Euroopaliku vaimsuse kandja

Vello Asi jääb Eesti sisearhitektuuri ajalukku jõulise modernisti, uue esteetika ja projekteerimiskultuuri rakendajana.

KAREN JAGODIN

Vello Asis oli põhjalikkust ja täiuseiha, mis avaldus ehk väikestes, ent talle elementaarsetes detailides.

Vello Asis oli põhjalikkust ja täiuseiha, mis avaldus ehk väikestes, ent talle elementaarsetes detailides.

Erakogu

2004. aastal viimase kursuse kunstiakadeemia kunstiteaduse üliõpilasena bakalaureusetöö teemat valides jõudsin otsingutega Viru hotelli ning selle algse interjöörini. Algasid päevi kestnud vestlused Vello Asiga, mis kulmineerusid kolm aastat hiljem kataloogi ja näitusega arhitektuurimuuseumis. Võimalus suhelda otse allikaga, koguda mälestusi ja vahetuid emotsioone andis kogu tegevusele lisaväärtuse. Arhitektuuriteadlasena tuleb suulistesse allikatesse alati kriitiliselt suhtuda: subjektiivsus, kallutatus ja moonutatud rõhuasetused on sinna sageli sisse kirjutatud. Aga Velloga vesteldes tajusin suhteliselt kiiresti, et mitte ainult tema mälu pole kirgas ja täpne, vaid ka tema jutustused hinnanguteta, tasakaalukad ning kolleegide ja mõttekaaslaste suhtes rõhutatud õiglustundega. Ma olen tänulik nende tundide eest EKA raamatukogus, kus avanes ühe tugeva isiksuse, põhjaliku projekteerija ja maailmale lahtisi silmi otsa vaatava inimese mõttemaailm.

Eesti sisearhitektuuri ajalukku tugeva modernisti, uue esteetika ja projekteerimiskultuuri rakendajana kirjutatud Vello Asi enda haridustee kulges prof Edgar Johann Kuusiku ja dotsent Edgar Velbri „sisult sotsialistlik – vormilt rahvuslik“ lendlause all toonase Eesti NSV riikliku tarbekunsti instituudi taasloodud ruumikujunduse kateedris. 1940.-1950. aastate vahetusel kulgenud õpinguaeg möödus stalinistlike akvarellide, mööblikavandite ja kultuurifunktsiooniga pidulike interjööride kavandamise tähe all. Kõige selle keskel, millest hiljem vormiliselt vabaks öeldi. Ent hoiakutes kestis kateedris edasi ka Eesti aeg, mille Vello oli sidunud Kuusiku euroopaliku vaimsusega. Mentaalsusega, mille edasikandjaks ta ise aastakümnete jooksul kateedri hilisema õppejõuna muutus.

Õpinguteajast alguse saanud tutvused kandusid edasi ka loomingulisse tegevusse: Vellost aasta hiljem samale erialale astunud Väino Tammest kujunes tema peamine loominguline partner, kellega koos valmisid Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, kohvikute Tuljak, Tallinn ja Karoliina ning suurobjektidest Viru hotelli ning Pirita olümpia purjespordikeskuse interjöörid. Kirjanike Maja jagati omavahel ära: Pegasuse kohviku kujundasid Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa, Vello Asi tegi liidu ruumid ja saali. Musta laega saali assotsiatsioonidest kirjanduslooga on palju juttu tehtud, ent laevärvi valik polnud kaugeltki põhjalikult läbimõeldud kirjanduslik allegooria, vaid Vello sõnul ehitajate praagi ja konarliku laepinna peitmise ainuõige lahendus. Muidugi andis sümboolset varjundit juurde ajastu kontekstis värvidele antud tähendus: sinine oli „keelatud“ ja must ilmselges ebasoosingus, mistõttu saali värvilahendust tuli Vellol käia Moskvas põhjendamas.

Vellos oli põhjalikkust ja täiuseiha, mis avaldus ehk väikestes, ent talle elementaarsetes detailides. Kui ta tuli arhitektuurimuuseumisse üle andma oma fotoarhiivi, olid fotod temaatiliselt ise tehtud voldikutesse kleebitud, liigitatud ja dateeritud. Süsteemsus ja põhjalikkus, ei midagi juhuslikku. Vabandused, kui kuskilt oli midagi lahti tulnud … Väino Tamme surm 1986. aastal jättis suurema osa eestkõnelemise nende loomingust Vello teha. Kui ta seda tegi, oli tunda väga tugevat kohustust – ainult tema sai rääkida nende loomingust, Väinol ei olnud enam võimalik enese eest kõnelda. Seda teadlikumalt rõhutas Väino rolli Vello oma vestlustes, justkui soovides niimoodi garanteerida, et elu loomulik valik ei jäta Väinot loomingu hilisemates käsitlustes tagaplaanile, ta tahtis teha enda poolt kõik, et Väinot mäletataks.

Ülikooli üks suurimaid väärtusi on nende õppejõud – inimesed, kellega päevast päeva aega ja teadmisi vahetades endalegi märkamatult ümber kujunetakse. Inimlikud hoiakud, vestlustes ning hindamistel poetatud kommentaarid meenuvad hiljem kui äratundmishetked suuremas väärtussüsteemis. Inimesest jääb kaasa emotsioon – teadmine, et oma kohalolu ja mõttemaailmaga on ta midagi sinus puudutanud. Vello Asi ei olnud õppejõuna kunagi familiaarne, ent alati soe ja inimlik. Ning kunstiakadeemia ja sisearhitektuuri kateedriga jäi ta emeriitprofessorina seotuks viimaste aastateni.

Me olime rääkinud tunde Viru hotelli projekteerimise ja ehitamise pikast protsessist, tagasilöökidest, ehitaja pankrotist, enneolematutest võimalustest seoses Soome materjalidega ning ehitajate töökvaliteedist. Me olime rääkinud, kuidas eeskujuks olnud Arne Jacobseni SASi hotell Kopenhaagenis oma detailideni viidud disainilahendustes siin nii terviklikult ei õnnestunud – noad ja kahvlidki olid nad välja valinud, kuid pankrotijärgselt neid enam ei soetatud. Ja siis hakkas Vello rääkima hobusörkidest: meil kõigil on oma moodused pingete mahalaadimiseks ning Vellol, Väinol ja Henno Sepmannil olid selleks kõige pingelisemal perioodil hobumatkad Lahemaal. Näituse kataloogi kirjutas Vello: „Hobuse flegmaatiline mass summutas meie linlikud närvivibratsioonid, raske mõõdetud samm sisendas rahu ja hoidis meid looduslike rütmide mõjuväljas. Meie maitset olid rikkunud Tikkurila värvide kataloogid, nüüd ravis meid Lahemaa sügise värvipalett. Meile meeldis, me puhkasime.“

Puhka rahus, Vello. Aitäh!

Sisearhitektina äratas Vello Asi tähelepanu 1963. aastal, kui kavandas Kirjanike Maja musta laega saali ja fuajeed.

Sisearhitektina äratas Vello Asi tähelepanu 1963. aastal, kui kavandas Kirjanike Maja musta laega saali ja fuajeed.

Rein Vainküla / Arhitektuurimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming