Kalamajast, mitme nurga pealt

Triin Talk

Rahvaloendaja nr 0392 Käisin külas rohkem kui sajas Kalamaja korteris – kui mitmes täpselt, tõesti ei tea. Loenduse aeg oli meeletu, kaks telefoni helises võidu, kaks märkmikku oli täis kohtumisaegu. Loendama minnes olin valmis šokiks, valmistusin selleks, et mu senine optimistlik pilt Kalamaja majadest ja sealelavatest inimestest laguneb „karmi tegelikkust” nähes. Nii ei läinud. Oli küll mõni ühispeldik ja viieliikmeline pere kööktoas, kohati räpakust ja joomarlust, aga kaugeltki mitte sellistes kogustes, et see kuidagi oleks üllatanud. Üllatas hoopis see, kui vähe räägib maja välisilme selle sisust. Kõrvuti seisvad, väliselt üsna ühesugused majad võivad peita eneses kõigi mugavustega sajaruuduseid kortereid või hoopis pesemisvõimaluseta kööktubasid, kus ainsaks istmeks on pakkuda voodiserv. Üllatav oli ka see, kui vähe on inimese haridustasemel või erialal pistmist tema elamistingimustega. Statistikas, vaadates tuhandeid inimesi korraga, tulevad erinevad „keskmised” muidugi välja, aga päriselus võib üsna ühtmoodi korteritest leida nii koristaja kui direktori. Kõige hämmastavam oli aga see, kui vähe on inimese elutingimustel, töökohal, perekonnaseisul, rahvusel ja muudel sellistel näitajatel seost inimese elurõõmu ja heatahtlikkusega. Muinsuskaitse-restaureerimise taustaga inimesena ei saa ma muidugi käia sajandivanustes majades, hindamata nende seisukorda ja restaureeritavust. Üldiselt paistab nende seisukord seestpoolt vaadates palju parem kui väljast. Siin pole ka midagi imestada: see oli vaid 15-20 aastat tagasi, kui need majad ja korterid omale omanikud said ja esmajärjekorras oli ju tarvis korterid seestpoolt elamiskõlblikuks saada. Alles nullindatel kadusid ära sundüürnikud ja tekkisid kättesaadavad kinnisvara- ja renoveerimislaenud ning korteriühistud – väga olulised eeltingimused elamu terviklikuks renoveerimiseks.

Mõned majad on siiski päris hirmutavas olukorras. Kui nõukogude ajal mõõdeti hoonete „moraalset amortisatsiooni”, millel polnud suurt pistmist hoone tegeliku seisukorraga, siis tänapäeval võiks jaotada hooned riskigruppidesse nende omanike järgi. Võib öelda, et suur risk hävida on majadel, kus a) mõni korteriomanikest on kuskil kaugel ära, keeldub kommunaalkulusid maksmast, laseb lõhki külmuda oma torudel ning teised elanikud peavad teda kohtu kaudu taga ajama, b) enamik korteriomanikest on joodikud ja pensionärid, omavahel on suured lahkhelid lärmi, heakorra jms pärast ning valitseb tahtmatus rääkida omavahel, veel vähem teha koostööd, c) maja on ühe omaniku käes, kes üürib kortereid välja ja teeb remonti minimaalselt (seegi seisneb põhiliselt metalluste paigaldamises). Võimalik, et ta loodab maja tulevikus lammutada ja suurema asemele ehitada.

Loenduspiirkonnas oli selliseid suure hävimisriskiga maju neli-viis tükki. Ülejäänud on juba renoveeritud või üsna hea väljavaatega saada lähiajal renoveeritud – mis neil üle jääb, kui nad on korterikaupa erastatud ja enamikku korteritest on juba korralikke summasid investeeritud. Ühe omanikuga majad on üldiselt jõudnud selliste omanike kätte, kellel on huvi jännata vana majaga. Mis neilgi üle jääb – kinnisvara põletamine ei ole miljööala piirangute tõttu enam kuigi tulus äri.

Muinsuskaitsespetsialist

„Üht-teist kaunist on kunagi olnud ka Tallinna slummides, seal hulkumine on veetlevgi, kuid ainult niikaua, kuni kohtab inimesi. Üle tänava kajamas rämedad perelöömad, pohmelliuimas inimkakerdised hommikusel tänaval ja lödid naised hangunud läbus – kõik see on siinsamas sileda kesklinna kõrval, kõik see on siin justkui normaalne. Kalamaja ja Kopli elu taustal tundub muretsemine arhitektuuri stiilsuse üle pepsi hädaldamisena pitskinnaste pärast väljaheiteid purskava solgitoru juures.”* See oli olukord aastal 1998.

Paar kuud tagasi korraldasime koostöös Telliskivi seltsiga miljööalade teemal avaliku foorumi. Kartsin väga, et suur osa kohaletulevatest kohalikest elanikest hakkab kurtma, et „muinsuskaitse ei lase maju normaalselt korda teha,” kuidas kõik see detailide ja autentsuse nõudmine on koormav, ebaõiglane ja mittevajalik. Piirkonna elanikele tuli põhjendada hoopis seda, miks ikka veel pannakse miljööalal majadele ette sobimatuid plastaknaid, miks seda tegevust korralikult kontrollida ja trahvida ei suudeta. Põhiliselt kurdeti seda, et paljud uued majad, mis miljööaladele või nende vahetusse lähedusse ehitatakse, on liiga suured ja tekitavad soovimatult teravaid kontraste. Solgitorud on kinni keeratud ja muretsemine arhitektuuri stiilsuse üle on nähtavasti saanud normiks – aega läks vaid kümmekond aastat.

Kui nõukogude aja füüsiline ja moraalne taak miljööaladel on renoveerimise ja taasväärtustamisega tasapisi kadumas, siis 1990ndate mõttemallide jäljed pahatihti alles hakkavad füüsilisse keskkonda jõudma. Vanad detailplaneeringud, mis on koostatud 1990ndatel ja 2000ndate alguses praeguste miljööalade või nende piirialade jaoks, kehtivad endiselt, kuigi arusaamad ja ootused on vahepeal kardinaalselt muutunud. Kümme aastat tagasi oli iga uus planeering solgises slummis tervitatav – „toome siia hädaorgu puhtust, korda ja kaineid inimesi,” lubasid lahkelt arendajad ja nad võeti vastu pepsi hädaldamiseta peensuste pärast.

Koostatavas uues ehitusseaduses on plaanis määrata detailplaneeringutele „parim enne”-aeg – viis aastat. Selle möödudes on kohalikul omavalitsusel õigus oma varasemad otsused kriitilise pilguga üle vaadata. Loodetavasti siis seda õigust kohati ka kasutatakse. Skisofreeniline on olukord, kus ühel pool tänavat hoiame räästajoont ja katusekallet, aga teisele poole tänavat on kunagi kümme aastat tagasi (mis on miljööalade mõistes terve igavik) lubatud mitu korda suurema mahuga majad. Tänavaruum on tervik ja miljöö ei saa olla vaid ühel pool tänavat.

Telliskivi seltsi liige

Viimasel seltsi üldkoosolekul jõudsime järeldusele, et peame püüdma teha vähem kui siiani tavaks. Muidu tõmbame end paari aastaga ribadeks. Eelmisel aastal juba natuke tõmbasime oma Kalamaja päevade, avatud hoovide, Kalaranna installatsiooni, foorumite sarja, ajalehe, spordiklubi, rohkete avalike ja vähem avalike arutelude, hipodroomi planeeringu kohtuasja, päringute, kirjavahetuste, hunniku aruannete, vabatahtliku töö päevikute, koostööharjutuste ja palju muuga.

Viimasel ajal räägitakse palju „kodanikuühenduste ja linna koostöö arendamisest”. Ka see on vajalik, aga et jõuda viljaka dialoogi ja koostegutsemiseni kodanikega, peab koostööharjumus tekkima kõigepealt linna enda üksuste vahel. Praegu ei ole kodanikuühendusel linnavalitsuse näol koostööpartnerit, vaid tema vastas on hulk vastandlikke huvisid esindavaid tegelasi, kelle vahel tuleb laveerida, üritada aru saada, kes tegelikult midagi otsustab, ning õhutada neid omavahel suhtlema.

Näiteks Soo tänava juhtum. Oleme täna rõõmsad, et oleme jõudmas lõpuks hea tulemuseni, aga teekond on olnud hämmastavalt käänuline.

Tegime ettepaneku rajada Soo tänavale kergliiklusrada. Kaks rida autodele on ju mõttetu, kui read suubuvad tänava otstes üheks. Ja mis nad seal 30 km/h tsoonis ikka kahes reas üksteisest maju ja inimesi pritsides mööda kihutavad, kui kõnniteed on kohati nii kitsad, et ei mahu kahekesi kõrvuti käimagi, rääkimata jalgrattaga sõitmisest. Ettepanek võeti linnavalitsuses hästi vastu ja aastal 2010 tehti koostatavale Põhja-Tallinna kergliiklusteede kaardile vastav täiendus. Siin olekski pidanud seltsi panus lõppema, sest koostatav üldplaneering peaks ju olema aluseks järgmiste otsuste tegemisel.

Aastal 2011 korraldas selts veel mitu foorumit liikluse planeerimise, avaliku ruumi, autostumise ja kergliikluse teemadel. Iga kord sai kaasatud erinevad spetsialistid ja linnaametnikud, iga kord jõuti tõdemusele, et tõesti, autokeskselt ei saa enam liiklust planeerida ja tuleb luua senisest paremad võimalused linna sees rattaga ja jalgsi liikumiseks. Koostöös transpordiametiga hakati koostama lausa asumi ühtset liiklusskeemi, kuhu sai taas Soo tänav joonistatud kergliiklusteena.

Järsku jõudis poolkogemata seltsini info, et on hakatud koostama projekteerimistingimusi Soo tänava rekonstrueerimiseks ja seal pole kergliiklust mainitud. Käidi siis asja arutamas transpordiametis ja saadi kokkulepe, et tuleb ikka kergliiklusrada teha. Seejärel sai palutud projekteerimistingimuste mustand seltsile ülevaatamiseks, kirjutati täiendused, kohtuti tingimuste koostajaga ja vaieldi kergliiklusrada veel kord linnalt välja. Seejärel tuli linnaametnikega ühes leeris veenda projekteerijat selles, et üldplaneeringu ja projekteerimistingimustega nõutu tuleb tõesti ära teha. Tekkis aga uus takistus: tänaval liigub buss, bussitaskut ei ole ja kui jääb ainult üks autorida, seisab kogu liiklus peatuva bussi taga kinni. Siis helistas üks seltsi liige Riigi Kinnisvara AS-si ja küsis, kas nemad saavad bussitasku jaoks oma tänavaäärse reservmaa anda. Vastus oli, et saavad. Siis helistas seltsi liige linnavaraametisse ja küsis, kas nemad on nõus seda maad taotlema. Seal oldi nõus, aga seda saavat teha ainult siis, kui teeprojekt selleks põhjuse annab. Seltsi liige helistas seepeale projekteerijale ja palus, et too teeks bussitasku riigi reservmaale.

Viimaks, kui kõik oli justkui selgeks saanud, tekkis linnavaraametis uus idee: teha Soo tänava äärde hoopis rida parkimistaskuid … Tuli hakata uuesti pärima ja sebima.

See ei ole linna ja kondanikuühenduse koostöö! Seda võib nimetada seltsipoolseteks järeleaitamistundideks linnale koostöö korraldamises. Ma lähen kohe väga närvi, kui mõni linnaplaneerimisameti kõrgel toolil istuv ametnik ütleb, et „linna ja seltside koostöö eeldab mõlemapoolset panust”, vihjates sellele, et seltsid peaksid rohkem ise huvi tundma, infot otsima ja asju algatama.

Vahel on tunne, et see võib olla teadlik strateegia: väsitada kodanikuühendused ära pideva vastandliku informatsiooniga, et nad oleksid sunnitud pidevalt hästi palju küsima ja sebima, annaksid viimaks koostööpüüdluses alla ja muutuksid jõuetuteks torisejateks.

„Kui te Telliskivi tänava äärde rattateed tahate, siis pange rahad kokku, projekteerige ja ehitage see ise,“ öeldi meile. Kuidas palun? Linn kehtestas aastal 2001 üldplaneeringu, kus see kergliiklustee on juba ette nähtud. Linnaisad räägivad autostumise ohjeldamise vajadusest. Ja inimesed ongi juba oma raha linna taristu, mitte ainult autoteede ehitamiseks kokku pannud – linnaeelarvesse!

„Kui te tahate, et Kotzebue ja Vana-Kalamaja ristmiku parkla saaks avalikuks linnaväljakuks, siis ega üldplaneeringusse märkimine siin midagi ei aita, inimesed peavad ise selle ala aktiivsesse kasutusse võtma,” teatati meile linna poolt. Kuidas siis? Kord aastas, Kalamaja päevadeks, me ju seda teemegi, aga iga päev ei saa taotleda avaliku ürituse luba ja paigaldada ajutisi liiklusmärke.

„Detailplaneeringute avalik arutelu on tõesti liiga hilises menetlusstaadiumis, aga kui te kuskilt kuulete, et midagi võib hakata krundil toimuma, siis võtke ise arendajaga ühendust ja arutage seda asja,” öeldi meile. Miks? Kas selleks ei ole siis avalikud arutelud seadusega ette nähtud, et asja erinevate huvigruppidega arutada ja jõuda kokkulepeteni? Seltsil ei ole oma luureorganit, et saaks alati „kuskilt midagi kuulda” enne, kui asi ametlikult teatavaks saab.

Vaikselt liiguvad asjad siiski paremuse poole. Tallinna Vabaühenduste Võrgustiku eestvedamisel on alustatud kaasamise hea tava koostamist, see võiks meid viia mõned sammud edasi töötava kaasava planeerimise poole. Eriti avaliku ruumi nagu tänavate ja platside kavandamisel, mis praegu on täiesti segane ja nelja ametkonna korraldada, n-ö eikellegimaa, aga ka koostöövormide ja asjaosaliste võimalike panuste kokkuleppimisel.

Kalamaja elanik

Hommikul laulis Chalice Noole tänava maja rõdul ja inimesed istusid tänava äärekividel, päike paistis selja peale ja esimest korda sel kevadel sai mantli seljast võtta. Eriti mõnus oli see, et kuigi Noole tänaval ei olnud autoliiklus kinni pandud, sõitis kontserdi ajal laulja ja publiku vahelt läbi ainult kaks autot.

Siiberdasin kogu päeva mööda „Jazzkaare” kontserte, mere ääres ja pargis, klaverivabrikus ja kirikus. Lõpuks, kui kohvikusse maandusime lootuses pärast pikka päeva üks korralik praad ära süüa, tuli välja, et seal on alles ainult kaks suppi. Festivalikülalised olid sealt rohutirtsuparvena üle käinud. Eks ma siis sõin seda suppi ja mõtlesin, et ei tea, kas tasuta kontsertide korralduskulud kaaluvad üles selle pöörase läbimüügi, mis piirkonna kohvikutes täna oli.

Ma ei saa aru sellest, kui räägitakse, et piirkonda tuleb ELU tuua. Elu on siin küllaga. Näiteks Kalamaja pargi mänguväljak on pühapäeviti väikest elu nii viimse piirini täis, et juurde enam ei mahukski. Tea, mis siis saab, kui siia kanti veel hulk elamuid juurde ehitatakse.

Täna oli kogu park elu täis: oli vabaõhulava ja kontsert. Kahju lausa, et see lava kohe jälle kokku pakiti. Õnneks varsti tulevad Kalamaja päevad uue lavaga. Aga küllap neid üritusi, mis rohkesti elu kokku toob, oleks palju lihtsam teha ja neid ka tehtaks rohkem, kui kuskil oleks vabaõhulava kogu aeg olemas …

Ega ma karda uusi elamuid, ärisid ega inimesi. Tulgu, nii palju kui mahub. Aga tulgu siis nii, et ka elule ruumi jääb – sellele elule, mis ei mahu korteritesse, poodidesse ega büroodesse. Rohke uue eluga, kui see tõesti tuleb Kalamaja ümbritsevate tööstusalade muutmisega elamukvartaliteks, võiks juurde tulla ka üks koolimaja korraliku spordihoone ja ujulaga, et ei peaks hakkama lapsi sõidutama kesklinna kooli ja Piritale ujumist õppima. Linnaosa üldplaneering ei näe kahjuks ühtegi uut koolimaja siia kanti ette. Ja ega selleks pole linnal enam sobivat kruntigi kuskilt võtta, kõik on ükshaaval erastatud ja maha müüdud. See on küll äraütlemata lühinägelik.

Loodetavasti toob uus elu endaga siiski kaasa võimalikult vähe autosid – et ka tulevikus võiks keegi mõnel kenal pühapäevahommikul rõdu peal laulda.

Kalamaja päevade projektijuht

19. ja 20. mai on taas Kalamaja päevad. Kotzebue ja Vana-Kalamaja tänava ristmikul, mida ma tuima järjekindlusega nimetan Kotzebue platsiks, kuni nimi ja mõte kinnistuvad. Teeme nii, et kui linn kooskõlastab ürituse „Kotzebue platsil”, siis see ongi plats, sobib?

Ole kohal. Saab teatrit. Saab muusikat. Saab multikaid ja makette teha, kasse maalida, restaureerimist ja kokkamist õppida. Ja hoovides on kohvikud ja parklas kiiged!
 
Vaata lisaks telliskiviselts.info/kalamajapaevad.

* Karin Murula, Vägivald juugendi kallal. – Eesti Ekspress 20 VIII 1998

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming