Mis asub metsa sees?

Merle Karro-Kalberg

Metsaraamatukogu „Ruup“. Idee autor Birgit Õigus, teostajad EKA sisearhitektuuri osakonna I kursuse tudengid Mariann Drell, Ardo Hiiuväin, Lennart Lind, Henri Kaarel Luht, Mariette Nõmm, Johanna Sepp, Kertti Soots, Sabine Suuster ja Birgit Õigus. Juhendajad Avo Tragel (EKA puutöökoja juhataja), Aet Ader, Karin Tõugu, Kadri Klementi ja Mari Hunt (arhitektuuribüroo b210) ning Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg (Derelict Furniture). Konsultandid Valdur Mikita, Hannes Praks ja Tõnu Peipman. Tellija Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK).

Kaose ja korra ühildamine. Metsa kõlakojad Pähnis.

Kaose ja korra ühildamine. Metsa kõlakojad Pähnis.

Tõnu Tunnel

„Ah, minge metsa!“ ütles Hannes Praks oma sisearhitektuuri eriala I kursuse tudengitele ja nood läksidki Pähni Võrumaale. Septembri keskel avati Tallinnast nelja tunni bussisõidu kaugusel Läti piiri ääres kõlakojad, ruuporid, mis võimendavad metsa hääli ja nüansse. Kolme lihtsa ja meeldejääva kujuga väikevormi pole püütud ümbritsevaga ühte sulatada, vaid need vastanduvad selle metsikusele. Ruuporid on Valdur Mikita metsaraamatukogu idee edasiarendus. Raamatut matkale kaasa tassimata saab puidust lehtritega paremini metsalugusid „lugeda“, loodud on metsahelide otseülekannet edastav audioraamat.

Pähni metsa ruuporid näitavad hästi, et piirid arhitektuurivaldkonna sees on hägustunud. Kuna sisearhitektid on metsa näinud oma töö osana, tõstatub taas küsimus, kust algab maastik, kus lõpeb maja ja mida peaks pidama interjööriks, mida eksterjööriks. Praegu koolitatakse Eesti kõrgkoolisüsteemis arhitekte, urbaniste, maastiku- ja sisearhitekte ja inimgeograafe, kes väikeste eranditega õppeaja jooksul teineteisega peaaegu kokku ei puutugi. Iseenesest on hea, et valikuvõimalusi ja nüansse on palju, kuid laiahaardeline ühiskondlik tellimus nende tööle siiski puudub ja ülikoolidest väljuv spetsialistide rohkus meie keskkonna kvaliteedis just palju ei kajastu. Olemasolu tõestuseks tuleb kõigil trügida avalikku ruumi, sest siin on kõlapinda rohkem: kes enam silma paistab, selle olemasolu on ka tõestatud.

Sisearhitektid on justkui adopteerinud arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava mudeli, Esmakursuslased on lükatud nattipidi tundmatusse vette, ning väljaujumiseks peavad nad midagi suurt ja eksperimentaalset päriselt valmis ehitama. Arhitektuuritudengid tulid Lahemaa laante vahelt linna ja panid Harju tänava haljasalale püsti „Lugeja“, sisearhitektid läksid metsa ja viisid sinna ruuporid. Jälgides, kui kiiresti on fotod ja uudised kulutulena Eesti metsa peidetud ruuporitest välismeediasse jõudnud, võiks öelda, et sel aastal on sisearhitektuuri tudengid oma kolleegidest kõrvalosakonnas leidnud paeluvama teema ning olnud oma loomingu turundamisel edukamad.

Kõik suuremad ja külastatavamad veebilehed nagu arhitektuuri ja disaini ajakirjad Dezeen ja Designboom, aga ka meelelahutusplatvorm Bored Panda ja Briti ajalehe Independent veebiversioon on Pähni metsade ruuporid oma uudistevoost läbi lasknud. Ruuporite väikevormikomplekti kirjeldatakse kui head kohta mediteerimiseks, metsa kuulamiseks ja lõõgastumiseks. Rahvusvaheline meediahuvi on viinud selleni, et sisearhitektuuri osakonnalt palutakse väikevormide jooniseid, et metsa kõlakojad ka USA Tennessee’ metsadesse püstitada. Ja kuigi klikkide lugemise võidujooksu on kindlalt võitnud ruuporid, oli „Lugeja“ füüsiliselt kindlasti populaarsem ja Tallinna vanalinnas end palju hõlpsamalt kätte andev objekt.

Eesti looduspark

Eestlane on praegu rohkem metsarahvas kui iial enne. Mida kiiremini külad tühjenevad ja linnaelanike arv kasvab, seda rohkem jääb ruumi võsale ja seejärel juba metsale. Üks mu hea sõber ohkab alati kodumaale naasnult, et igalt huvireisijalt tuleks Eestisse sisenemisel kohe riigi piiril korjata turistimaksu looduspargi külastamise eest, sest samasuguseid või veidi lahjemaid loodusväärtusi pakutakse mujal Euroopas maastiku- või looduskaitse alal riikliku väärtuse pähe. Täiesti harilik Eesti mets on Inglismaa, Hollandi või Hispaania puupõldudega võrreldes vaatamisväärsus iseenesest.

Eesti pindalast on metsaga kaetud 50–55%. See protsent on Euroopa mõõtkavas suurem veel vaid Soomes ja Rootsis. Suurem osa meie metsa on aga erakätes ja enamasti kasutatakse ja kasvatatakse seda metsamajanduslikul eesmärgil. Vaid 40 protsenti meie metsadest majandab RMK, kes vastutab muu hulgas ka selle taristu eest, mis võimaldaks närvilisel linnainimesel metsas telkida, lõket teha, kuiva jala ja suurema närvikõdita raba laudteel hommikust päikesetõusu nautida. Enamasti annab RMK uue puhkeala arendamisel selle kujundajale kätte n-ö stiiliraamatu, kus on täpselt määratletud, milline peab olema matkarada ja lõkketegemise inventar, millist kirjastiili ning kui suurelt tohib tee- ja puhkekohtade viitadel kasutada. See, et ruuporite puhul on sellest kataloogist mööda suudetud vaadata, on esimene märgiline samm.

Kui Soome, Rootsi või Norra suhtuvad oma loodusmaastikesse kui unikaalsetesse nähtustesse, mida tuleb eridisainiga ka väärtustada, siis ehk hakkab nüüd ka RMK selles suunas mõtlema ja astuma. Siiani on looduslähedane ja loomulikku keskkonda sobiv disain meil tähendanud mannetuid palgist pinke ja prügikaste. Enamasti leitakse, et looduslähedus tähendab võimalikult kõveratest roigastest kokku pandud kompositsiooni. Kahjuks on selline suhtumine levinud ka linnas. Veidike puuderohkema linnapargi stilistikasse näivad peaaegu alati tellija ja avalikkuse arvamusel sobivat palkidest pingid ja muud pakkudest aksessuaarid. Eesti väikelinnad ja kahjuks ka veidi suuremad linnapargid ja mänguväljakud on täis ümarpalgist kehva kataloogikaupa, mis ainult taastoodab müüte puitmaterjali vormimise piiratusest. Ehk saab nüüd ruuporeid müütide murdmiseks kasutada? Õnneks on nende arhitektuuriliste väikevormide kõrvale asetada veel paar samalaadse ideestikuga projekti. 2011. aastal Tetsuo Kondo ja Mitsuru Maekita Kadrioru pargi puude vahele looklema pandud „Rada metsas“ oli muidugi jaapanlikult õrnem, veelgi peenetundelisem ja kindlasti linlikum, kuid mängis samuti looduse ja disaini vastandamisel. Ruuporitele ideoloogiliselt lähemal on aga hoopiski Kütioru maakunsti rada Haanja looduspargi ürgorus, mis on vabaõhugaleriiks 17 teosele. Kaose ja korra ühildamise populaarsusest kõnelevad ka viimastel aastatel välja antud maastikuarhitektuuri auhinnad: ökoloogilised protsessid ja sealhulgas võsa on toodud klaasist ja betoonist pilvelõhkujate vahele või viidud nüüdisaegsed materjalid kaljude, koskede, metsade ja muude väärtuslike maastike manu.

Linnainimese puhkemaastik

Pisut võib ruuporites näha ka RMK mainekujundusprojekti. Selle aasta kevadel sattus keskus loovklassi kriitika alla Soomaa intensiivse metsamajandamise kava pärast.1 Vastuolusid tekitas erinev väärtussuhtumine metsa. RMK ja suurem osa metsandusvaldkonna inimesi näeb metsas vaid majanduse mootorit. Maas vedelevate roigastega, võsase alusrindega mets on nende meelest hooletusse jäetud ja väheväärtuslik müügiartikkel, millele saab külge riputada vaid odavmüügi väärilise hinnasildi, kuigi laiemat konteksti vaadates on selline mets bioloogilise mitmekesisuse mõttes rikkalik elupaik. Sellist väärtust hinnasildistada on loomulikult juba märksa keerulisem.

Äsja eesti keeles ilmunud Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni Rootsi heaoluühiskonna argikultuuri kujunemise uurimuses „Kultuurne inimene“ analüüsitakse muu hulgas ka maastiku tähenduse muutumist ja linnade kasvuga seotud puhkeväärtusliku maastiku tekkimist. Vaid linnas elavale inimesele on mets ja loodus romantilised unelmad, kus käia urbanistlikus keskkonnas tühjaks imetud patareisid laadimas. Seejuures on oluline, et seda saaks teha turvaliselt, ehitatud keskkonnaga siiski tunnetuslikku sidet hoides. Ilmselt sellel ruuporite edu põhinebki: veidi ohtliku keskkonna mõtestamine jumaliku (s.o disaineri) õrna sekkumisena on loonud midagi, mille järele on ühiskonnas tellimus. Peen disain metsas on atraktiivsem, müstilise maiguga ja ideena vähem ekspluateeritud kui peen disain linnas. Kontrastid töötavad ja seetõttu on ka ilupildid samblarohelisest Eesti metsast levinud kulutulena välisilma veebilehti pidi kaugele. Kõlakodade avamisel uhkelt õhetavaid RMK inimesi nähes tahaks loota, et see ei jää ehk ainsaks metsa puhkealade kujundamise erandiks.

Tegelikult pakkusid tudengid metsa nii üksikuid puuonne kui ka paviljone, kuid välja valitud kolme ruupori lihtne, kõnekas ja kõigile arusaadav kontseptsioon osutus määravaks. Mitu varjualust tekitavad koos sünergia, mida üksik objekt ei suuda. Kolmnurkse asetusega ruuporite vahele tekib metsaväljak, mis mõjub lagendikuna ja annab taas võimaluse tõmmata paralleele linna ja linnaväljakutega. Väljakule avatud ruuporisuud suhtlevad üksteisega, võimaldavad metsa kuulajal eralduda, aga tahtmise korral ka teiste metsaraamatukogu külastajatega suhelda. Ühest küljest on kahju, et ruuporite välu asub tegelikult ei kusagil. Üksikult metsateelt viitab sellele küll RMK teeviit, kuid et üldse selle teeni jõuda, tuleb korralikult proovile panna oma orienteerumisoskused. Ka jäävad ruuporid kõrvale käidavamalt matkarajalt. Lihtsalt metsa jalutama minnes nende otsa naljalt ei komista. Selle lähenemise taga võib näha ka akupunktuuri protseduuri. Ehk avaldab see väike torge esmapilgul tühja kohta tervendavat mõju kogu organismile (RMK, Eesti mets ja Eesti disain), avab uusi energiakanaleid ja annab ehk põhjuse metsas käia ka neile, kes pole korilaseusku.

Selleaastase arengufondi konkursi „Arenguidee“ üheks võitjaks valiti kontseptsioon turundada Eestit maheriigina, sest kõik, mis kasvab meie metsades, on ju orgaaniliselt puhas. Hea algus ruuporite levimisega on Eesti kui mahemaa ideele juba tehtud.

Eesti on väike armas e-riik, mida ID-kaardiga saab külastada ükskõik kus, kellaajast ja lennuki sõidugraafikust sõltumata. Siia füüsiliselt kohale tulla on aga märksa keerulisem, nõuab meelekindlust, reisihuvi ja seiklemislusti. Ruuporid on mõnes mõttes meie asukoha ja olukorra peegeldus: veebis üle ilma levinud, päriselt aga perifeerias ja kaugel metsa sees. „Kui Eesti metsas kukub puu, kas siis ruupor võimendab seda?“ küsib välismeedia. Vastuse saab see, kes Pähni metsa kohale läheb, kui muidugi õige koha üles leiab.

1 Linda Mari Väli, Kehtiv metsanduspoliitika on ohuks Eesti metsade liigirikkusele. – Müürileht 16. VI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming