Mitmepalgeline Kaasik

2015. aasta riigi elutööpreemia pälvis arhitekt, kunstiakadeemia arhitektuuri õppejõud ja emeriitprofessor Veljo Kaasik.

Merle Karro-Kalberg

Ta on arhitekt, kes juba 21 aastat tagasi ennustas ette väärtushinnangute ning era- ja avaliku sektori huvide konflikti Tallinna kesklinna mereäärsel, toona äsja tööstusest maha jäetud alal. 1995. aastal kirjutas Veljo Kaasik niimoodi: „Seoses kaubasadama funktsioonide järk järgulise taandumisega ning laevaremondi hääbumisega Admiraliteedi basseini ümber avaneb Tallinnale linna absoluutses city’s võimalus täiendavaks dimensiooniks. Seda muidugi juhul, kui linna eest vastutajad tajuvad väljakutse tõsidust, s.t kui maja-majalt ja funktsioon-funktsioonilt kulgev lineaarne mõtteviis kasvab üle dünaamiliseks, maa-ala jätkuvalt mitmekihilisena käsitlevaks.“¹ Ning tõdeb sealsamas: „Eeldused lähiajal linnaehituslikult kõrgele tasemele jõuda ei ole kuigi hiilgavad. Tallinna linnaplaneerimise eest vastutajate arusaamu võib nimetada kahetsusväärselt ordinaarseteks.“

Ja täna leiame end just sellisest olukorrast, kus Tallinna linnavalitsuse visoneerimisoskuse (või oskamatuse) kahetsusväärset ordinaarsust väljendavad nii Admiraliteedi basseini äärsed vangerdused kui tants Kalaranna ümber.

Selle aasta vabariigi aastapäeval annab president Veljo Kaasikule üle riigi elutööpreemia, preemia, mida ükski arhitekt varem saanud polegi. See on tunnustus tervele arhitektuuri valdkonnale ja eriti kunstiakadeemia arhitektuuriõppele, millele Kaasik 1990. aastate alguses uue ühiskonnakorralduse lävel uue hingamise ja kaasaegse vormi andis. Uuel, kapitalistlike reeglite ajastul taandus riigi roll arhitektuuri tellijana peaaegu olematuks ning asemele tuli eratellija, kes lähtus suuresti täpselt kalkuleeritud äriplaanist: iga ruutmeeter ruumi pidi olema kasumlik ja taastootma omaniku kapitali. Muutunud oludes tuli ka arhitektuuriloome lähteülesanne ümber mõtestada, pelgalt objektikeskne (majapõhine) lähenemine tuli laiendada linnaehitusele. Veljo Kaasik on ise öelnud, et tema linnaehituslik kogemus pärineb maaehitusprojektist ning planeerimise olulisusest arusaamine tuli tänu Jan Verwijnenile, Hollandi arhitektile, kes ka EKAs urbanistika õppe rajas.²

EKAsse minnes keeras Kaasik tinglikult selja radikaalsete arhitektide liikumisele „Tallinn 10“. Viiekümneaastaselt, juba väljakujunenud isiksusena, tehtud kannapööre oli kindlameelne, sest ta juhatas kunstiakadeemia arhitektuuriõpet kokku kolmteist aastat ning on sellega seotud siiani. Praegused arhitektide võitlused hea avaliku ruumi, inimväärsete tänavate ja avatud mereääre pärast ulatuvad juurtpidi just sellesse aega.

Praegune EKA arhitektuuriosakonna juhataja, Veljo Kaasiku mantlipärija Toomas Tammis kirjeldab arhitektuurikateedrisse sisse puhutud uutmoodi hingamist niimoodi: „Kui seni olid arhitektuuriõpingud väga objektikesksed, põhitähelepanu ei pööratud keskkonnale, vaid majale endale, siis nüüd hakati nõudma laiema konteksti mõtestamist. Mõelda tuli regioonile, olla teadlik, et linnad ei konkureeri mingis mitte ainult riigisiseselt, vaid ka -üleselt. Näiteks Tallinna arengut mõjutavad palju Stockholm ja Helsingi. Mõelda tuli linna enda, selle paiknemise ja maja asukoha peale. Mõelda tuli peale füüsilise ka intellektuaalse, majandusliku ja tehnoloogilise konteksti peale. Tuli aru saada, milliste võimaluste piires tegutsetakse ning millises suunas minema peaks, et loodav ei oleks ülehomme juba ebaoluline ning vananenud. Laiema konteksti mõistmine ning analüüsimine ning mitmeks kihiks lahutamine on Eesti arhitektuuriharidusse tulnud tänu Veljo Kaasikule.“

Tammis toob selle lähenemise näiteks paari aasta taguse Veljo Kaasiku, Andres Alveri ja Indrek Rünkla juhendatud kursuse, kus tudengid pidid leidma koha ja vormi Rail Balticu jaamahoonele. „Jaamahoone eraldi lahendamine on selgelt ebapiisav ega lahenda lõpuks midagi. Uue transpordiühendusega kaasnevad nii inimeste- kui ka rahavood. See toob endaga kaasa võimalused ka näiteks kontori- või elamispindade, aga ka nutika tootmise arendamiseks. On tähtis, et sellised olulised punktid oleksid linna keskel, kättesaadavas kohas. Rail Balticu Tallinna peatust pole mõtet teha Muugale, sest sellisel juhul poleks tast linnale mingit kasu. Hoonest ehk olulisemgi on see, kus ta asub. Näiteks pakuti uueks reisirongide terminali asukohaks Balti jaama tagust endist Kopli kaubajaama, kus terminal on võimalik maapinna sisselõikesse valutult ära paigutada.“

Tänases kõrgharidusmaailmas, mida mõõdetakse Exceli tabelitega, kus üliõpilasi hinnatakse ette kokku lepitud õpiväljunditena sõnastatud kriteeriumide alusel, on Veljo Kaasik haruldane õppejõud: ta on tohutult inspireeriv, usaldab üliõpilasi ning jätab neile palju vabadust. Lihtne on mingid võtted selgeks õpetada ja siis neid kokkulepitud parameetritega mõõta. Veljo Kaasik eeldab aga üliõpilaselt pühendumist, sügavat huvi ja intelligentsust.

Hiinas töötav arhitekt Tõnis Kimmel meenutab oma õpinguaastaid: „Mujal maailmas ringi vaadates tundub see vabadus, mida Veljo Kaasik meisse koolis süstis, tohutu. Meile ei surutud peale ühtegi stiili ega ideoloogiat. Kõik teed olid lubatud, ainult laisk ei tohtinud olla. Ta oli meile parimas mõttes oma isiksusega eeskuju ja inspireeriv klassijuhataja“.

Ka Toomas Tammis, Kaasiku õpilane, meenutab teda peene õppejõuna, kes hindas kõrgelt arhitektuuri poeetilist külge: „Ta pigem viitas, kui ütles otse. Tihti ongi tähtsaid asju väga raske ühte selgelt sõnastatud lausesse vormida või näidetena esitada, sest olulisi nüansse on palju ja need on keerulistes seostes. Veljo Kaasiku õpetamisviisis on palju poeetilisust ja ruumi kvaliteedi otsinguid. Ta pööras neile süstemaatiliselt tähelepanu. Need on asjad, mis tihti ununevad, neid on raske hinnata ja keeruline juhendada. Ei ole üht valemit, mida kvaliteetse ruumi loomiseks kasutada. Seda poeetilist osa on arhitektuuris väga lihtne eirata, kuid Veljo ei tee seda kunagi.“

Kui Veljo Kaasik 1990. aastal EKAsse saabus, oli tal juba rikkalik arhitektuuriloome kogemus Eesti maaehitusprojektist ja EKE projektist taskus. Tema tähtteosteks peetakse 1975. aastal oma vennale projekteeritud nn Venna maja Meriväljal ja koos Tiit Trummali ning Andres Alveriga projekteeritud Vabaduse väljakut, mis avati uues kuues 2009. aastal. Mõlemas objektis on selgelt tunda Kaasiku tõekspidamised ja väärtushinnangud, mida ta ka oma üliõpilastele edasi püüab anda. Merivälja maja tõusis esile ootamatu mitteilutseva ruumiesteetikaga, mis on üles ehitatud siseruumi ilule ja harmooniale. Vabaduse väljak on aga nüüdisaegse linna ikooniline näide ja kannab endas väga sirgeselgselt hea linnaelu ja melu kvaliteeti.

Arhitekt Andres Alver, kellega Veljo Kaasik viimastel aastakümnetel tihedalt nii õpetamistööd kui ka arhitektuuri­loomet teinud on, peab Kaasikut ini­meseks, kes suudab ühendada maailmanägemise viise: „Arhitekt võib olla mitmel moel. Arhitektuurile võib läheneda erinevalt – inseneri, kunstniku, filosoofi või lihtsalt kopeerijana. Mudeleid kopeerides võib saada tehniliselt täiusliku asja või kompositsiooniliselt ilusa „mudeli“, mis mõjub mõnikord erakordselt hästi, kuid ei pruugi meid vaimselt erutada.

Huvitavamaks muutub maailmapilt siis, kui see pannakse kokku erinevate kultuurisfääride osistest. Ja seda kunsti valdab Veljo elegantselt. Arhitektuuri kui suurt pilti ei saaks kokku panna ainult tehnilisest joonestamisest ja mõnest funktsionaalsest reeglist, see on suur ja sügav maailm, millega tegelemise käigus võib tekkida oma maailmanägemine ja õpetamise viis. Kaasiku puhul on see kindlasti juhtunud.“

---

Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaadid on

Jaan Kaplinski, Ülo Vilimaa ja

Veljo Kaasik.

Riiklikud kultuuripreemiad 2015. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest:

Marika Vaarik, Rahvusmeeskoori koosseis ja Mikk Üleoja, Andrei Ivanov, Tanel Veenre, Tõnu Kõrvits.

1 Veljo Kaasik, Tallinna sadamapiirkonnast kui võimalusest. – Maja 1995, nr 4.

2 Triin Ojari, Arhitekt Veljo Kaasik: linnaehituse maailm on keeruline ja vastuoluline. – EPL 17. VII 2013.