnud eelmisel sügisel üleval ka Bolognas MASTis.² Seega pole selle koostamisel arvestatud ainult Eesti publikuga. Näituse ülesehitus laseb vaatajal otsida seoseid ideede ja ehitatud objektide vahel, peegeldab seda, kuidas arhitektuurimõtted muudatuste käigus reaalsuseks saavad.

Dialoog kontekstiga

Ülespanekus on peatähelepanu all sel aastatuhandel valminud projektid. Suur osa arhitektide viimase aja loomingus on ühiskondlikud hooned: muuseumid, kunstikeskus, konverentsikeskus, turg jms. Kuigi projektid on tehtud enamasti tugeva iseloomuga kohtade tarvis, on Nieto ja Sobejano leidnud toimiva töömeetodi oma loomingu suurepäraseks sulandamiseks keskkonda. Nagu autorid tunnistavad näitust tutvustavas tekstis, on igal loojal oma teadmiste ja mälestuste pagas, mis astub paratamatult koha kontekstiga dialoogi ning hakkab lahendust suunama. Näiteks Córdoba maapõue peidetud Madinat al-Zahra arheoloogiamuuseumi puhul saadi inspiratsiooni arheoloogilistest väljakaevamistest, mida oldi kunagi piltidelt näinud. Kuigi idee leidmine võib paljuski oleneda juhusest, siis näib, et arhitektide käsi juhib mõttevälgatusi kindlalt.

Kartmata peegeldada senist, sünnib alati midagi kordumatut. Tihti koorub lõpptulemus tööst mõne lihtsa elemendi variatsioonidega, sest need annavad samm-sammult vastuse kontekstile, ajaloole või varasemale ideele. Hispaania San Telmo muuseumi fassaad on näiteks inspireeritud paikkonna veest uuristatud kividest. Koostöös kunstnike Leopoldo Ferráni ja Agustina Oteroga loodi ornamentaalne fassaadipaneel, mida kasvavad taimed pidevalt ajas muudavad. Mitmed projektid peegeldavad islami arhitektuuri põhimõtteid, kuna Hispaania arhitektuuri ajalugu on tihedalt Lähis-Idaga seotud. Ka auhinnatud Córdoba uue kunsti keskuse hoone inspiratsiooniallikas on just islami ornament.

Näituse külastaja märkab kindlasti neid korduvaid elemente, sest autorid on väljapaneku nii sättinud. Näituse keskmes on tööprotsessi ja ideearenduse maketid, mida on kokku ligi sadakond. Neid toetavad suuremõõtmelised fotod kümnest projektist koos jooniste, publikatsioonide ning videotega.

Arvo Pärdi keskus

Välja pandud projektide hulgast leiab loomulikult ka Arvo Pärdi keskuse konkursi võidutöö, kus võistluse lähteülesanne oli lahendatud kõige edukamalt ning jäädud seejuures Arvo Pärti ja tema muusikat toetama, mitte pürgitud soleerima.³ Arvo Pärdi keskusele eeskujuks olnud vormimotiive on märgata mitme teisegi hoone juures, kus pentagoonid moodustavad ruumidesse kord kinniseid mahte, kord jälle liigendusi ja avasid. Nii näeme, kuidas Córdoba kunstikeskuse idamaised ideed rändavad Madridi ajutise turuhoone kaudu Eesti mändide vahele. Loodetavasti jätkub tegijatel piisavalt jõudu ning südikust projekt realiseerida nii, et ka Laulasmaal on ühel hetkel võimalik külastada samal tasemel tipparhitektuuri, mida näeb näitusesaali fotodel.

Nii nagu Arvo Pärdi keskus, mis on hästi maastikku sobitatud, on paljudes teisteski Nieto ja Sobejano projektides maastikuga arvestatud. Seda mitte ainult maapinnal, kus hooned sulanduvad või on keskkonnaga dialoogis, vaid ka kõrgemal, katusel. Modernism muutis katused üle maailma ühtemoodi siledateks pindadeks, unustati, et need annavad linnadele ainuomase ilme, on leidnud Enrique Sobejano⁴. Paljudest projektidest kumab läbi töö lae ja valgusega: on mõeldud sellele, kuidas ruume loomulikult valgustada ja katusega hoonet liigendada.

Maketid

Kõige enam paeluvad näitusesaalis maketid, mis moodustavad laiali laotatuna omaette poeetilise maastikku. Kõrvuti asetatuna peavad need ruumi- ja vormikatsetused omavahel dialoogi ning näitavad hästi arhitektiametile omast püüdu tabada sobivaim ruumiatmosfäär korduva järeleproovimise käigus. Mängus on siin geomeetria, valgus ja materjalid, mis on omandanud osavate sõrmede all lõpuks soovitud kuju. Seejuures ei kao otsingutel side konteksti ning inimesega, kelle Nieto ja Sobejano arhitektuuri loomisel alati esikohale seavad. Maketid näitavad kõike seda ilmekalt, iga külastaja saab ennast ruumi sisse kujutada.

Siit jõuan äratundmiseni, mis mind näituse juures kõige rohkem rõõmustas ja inspireeris, aga ka mõtlema pani. Virtuaal­maailm on tänapäeval arhitektitöö igapäevane osa. Mulle tundub, et Eestis tehakse makette koolis ja ka büroodes tööprotsessi käigus vähem kui mujal. Arhitektuuriideed kipuvad ruttu ekraanile ning nende materjali vormimine tundub pigem lisatööna kui hea abivahendina. Vist ajapuuduses ununeb, et ruumi olemuse saab edastada maketis palju ilmekamalt ja ka lihtsamate vahenditega, kui seda arvutiekraanil visualiseerides.

Nieto ja Sobejano on näitusele valinud mudelid, mille eesmärk pole olnud lõpliku ruumi esitlemine. Maketid on valminud tööprotsessi osana ideede läbiproovimise käigus. Ometi on ka need oma loo ja esteetilise väärtusega ning aitavad luua tervikpilti. Kas töötada digitaalselt või manuaalselt, sõltub muidugi harjumusest ning olukorrast, kuid näitus võiks arhitekte tiivustada küll vahelduseks rohkem katsetama ning käegakatsutava materjali toel mõtlema. Loodan, et peagi on ka mõnel Eesti arhitektuuribürool ambitsiooni oma loomingust vastukaaluks samasugune näitus kokku seada. On põnev ja vajalik näidata tööprotsessi, kusjuures tutvustamiseks sobivad ka aknad virtuaalsusesse, et igaüks saaks ise mudeleid ja nende tööversioone 360 kraadi pöörata.

1 The American Institute of Architects.

2 La Fondazione Manifattura di Arti Sperimentazione e Tecnoligia.

3 Ra Luhse kirjutab võidutöö valikust ja žürii seisukohtadest 9. VII 2014 Sirbi artiklis „Pärl, mitte mammut“.

4 November Conferences. Second Edition. Intervento di Fuensanta Nieto e Enrique Sobejano. 28. XI 2013. Politecnico de Milano. Järelvaadatav YouTube’is.