Pealelend – Mikk Mutso, arhitekt

MERLE KARRO-KALBERG

Maa-arhitektuuri keskus Eesti Vabaõhumuuseumis tähistab märtsis kümnendat tegevusaastat. Milline on keskuse roll pärandi säilitamises ja selle mõtestamises?

Keskus on välja kasvanud vajadusest vabaõhumuuseumi kompaktse ja ülevaatliku kollektsiooni korrashoidmise kõrval tähelepanu pöörata maa-arhitektuurile väljaspool muuseumi. Enamikku maamajadest ju muuseumi ei tooda, ehituspärand säilib paremini, kui ta ei seisa tühjalt, vaid on kasutuses. Seda saab teha hoone omanik. Seepärast ongi loomulik, et muuseumi kogude eest hoolitsemisest on välja kasvanud omanike nõustamisele ja juhendamisele pühendunud keskus, kus teooria ja praktika käivad käsikäes. Üks suurtest ettevõtmistest on olnud rehemajade inventuur, millega pandi alus rehemajade registrile, mida täiendatakse jätkuvalt. Eraldi on uuritud asunikutalusid, ka taluhäärbereid ja koolimaju, vallamaju ning külamaastikke, ehitusmaterjale ja nende kasutamise tehnikaid. Käivitatud on nõustajaid ja meistreid vahendav veebiportaal.

Kõik see tähelepanuväärne, omanikele suunatud tegevus on ka osavalt sihtrühmani viidud. Vähemalt paar korda aastas korraldab maa-arhitektuuri keskus vana maamaja päeva. Majaomanikud jutustavad, mida, millal ja miks on nad teinud või tegemata jätnud. Kuulajaskonna moodustavad nõustajate ja meistrite kõrval just teised majaomanikud, nii praegused kui ka tulevased. Osalejate arv on aasta-aastalt kasvanud. Olen isegi selle sarja populaarsust imetlenud, on näha, et sellist kokkusaamist on väga vaja. Teiste majaomanike lugusid on huvitav kuulata. Osaleja leiab nii uut infot kui äratundmisrõõmu. Esinejad saavad meeldivat tähelepanu ning tunnustust. Kes meist aeg-ajalt seda ei vaja?

Sattusin hiljuti antikvariaati, jalad viisid õige riiuli juurde ning näppu jäi õige raamat, nagu ikka. Seekord oli selleks Valdur Mikita kümmekond aastat tagasi ilmunud „Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest“. Mikita kirjutab, et postindustriaalses teenusemajanduses ei taheta enam olla klient. Selline, kes annab ära raha ja saab vastu mingi „paki“. Meelsamini ollakse identiteediga kasutaja. Kasutaja erineb kliendist ka selle poolest, et pakkuja ootab temalt tagasisidet, mis on teenusedisaini oluline osa. Selleks on loodud mugav, kasutajasõbralik kanal või platvorm. Konkurentsis on edukamad need, kes oskavad tagasisidet ehk kasutaja intellektuaalset potentsiaali rakendada teenuse või toote arendamisse, samal ajal pakub tagasisidekanal suurepärast kommunikatsioonivõimalust. See kõik on kirsiõieturunduse osa ja seda teeb ka maa-arhitektuuri keskus.

Kui on nõustajate kõnepäev või koolitused, siis pakutakse teenust, omanike kõnepäeval kogutakse tagasisidet. See on kasulik nii nõustajatele oma teenuste toime ja vajalikkuse mõistmiseks kui ka keskuse arendamiseks ja uute suundade leidmiseks. Tagasiside andjatele on avalik tähelepanu tunnustus ja preemia. Tagasiside päev on vägev turundussündmus: saal on rahvast pilgeni täis ja info levib. Juba tehakse ka videoülekandeid. Saab imet näha, kuhu edasi.

Tundub, justkui vabaõhumuuseumis loeti samuti Mikita nõuandeid ja rakendati neid ellu. Näeme, et maaehituspärandiga saab tegelda ajakohases vormis. Maa-arhitektuuri keskuse kümneaastast kogemust võib pidada juhtprojektiks, tagasisidestamise mudelit tuleks katsetada näiteks ka riigisektori teenustel, et avangard valmistaks rõõmu veel paljudele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming