Kas ajaloo säilitaja, teemapark või arutelu eestvedaja?

Andres Kurg: „Nüüdisaja muuseumi üks ülesandeid on näidata, et ajalugu pole täppisteadus, vaid debatt, pidev väitlus.“

MERLE KARRO-KALBERG

Muuseum on paari aastakümnega muutunud tolmusest aukartust sisendavast institutsioonist meelelahutuslikuks ajaveetmise kohaks. Millised muutused on muuseumid läbi teinud? Kuidas aina kirevamas maailmas säilitada usaldusväärsus ja ühtlasi publikumenu? Milline on nüüdisaegne muuseum ja selle koht ühiskonnas? Nendele küsimuste üle arutavad kunstiteadlane Andres Kurg, Eesti Rahva Muuseumi uue püsinäituse kuraator Kristel Rattus ning ICOM etnograafia- ja kultuurimuuseumide ala­komitee ICME juhatuse liige, ERMi teadussekretär Agnes Aljas.

Agnes Aljas

Agnes Aljas

Erakogu

Andres Kurg

Andres Kurg

Mark Raidpere

Kristel Rattus

Kristel Rattus

Erakogu

Muuseumid on alati olnud seotud rahvuse mälu ning riigi identiteedi hoidmise ja loomisega, ERM samuti. Kuidas sobib sellise kontseptsiooniga muuseum praegusesse multikultuurilisse ja paljurahvuselisesse maailma?

Kristel Rattus: Muuseumide juured ulatuvad tegelikult erakollektsioonidesse. XIX sajandil avati need suuremale auditooriumile. Nüüdisajal on muuseumi ülesanne olla võimalikult demokraatlik ja kättesaadav paljudele ühiskonnagruppidele, rohkemgi veel kui XX sajandil. Oluline pole ainult see, mida muuseum näitab, vaid ka see, kuidas näitab, räägib ja kõnetab, kellele ta suunatud on ning kuidas kogusid loob.

ERM oli selle loomise ajal kindlasti klassikaline rahvusmuuseum, kuid selle loomise viis suhteliselt demokraatlik. Seltskond rahvuslikult meelestatud kodanikke eesotsas Jakob Hurdaga kutsus inimesi üles kirjutama üles vanu laule, pärimust, vanasõnu, muistendeid ja koguma vanu esemeid, et tuua see kokku ühte muuseumisse. Noorel ühiskonnal oli vaja positiivset enesekuvandit loovat, ühiskonda legitimeerivat institutsiooni. See muuseum sobis XIX sajandisse hästi.

Andres Kurg: Me võiksime vahet teha kaht tüüpi lähenemisel: ajaloomuuseumide ja kunstimuuseumide omal. Kunstimuuseumid, nii nagu need XVIII sajandil avalikena tegutsema hakkasid, tegelesid n-ö esteetilise kasvatusega, õpetasid eristama stiile ja koolkondi ning hindama objektide esteetilist väärtust. Ajaloomuuseumid või kitsamalt rahvusmuuseumid õpetasid n-ö kodanik olemist ja olid rahvusliku kultuuri ja ajaloo narratiivi loomise teenistuses. Muidugi, nende muuseumitüüpide funktsioonid kattuvad ja muutuvad ajas, aga üldjoontes ehk selline liigitus toimib. Minu üks viimase aja lemmikmuuseume on Saksa ajaloomuuseum Berliini Zeughausis, mis tegelikult seda piiri ähmastab ja samal ajal väga hästi illustreerib, jutustades Saksa ajaloost esemete ja kunsti kaudu. Seda muuseumi võib vaadata omamoodi treeninguplatsina uutele potentsiaalsetele kodanikele, kelle integreerimisega riik tegelema peab. Ehk võiks siit alustuseks mõelda, et mis tüüpi muuseum ERM on ja millised on talle pandud ootused.

Agnes Aljas: Liigitamine on alati kunstlik. Nüüdisaegsete muuseumide suurim küsimus on hoopiski see, kui avatud ja demokraatlikud nad olla saavad. Kui Andres tõi välja Unter den Lindeni puiesteel asuva ajaloomuuseumi, siis teisel pool tänavat ehitab Saksa riik võõrrahvaste kogudega muuseumi. Sinna koondatakse Saksamaa koloniaalajastul kogutud kultuuripärand, see sarnaneb Briti muuseumiga. Selle muuseumi kontseptsioonil pole tegelikult mingit pistmist demokraatiaga, kuigi võiks ju arvata, et see nii on. On võetud seisukoht, et näiteks Süüria vähemust ei kaasata kuidagi tema kultuuripärandi esitlusse. Arvatakse, et muuseumi enda spetsialistid-kuraatorid on esemetele tähenduste andmiseks piisavalt pädevad. Selline hoiak on ootamatu, kuid just selliste dilemmade ja otsuste ees tänapäeva muuseumid seisavadki. Muuseumide olukorra teeb võrdlemisi keerukaks ka see, et praegune materiaalne maailm muutub kiiresti. Kui ma Eesti esimest pangaautomaati paika sättisin, kogunesid selle ümber tehnika arengut imetlema paljud näitust paigaldanud tehnikainimesed. Juba kakskümmend aastat vana ese kuulub justkui täiesti teise maailma.

Klassikaliste muuseumide kõrvale on viimastel aastatel ilmunud teemapargid, külastus- ja ajakeskused. Kas muuseumist on saanud elamust pakkuv asutus, kus pärandi ja mälu hoidmine ning esitlemine polegi ehk enam esmatähtis?

Rattus: Meeleline kogemus on muidugi oluline külastajale mõnusa tunde tekitamiseks, aga eeskätt peab mõtlema, kuidas kvaliteetsesse pakendisse panna ka kvaliteetne sisu, mida selline hariduslik meelelahutus annab. Ühiskonnal peab olema muuseumi vaja. Et see nii oleks, tuleb küsida, mida on muuseumil sellist pakkuda, mida külastuskeskusel pole. Muuseumi uurimistegevus annab uue teadmise ning selle kättesaadavaks tegemine ongi pedagoogilise funktsiooni sisu. Muuseumis säilitatav materiaalne pärand on ju selle ühiskonna enda oma, kollektiivne ja jagatud. Selle kasutamise õigus on tervel ühiskonnal. Ta annab pidepunkte identiteedile, olgu selleks setu, Peipsi venelane, linnainimene või nõukogude ajal elanu.

Aljas: Loomulikult eeldab iga kuraator näitust tehes, et see läheb inimestele korda, paneb nad mõtlema ja teeb rõõmu. Muuseumid on ühiskonna silmis usaldusväärsed, me ei saa seda usaldust kuritarvitada. Kui me püüame sõnumeid vahendada kas mänguliselt või mitte mänguliselt, siis me oleme selle lähenemise eesmärgi ikkagi läbi mõelnud.

ERMi püsinäitusel on näiteks XIX sajandi rahvuslike äratajate andmebaas, kuhu on koondatud rahvusliku liikumise aktiivsed inimesed. Selle andmebaasi vormistus aitab kaasa sellele, et nende nelja-viie tuhande inimese omavahelised seosed jõuaksid paremini külastajani.

Rattus: Selle andmebaasi vormistus toob tegelikult esile uued seosed, mis on sellise meelelise ja kogemusliku lähenemise kõige suurem väärtus. See peakski olema eesmärk. Me võtsime vanad klotsid ja panime need kokku niimoodi, et edastada uus sõnum.

Kuraatori kõrvale on seega väga jõuliselt kerkinud ka sisu pakendaja ja meelelise kogemuse looja: sisearhitekt, arhitekt ja graafiline disainer. Millised on nende kõigi omavaheline tööjaotus ja ülesanded?

Kurg: Tegelikult võib väita, et pakendamine on muuseumidele algusest peale oluline olnud: kui vaatame tagasi XIX sajandisse, siis olid tollastes muuseumides arhitektuur ja sisekujundus samamoodi võtmekohal. Näiteks Vene riiklik ajaloomuuseum Moskvas Punasel väljakul on algusest peale ehitatud muuseumihooneks: iga ruumi, kunstiteose ja dekoori ülesanne on jutustada üks peatükk Venemaa ajaloost. Või Ateena riiklik arheoloogiamuuseum, mille klassitsistlik hoone on loodud kooskõlas selle sisuga. Kui vaadata muuseumide asukohta XIX sajandi linnaplaanidel, näeme, et need on paigutatud olulistele telgedele ning moodustavad tihti ansambleid kas koos valitsus- või haridusasutustega. Selles mõttes ei ole muuseumihoonete märgilises tähenduses tegelikult midagi uut.

Aljas: Muuseumid hakkasid kuulsate arhitektide monumentaalarhitektuuri laialdasemalt tellima 1980. aastatel. See on hoopis teine pakend.

Kurg: Pakend on teine, aga ma arvan, et see ei puudutanud ainult muuseume, vaid tegemist on majandusreeglite ümberkirjutamise ja arhitektuuri rolli teisenemisega ühiskonnas üldisemalt. Muuseumid olid kahtlemata staararhitektide esiletõusu üheks hoovaks, kuid märgilisi hooneid pole ehitatud ainult muuseumidele.

Rattus: Mina vaatan pakendi osas üksikuid eksponaate. Pakendi eesmärk on ühest küljest meelitada, teisest küljest anda informatsiooni. Kuraator ei saa ju kõiki oma teadmisi valada teksti vormi. Iga eksponaadi välisel vormil on nii palju kihistusi ja nüansse. Kui me näitusega uuslavastusi teeme, siis võtame aluseks ajaloolise dokumendi, kuid näitusel ei kanna teavet ainult see ajalooline dokument, vaid ka lavastusse kaasatud atribuutika ja keskkond. Esemete väljapanekute puhul omandab tähtsuse see, millega need kokku panna, millest eraldada. Algsest kasutuskontekstist välja võetud ja uude situatsiooni asetatud ese võib omandada uusi tähenduskihte, mida kuraator ei pruugi ette näha. Ka selles mõttes on pakend väga oluline.

Euroopa Liidu fondide raha on märkimisväärsel hulgal suunatud ka muuseumide uuendamisse. Võib vist öelda, et Eesti muuseumikülastaja on ära hellitatud ja ootab igalt uuelt muuseumilt aina vägevamat kogemust. Kuivõrd on meelelisusele rõhumine viinud selleni, et kõik püüavad üsna ühtmoodi iga hinna eest välja tulla millegi veel uhkema ja vägevamaga?

Aljas: Muuseumide maailm on nii palju reforme näinud, turumajandus on seda nii palju loksutanud, et muuseumidel ongi välja kujunenud teatud standard. 2014. aasta Euroopa parimaks muuseumiks valiti aga hoopis väike ja intiimne Süütuse muuseum İstanbulis. Sellist personaalset lähenemist tahame ka siin ERMis mõne näitusega rõhutada. Meil on küll uhke väline vorm, aga sisu on isiklik ja inimlähedane. ERMi püsinäitus saab kindlasti mõnelt ühiskonnagrupilt tagasisidet, et tulesid, vilesid, kuldset paberit ja vilkuvaid ekraane on liiga palju. Teine osa ühiskonnast on harjunud kaubandusliku väljapanekuga ja nende arust võib siin seda liiga vähe olla. Suurte muuseumide puhul ongi raske kõigile meeldida ja see polegi meie eesmärk. Meie eesmärk on eri teemadega kõnetada eri külastajagruppe. Mõni näituseosa on suunatud noorematele, teine vanematele. ERMis ei saa keskenduda ainult ühele ühiskonnagrupile.

Kurg: Siin on peidus huvitav probleem, mis läheb tagasi n-ö mängureeglite ümberkirjutamise ajajärku Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sinna 1960. kuni 1980. aastatesse. See nii-öelda suurte jutustuste kahtluse alla seadmine tähendas ka arhiivide ja kogude kriitilist ümbermõtestamist: hakati küsima, mis õigupoolest moodustab arhiivi, mis annab esemete kogumile või dokumentidele ühtsuse ja põhjuse need ühte kogusse arvata. Toimus justkui muuseumide ja kollektsioonide paljunemine ja fragmenteerumine: iga väiksema kollektsiooni põhjal sai teha oma arhiivi või muuseumi, kunstnikud kasutasid arhiive ühe oma tööriista ja lähenemismeetodina. 1990. aastatel iseseisvunud rahvusriikidele tähendas see aga suhteliselt ebamugavat olukorda. Ühel pool olid postindustriaalsest ja postmodernsest ühiskonnast jutustavad teooriad, kus n-ö kese oli justkui paigast ära või puudu, keskne rahvuslik narratiiv troonilt tõugatud ja paljude võrdseks kuulutatud jutustuste seas tuli ise hakkama saada. Teiselt poolt puudusid aga nendel rahvusriikidel tihtipeale XIX sajandisse tagasi ulatuvad keskset narratiivi jutustavad institutsioonid. Sellise paradoksaalse olukorra hea illustratsioon on paralleelselt Kumu kui rahvusgalerii avamisega loodud kaasaegse kunsti muuseum EKKM, mis just nimelt ironiseerib seda laadi suurte institutsioonide üle. Kusjuures vaataja püüdmise vahendid erilaadse kujunduse või interaktiivsete vidinatega on mõlemat tüüpi asutustele kättesaadavad, keegi ei ole siin eelisseisundis.

ERMi arengukavaski peegeldub ju see vastuolu: sätestatakse, et ERM on eestluse mõtestaja, rahva põhiväärtuste kandja, aga räägitakse ka rahvusvahelisest kõlapinnast. Kuidas need kaks poolt üksteisega suhestuvad?

Aljas: Mõneti peegelduvad selles ERMi mitmed rollid ja muuseumile pandud ootused. Meie kogud ja traditsiooniline teadusbaas toetab ju igati rahvusidentiteeti, see sümboolne roll on ERMis lihtsalt nii kinnistunud. Seejuures tegutseb ERM sellel väljal, kus kõik teisedki nüüdisaegsed muuseumid. Sellelt pinnalt olemegi püüdnud edasi minna. Viimasel kümnendil oleme teinud näiteks subkultuure või argielu puudutavat uurimistööd ja näitusi.

Rattus: Selge on see, et meie praegused uurimisteemad ei ole seotud XIX sajandi lõpu või XX sajandi alguse industrialiseerimiseelse talupojakultuuriga. ERM on etnoloogiamuuseum: meid huvitab argielu uurimine, samuti üksikud kultuurinähtused sotsiaalsete protsesside indikaatorina.

Meie näituseplokk koosneb 12 näitusest, kus subjektiivsete lugude kaudu avatakse üldisemad ühiskonnanähtused. Meil on ka osalusnäituse saal, kuhu kutsume eri ühiskonnagruppe tegema näitust ja demonstreerima oma maailmanägemist. Selline võimalus on olnud kasutada üle kümne aasta. Muuseum võiks olla võimalikult lai platvorm. Juba üht eset vaadatakse nii paljude eri nurkade alt: mõnda tabab nostalgia, teisele tähendab see ebameeldivat ideoloogilist hetke. Meie ülesanne ongi need mälestused esile kutsuda ja proovida sealt edasi minna, anda võimalus eri seisukohti mõista.

Jõuamegi siit osalusmuuseumini, mis koosneb kahest osast. Üks pool on see, et saad tulla ise näitust tegema, teine asi see, et muuseumi teadmistest saadakse osa millegi läbitegemise kaudu. Kui uus ja levinud nähtus on kaasav muuseum, milles see seisneb?

Aljas: Eesti muuseumid on maailma kontekstis väga kaasavad. Mõneti on ERMgi ju sündinud n-ö osalusmuuseumina, sest kogud on ju tekkinud inimeste kogutud ja saadetud esemetest.

Iga kuraator läheneb näitusele omamoodi. Meie soome-ugri püsinäituse kuraator on udmurt, mis annab ka sellele näitusele hoopis teise taju. Kui veel viis aastat tagasi kaasati eri ühiskonnagruppe näituste tegemisse ka näiteks Hollandis, siis praegu pole see parempoolsete valitsustega riikides enam prioriteet. Kui muuseumil pole projektipõhises maailmas võimalik saada toetust näiteks pakistanlaste kaasamiseks Pakistani käsitleva näituse tegemisse, siis muudab see teema käsitlusviisi tugevalt.

Kurg: Kui Kumu avati, siis tahtis Taani kunstnike grupp Superflex ühe oma performance’i aluseks võtta muuseumi asukoha Lasnamäe veerel ja saata kõigile Lasnamäe elanikele kutsed avamispeole. Idee küll ei teostunud, aga osutas selgesti, et kaasamisele peab algusest peale mõtlema. Mind huvitabki see, mismoodi saaks ERM, kas või näiteks viimase aja uudiste valguses, et Narva venelased on Eesti riigist võõrdunud, ka selle ühiskonnagrupi kaasata. Mis võiks neid kõnetada? Süürlasi või pakistanlasi on siin vähe, venelasi palju rohkem.

Rattus: Meil pole praegu head vastust küsimusele, kuidas. Siinsamas Raadi pargis on Tartu linna punamonument, mis kõik need meeleolud igal aastal 9. mail meie õuele toob. Ma arvan, et nende inimeste ärakuulamine on ERMi ülesanne küll. Nõukogude aja tajumise viise käsitleme ka oma uuel näitusel.

Aljas: Viimast ICOMi konverentsi läbis loomulikult ka migratsiooni teema. Tihti teavad muuseumid väga hästi, mida ja kuidas peaks tegema, kuid ei olda nii kiired kohanejad. Sloveenia etnograafia­muuseumi esindaja pidas konverentsil ettekande sellest, kuidas nad reageerisid, kui riiki saabus 500 000 põgenikku. Nad sõitsid põgenikelaagrisse inimestega rääkima, tegid välknäitusi sellest, kes need inimesed tegelikult on, kust nad on tulnud, kuidas Sloveeniasse sattusid. Kui meediapilt ja ühismeedia oli täis negatiivseid sõnumeid ja hirmu, siis oli muuseum see institutsioon, mis püüdis vastupidiselt reageerida ja tasakaalustada negatiivset sõnumit.

Siit ju koorub välja veel üks muuseumi roll. Kui kõigepealt olid muuseumid ajaloonarratiivi kujundajad, seejärel keskenduti külastamiskogemusele, siis edaspidi on nad ehk diskussiooni algatajad. Kas te näete seda ühe võimaliku tulevikusuunana?

Aljas: Ma oleksin kuraatorina kangesti kurb, kui näitused ei leiaks kas sisu või vormi poolest elavat vastukaja. Muuseumi arhitektuurist ja betoonist on räägitud palju, aga sisulisi diskussioone võiks olla ka näituste sisu kohta.

Rattus: Vahel püüab muuseum laiapõhjalise arutelu teadlikult esile kutsuda, teinekord jällegi juhtub kitsaskohtade väljatoomine kogemata. On meil ju Eestistki mõned näited. Viis aastat tagasi käskis kultuuriministeerium ajaloomuuseumil püsiekspositsioonist eemaldada natsipartei tippjuhi Alfred Rosenbergiga seotud materjalid. Järgnes diskussioon ajaloo tõlgendamise võimaluste üle.

Rattus: Eks ERMi köögihange on ka tahtmatult pälvinud laia kõlapinna. Eks sedagi või vaadelda meelelahutuse ja muuseumi muutunud rolli osana.

Jõuamegi muuseumide majandamise teemani. Kui hästi või halvasti on muuseumid kohanenud kapitalismi reeglitega?

Aljas: Suurema osa teadus- ja näitusetegevusest peame ikkagi ise ära majandama. Meie praegune teadustegevus ja uuringud käivad ikkagi projektikirjutamise rida pidi. Kui me otsustame mingeid teemasid tõstatada ja käsitleda, siis peab majanduslik kaalutlus olema sinna sisse arvestatud. Näitusetegevuses saame kavandada näitusi väikesele publikule, kuid selle juures peame arvestama, et mõne teise näituse või üritusega tuleb need kulud tagasi teenida.

Selline mudel on ju muuseumidesse toonud poed, restoranid, kino-, konverentsi- ja teatrisaalid. Kuidas need muuseumi põhitegevusega seostuvad?

Aljas: Mõneti tuleneb see ka külastaja vajadustest. Kui võtame ERMi näitused, siis jõuab inimene neile keskenduda ehk paar tundi. Seejärel tahab ta süüa ja juua, istuda ja lõõgastuda. See kõik on paratamatult osa külastuskogemusest.

Kõik suured muuseumid seisavad küsimuse ees, kuidas ennast üleval pidada. Kui ajad on rasked, siis ei tõmmata esmalt koomale mitte turunduse, vaid esemete säilitamise, kogude hoidmise ja teadurite pealt. Suured muuseumid palkavad sellises olukorras kuraatori väljastpoolt oma institutsiooni. Eestis ei saa nii teha, sest kuigi räägitakse teadlaste üleproduktsioonist, on nendest tegelikult puudus. Kui see üks kitsa valdkonna teadlane ära kaob, pole enam kedagi. Ka muuseumide puhul võib väljast ju keegi tulla ja kogudest esemed näitusele sättida, aga näituse sisu aina kahaneb ning muuseumide üha spetsiifilisemaks muutunud keel kaotab kvaliteedis.

ERM on nüüd kolmas spetsiaalselt muuseumiks ehitatud maja Kumu ja okupatsioonide muuseumi kõrval. Kõik ülejäänud muuseumid tegutsevad selleks kohandatud ruumides. Kui spetsiifiline on muuseumi ruumivajadus?

Aljas: Esemete säilitamine on igal pool maailmas väga kõrgete ja kindlaks määratud nõuetega sätestatud. Hoidlate ja näitusesaalide tingimused on olulised: temperatuur, õhuniiskus jne. See mõjutab ka projekteerimist. Ma ootan muuseumilt kasutajasõbralikkust, inimese ja tema harjumustega arvestamist.

Kurg: Mu meelest on mainitud kolme hoonet huvitav võrrelda: kõigi nende arhitektid on olnud väga noored, muuseumihoone on neile olnud peaaegu esimene avalik hoone projekteerida. Muuseumi vajadusi ja ruumi suhet publikuga on nad ette kujutanud väga erinevalt, erineb ka kasutajakogemus. Okupatsioonide muuseumis puudub teatud mõttes keskne ruumiline pidepunkt, hoonet iseloomustavad voolavus, ruumi- ja korrustevaheliste piiride kaotamine, aga ka hajutatus: ruumis koos teistega viibides ei pruugita end tajuda seltskonna osana. Kumus on lähenetud traditsiooniliselt: keskne aatrium ja sisehoov moodustavad selgelt piiritletud ja tajutava terviku (võiksime ehk öelda, et annavad kasutajale pidepunkti enda identifitseerimiseks selle kohaga). ERMi arhitektuur on projitseeritud vana lennuvälja teljele ja keskse ruumi või koondumispunkti asemel saab siin rääkida trajektoorist, mille külastaja peab läbima, et jõuda lõpuks tühjale kaugusesse suunatud lennurajale.

Kõigi kolme muuseumi ekspositsiooniruum on samuti isemoodi. Okupatsioonide muuseumi ruum eeldab pigem iseseisvaid esemeid, seal on vähe seinapinda, kõik välisseinad on klaasist. Kumu püsiekspositsioonide ploki ruumid on kohati nõudlikult kitsad ja teravate nurkadega, seal on raske visuaalset kunsti näidata. ERMi hoone omakorda esindab pigem kunstimuuseumi tüüpi: siin on palju valgeid seinu, mis ei tee ajalooesemete eksponeerimist just lihtsaks.

Aljas: Sirvisin hiljuti „Muuseumi entsüklopeediat“, kus muu hulgas käsitletakse ka mõistet „arhitektuur“. Mõneti ootamatult jõutakse tõdemuseni, et maailmas on kaks arhitekti, kes on muuseumi spetsiifikat sügavuti tabanud.

Rattus: ERMi ekspositsiooniruum igal juhul on ebatraditsiooniline. Väljakutse on olnud teha jutustav näitus ruumi, millel on kahe sissepääsu näol justkui kaks algust ja lõppu. Näituse paigutamine voogavasse lahtisesse ruumi tähendas samuti peamurdmist.

2013. aastal on kirjutanud Pille Runnel Sirbis ERMi külastajate uuringust, kus selgus, et 83% külastajatest eeldab, et ERM esitleb täpset akadeemilist ajalugu. Kui paljud neist 83% külastajatest nüüd pettuma peavad?

Rattus: Ilmselt päris paljud. Eesti elanik olemisega tegeleme sellegipoolest. Kõik need esemed ja lood on ju siit pinnalt pärit. Paljud ilmselt pettuvad, et me ei käsitle üldtuntud ajaloo pöördepunkte, vaid vahendame inimeste subjektiivseid kogemusi, kuigi, ka nemad on elanud neil pöördelistel aegadel. Osa näitusi kannab ka traditsioonilisem lähenemine ja need pakuvad inimestele kindlustunnet, mida nad ehk ERMilt ootavad.

Aljas: Eks neid küsitlusi on olnud teisigi ja küsitluste tulemused ei tee kunagi meie rolli kergemaks. Kui me 2009. aastal 100. aastapäeva tähistasime, siis korraldati avaliku arvamuse uuring. Pool vastanutest arvas, et ERM on koht, mis hoiab ja säilitab rahvuslikkust, teine pool leidis, et ERM on see institutsioon, mis peab reageerima ühiskonnas aktuaalsetele probleemidele. Mind üllatas see, et vene keelt emakeelena kõnelevad vastajad leidsid, et ERMi ülesanne on tegeleda eestlaste ja eestlusega, olla rahvuslik tugisammas.

Kurg: „Täpne akadeemiline ajalugu“ on huvitav väljend. Mulle meenus sellega debatt, mis puhkes Eesti ajaloo II köite ümber. Selle puhul oodati samuti, et see peaks justkui kehtestama „täpse akadeemilise ajaloo“. Ehk võikski nii mõelda, et nüüdisaja muuseumi üks ülesandeid on näidata, et ajalugu pole täppisteadus, vaid pidev väitlus ja debatt, kusjuures materiaalse kultuuri esemetel, muu hulgas, on kanda oluline roll: esemed mitte ainult ei illustreeri, vaid ka provotseerivad ja näitavad meile seda, millest tekstid tihtipeale ei räägi.

Algsest kasutuskontekstist välja võetud ja uude situatsiooni asetatud ese võib omandada uusi tähenduskihte, mida kuraator ei pruugi ette näha.

Algsest kasutuskontekstist välja võetud ja uude situatsiooni asetatud ese võib omandada uusi tähenduskihte, mida kuraator ei pruugi ette näha.

Arp Karm / ERM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming