Loomaaed – looduse saatkond linnas

Riin Kersalu

Loomaaia asukad võiksid liikuda ühest aedikust teise: hommikul võiksid nad olla ühel ekspositsioonipinnal,  päeval teisel ja õhtul kolmandal.

Loomaaia asukad võiksid liikuda ühest aedikust teise: hommikul võiksid nad olla ühel ekspositsioonipinnal, päeval teisel ja õhtul kolmandal.

Riin Kersalu

Loomaaiad on linnastuva ühiskonna looduse saatkonnad, millel on tohutu potentsiaal suunata ja mõjutada inimeste arvamust loodusest ja loomadest. Traditsioonilised loomaaiad loovad aga konteksti, kus õige sõnum kipub kaotsi minema. Esile kerkib hoopis loomade vangistamise ja elutingimuste küsimus. Liigselt samastudes usutakse, et looma puur peaks olema ilmtingimata kujundatud nagu inimeste eluase – parketi, kahhelkivide ja mööbliga – või oodatakse looduskeskkonna imiteerimist.

Esimene oluline väärarusaam puudutab eluruumi pindala. Loom ei vaja tehistingimustes kaugeltki nii suurt territooriumi kui looduses. Loomaaias on toit tagatud ning liialt suur maa-ala jääks toiduotsingute vajaduseta kasutuseta. 1936. aasta Berliini olümpiamängudel rajati suur lõvipuur otse staadionile. Lõvid magavad looduses paarkümmend tundi ööpäevas ning kui neile toit kätte anti, kasutasid nad suurest territooriumist ainult ühte nurka. Nad sõid seal ning tegid vahel väikese jalutuskäigu, kuid ei kasutanud selleks kogu neile eraldatud maa-ala.

Loomaaia ekspositsiooni juures pole loomadele oluline looduslik ilme, vaid liigiomaste käitumuslike vajaduste rahuldamise võimalus, näiteks võimalus küüsi teritada või lõhnamärke jätta. Kariloomade juhtloomale peab jätma võimaluse olla teistest kõrgemal, et tal oleks toimuvast ülevaade.

Suurim häda, mis kimbutab tehistingimustes loomi, on hoopis igavus. Looduses on loomad suurema osa ajast hõivatud turvalisuse tagamise, toidu või partneri otsimisega. See kõik on loomaaias juba korraldatud. Seetõttu on ruumi funktsionaalsuse kõrval sama oluline ka selle mitmekesisus. Enamik tänapäevaseid ekspositsioone on aga looduslikule ilmele vaatamata äärmiselt passiivsed, mitte nagu loodus, kus iga kivi all on potentsiaalne söök ning iga põõsas võib peita ohtu või saaki.

Ükski loomaaed ei ole nii suur, et tagada loomale piisav ruum ning sedavõrd vaheldusrikas keskkond nagu looduses, kuid territoriaalsele käitumisele tugineva loomade ringluse abil annaks seda tunduvalt parandada.

Looduses on loomade liikumisvabadus nagu loomaaiaski üsna piiratud. Igal isendil on oma territoorium ja kodupiirkond, kust üldiselt ei väljuta. Kodupiirkonna sees on kindlad tegevuspaigad, mida ühendavad rajad, millest samuti ei pruugita kõrvale astuda. Erinevalt loomaaiast võivad aga looduses loomade territooriumid omavahel kattuda ning eri liigid saavad samu piirkondi kasutada ka kordamööda üksteist häirimata. Kuigi enamikule liikidele pole kitsastes tingimustes võimalik ühisalasid luua, siis loomade ringluse saab korraldada küll.

Loomaaia asukad võiksid liikuda ühest aedikust teise: hommikul võiksid nad olla ühel ekspositsioonipinnal, päeval teisel ja õhtul kolmandal. Nii suureneks loomade kasutuses territoorium, mitmekesistuks nende muidu üsnagi üheülbaline elu ning see soodustaks ka loomulikke instinkte nagu märgistamine. Loomade liikumist peaksid saama jälgida ka külastajad. Keskkondki oleks looduslähedasem. Külastajad saaksid nüüd info piirkonna liikide kohta terviklikult, edasi peavad nad ise uurima ja avastama.

Loomadele võib piisata väiksest puurist ja üldsegi mitte nii looduslikust sisustusest. Külastajatele pole see aga sugugi küllaldane. Betoonpõrandaga trellidest puur seostub tahes-tahtmata vangikongiga ning kannab endas pigem sõnumit inimese võimust looduse üle. Seetõttu on tänapäevased ekspositsioonid suuresti just külastajate harimiseks ja nende rahustamiseks kujundatud võimalikult looduslähedaselt. Pelgalt naturaalsest välisilmest jääb aga siiski väheks, et kaotada atmosfäär, kus loomad mõjuvad eksponaatidena ja inimesed vaatlejatena.

Suurema osa külastajatega seotud probleeme võib sõnastada mugavus­tsooni mõistega. Inimesed tahavad tunda ennast loomaaias ikkagi igapäevases ja turvalises keskkonnas, nii et selle külastamist saaks võrrelda jalutuskäiguga pargis või muuseumis. On oluline mõista, et uue loomaaia keskkond ei saa olla safarite piireteta maastik ning kõiki barjääre ja ehitisi pole võimalik varjata. Külastajate kogemusi mõjutab ja suunab aga ruumipsühholoogia.

Ebavajalikku saab edukalt varjata ja olulist esile tuua vaateväljade suunamisega. Sel viisil saab luua ka näiliselt piireteta ühisalasid liikidele, kes tehistingimustes muidu kokku ei sobi. Seejuures tuleb arvestada, et parema vaatevälja pakkumiseks tihti kõrgemale paigutatud inimesed satuvad dominantsesse positsiooni ning kipuvad seetõttu suhtuma loomadesse kas üleolevalt või hoopis neile liigselt kaasa tundma. Loomadele mõjub neist kõrgemal paiknev külastaja aga ähvardavana. Pigem võiks luua ruumiolukordi, kus hoopis külastajad asuvad madalamal ning on loomadest ümbritsetud. Tuleb tõdeda, et loomade seisukohast tuuaksegi inimesi neile vaatamiseks, mitte vastupidi, ning ka vaatepilt, mida meie pakume loomadele, on vastavalt nende tunnetusele ja võimetele võrreldamatult mitmekesisem kui see, mida loomad pakuvad külastajatele.

Külastajate keskkonda sulandamiseks on lisaks vaateväljade suunamisele ja positsioonide kujundamisele võimalik kasutada ka ruumi jätkuvust ja peegeldusi. Loomaaias võiks inimene olla loomadega samas ruumis, tekitades küsimuse, kes keda vaatab. Veelgi tugevama kontakti loovad objektid, mis jätkuvad loomade alalt külastajate omani, andes võimaluse istuda samal pinnal või objektil teisel pool klaasi asuva loomaga.

Unustada ei tohi ka valgust ja varju, mis aitavad visuaalselt ruumi külastajatele lähemale tuua, esile tõsta või hoopis varjata. Hämarasse keskkonda sisenemine suurendab inimeste ohutunnet ning ajendab kompenseerima visuaalset taju teiste meeltega ning kogema ka helisid ja lõhnu.

Tänapäeval on loomaaiale seatud uued eesmärgid, mis tähendab ka senisest erinevaid nõudmisi arhitektuurile. Loomaaia sõnum ei tohiks jääda väär­arusaamade varju, mida soodustavad ruumist tingitud alateadlikud seosed.

Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuriosakonnas kaitstud magistritööle „Looduse saatkond linnaruumis – Tallinna Loomaaia boreaalium“, juhendajad Renee Puusepp ja Martin Melioranski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht