Eriplaneering ehk Mis on lubatud Jupiterile …

Eesti kolme eriplaneeringu puhul pole planeerimisseadust järgitud, kuigi seadused peaksid ju kehtima eranditeta kõigile.

Maila Kuusik

Riigi eriplaneering on ilmselt kõigile juba tuttav mõiste ja tublisti kirgi kütnud. Jättes kõrvale küsimused, kas riigi eriplaneeringu peab algatama erahuvist lähtuvalt või tuleks lähtuda avalikust huvist ning mida tähendab kohaliku omavalitsuse autonoomia ja kas selle peaks allutama erahuvile, piirdun siinkohal eriplaneeringute ühe olulise etapi ehk nn asu­koha­valikuga seonduvaga. Miks niinimetatud asukohavalikuga? Sest tegelikult ei ole seni ühegi eriplaneeringu koostamise raames asukohavalikuga, mida planeerimis­seadus ette näeb, tegemist olnud. Toon järgnevalt kolm näidet, kus eri­planeeringuga on antud Jupiteri(de)le lihtsurelikest enam võimu.

Planeerimisseadusesse tuli eriplaneeringu mõiste 2015. aastal. Selliseid planeeringuid saab algatada nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Seaduses on sätestatud, millistel juhtudel ja milliste objektide puhul riigi eriplaneering koostatakse. Oluline on seejuures märkida, et riigi eriplaneeringu puhul on tegemist sellise olulise ruumimõjuga ehitisega, mille asukoha või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi.

Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut nõudvad objektid on sätestatud valitsuse määrusega. Objektide loend algab radioaktiivsete jäätmete lõpp­ladestuspaigaga ja lõpeb paari 30meetrise tuulikuga. Nende ehitiste puhul on omavalitsusel kohustus valida parim võimalik asukoht. Remargina võib öelda, et loendisse kuuluvad ka paberi või papi tootmise tehas, mille tootmisvõimsus on vähemalt 200 tonni ööpäevas, ning tehas, kus toodetakse pulpi puidust või samalaadsetest kiudmaterjalidest.

Mõlemal juhul peab eriplaneeringu seaduse kohaselt koostama kahes etapis: esmalt valitakse asukoht ja seejärel koostatakse konkreetses asukohas detailne planeeringu lahendus. Asukoha eelvaliku tegemisel tuleb omakorda kaaluda mitut võimalikku kohta.

Eriplaneering on keerukas ja pikk protsess. Kas on mõistlik raisata kompetentsi ja inimressurssi, et tõsta aheraine mägi ühest kohast teise? Pildil Kukruse mägi Ida-Virumaal.

Karel Kravik

Seadustes on veel üks oluline para­grahv, mida saab kasutada riigi eriplaneeringu algatamisel ja koostamisel. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus sätestab, et kui maakonnaplaneering on koostatud enne 2015. aasta 1. juulit ja selles on tehtud olulise ruumimõjuga objekti või riiklikult tähtsa ehitise asukoha eel­valik (viimast ei ole Eestis kunagi tehtud), siis võib selle põhjal koostada riigi eriplaneeringu. Sel juhul ei ole vaja hakata asukohta valima, vaid alustatakse kohe detailse lahenduse koostamist.

Keskpolügooni eriplaneering

Esimese riigi eriplaneeringu algatas 2016. aasta juulis kaitseministeerium just viimase seadusepügala põhjal. Ilmselt ei ole suurem osa avalikkusest sellest suurt midagi kuulnud. Ka kaitseministeeriumi kodulehel on informatsioon suhteliselt napp ning piirdub kaks aastat vana algatamise otsusega.

Planeeringuala asub Harju maakonnas Kuusalu valla territooriumil u 12 000 hektari suuruse kaitseväe keskpolügooni piirides. Eriplaneeringu algatamise otsuse kohaselt on planeeringu eesmärk määrata kavandatavate riigikaitseliste ehitiste ehitusõigus ning lahendada muud küsimused, mis on vajalikud kaitseministri kinnitatud keskpolügooni arendusprogrammi elluviimiseks.

Seega peaks asukohavalik olema tehtud Harju maakonnaplaneeringuga ning seda enne 2015. aasta suve. Harju maakonnaplaneering on kehtestatud 1999. aastal ning planeeringu seletuskiri sätestab: „Keskpolügooni rajamine Harjumaale on Kaitseministeeriumi tähtsaim strateegiline eesmärk. Ametlikku pöördumist maavalitsuse poolt ei ole seni tehtud. Kaitseministeerium on teinud ametliku ettepaneku arvestada kavandatava keskpolügooniga (pindala ca 15 000 ha, Kuusalu valla kaguosas Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala ja Ohepalu looduskaitseala vahele jääv piirkond) edaspidi, maakonnaplaneeringu korrigeerimise ja realiseerimise käigus.“

Niisiis saab seletuskirjast järeldada kahte aspekti: maakonnaplaneeringu koostamise käigus ei ole läbi viidud polügooni asukoha valikut ja sellega tuleb arvestada alles edaspidi planeeringu korrigeerimisel. Kuna planeeringut ei ole võimalik seaduse kohaselt „jooksvalt korrigeerida“ muul moel kui ainult uue planeeringu algatamisega, siis eeldaks see uut maakonnaplaneeringut. Planeeringu üks eesmärke on saavutada ruumi kasutamise osas parimal juhul konsensus ja kehvemal kompromiss. Ühepoolne korrigeerimine toob kaasa veel suurema usaldamatuse nii planeerimise kui ka eri huvigruppide vastu.

Harju maakonnas on koostatud küll veel mitmeid teemaplaneeringuid, kuid ühegi puhul ei ole läbi viidud asukohavalikut. Tegelikkuses on keskpolügooni asukoht määratud valitsuse korraldusega „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukohavaliku kinnitamine“ 2001. aastal ja mitte maakonna­planeeringuga. Väita, et asukoht on valitud maakonnaplaneeringuga, nõuab tõsiselt head fantaasiat või, nagu viimasel ajal kombeks, osavat tõlgendamist. Kuna asukoht on valimata, siis koostatakse detailset lahendust ilmselt planeeringualaks määratud 12 000 hektarile. Kuidas see tegelikult lahendatakse, näitab aeg, sest detailse lahenduse puhul lubatakse vähemalt algatamise otsuses lähtuda detailplaneeringu ülesannetest, mida on tervelt 22. Kindlasti on ka siin ohtralt valiku- ja tõlgendamisruumi.

Tõsi, praeguses etapis on mõttetu hakata keskpolügoonile asukohta valima, sest tegemist on juba aastaid kasutusel kaitseväe harjutusväljaga.

Põhimõtteliselt oleks olnud võimalik sätestada seaduses, et asukohavaliku aluseks võib olla kas maakonnaplaneering või muu õigusakt, millega on asukoht määratud, eriti kuna sellist laadi objektid saab Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Seda aga ei tehtud ja ummikseisu seaduse kohaselt korrektselt lahendada ei saagi.

Tselluloositehase eriplaneering

Teine ja ühtlasi viimane riigi eriplaneering on algatatud puidurafineerimistehase (rahvakeeli tselluloositehase) püstitamiseks ja vajaliku taristu rajamiseks. Algatamise otsuse seletuskirjas on selgitatud: „algatamise korralduse kooskõlastamise käigus asusid Keskkonnaministeerium ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seisukohale, et puidurafineerimistehase asukohta peaks kavandama üksnes Viljandi- ja Tartumaale Emajõe vahetusse lähedusse. Keskkonnaministeeriumi seisukoht on, et Pärnu jõgi on oluline Natura 2000 jõgi, millele uue surve­teguri ehk rafineerimistehase rajamine ei ole mõistlik. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei pea vajalikuks algatada riigi eriplaneeringut asukohtadesse, kuhu investor tehast rajada ei soovi.“

Siit saab järeldada, et esialgse asukoha valikuga on hakatud tegelikult tegelema juba enne planeeringu algatamist. Huvitava signaali annab seejuures majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht, mis viitab pigem arendaja kui riigi huvile asukoha valikul. Nii algatati planeering Tartu ja Viljandi maakonnas.

Praegu on avalikkuseni jõudnud informatsioon kahe võimaliku asukoha osas, mille on peamiselt välja käinud arendaja. Teisest variandist on rääkima hakatud viimastel nädalatel, kuigi eriplaneeringu protsess on kestnud juba üle aasta. Igal juhul ei ole täidetud planeerimisseaduse nõuet, et asukoha eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks kogu protsess on lõpuks liiva jooksnud.

Paralleelselt räägitakse ka peaaegu et müütilistest uuringutest. Mille kohta uuringuid tehakse, nt kas need puudutavad ka asukohavalikut, on jäänud seni selgusetuks. Ühe asukoha puhul saab uuring anda vastuse, kas see sobib ehitise rajamiseks või mitte. Kas planeeringu ülesandeks jääb sel juhul pelgalt uuringu tulemuse vormistamine? Rail Balticu protsessile on ette heidetud, et planeering põhineb ainult ühel uuringul, vaatamata sellele, et trassikoridori osas on võrreldud erinevaid variante. Kas seda saab edaspidi vältida? Vähemalt võiks selle poole püüelda.

Milliseks kujuneb riigi roll eriplaneeringute asukoha valikul ning kas see on formaalne või sisuline? Kas asukoha valimisel võiks olla edaspidi suurem roll ka omavalitsusel, kelle territooriumile ehitist kavandatakse? Sageli heidetakse omavalitsustele ette, et erasektori huvi prevaleerib avaliku huvi ees. Kas riik teab, mida ta tahab selliste objektidega tegelikult saavutada?

Kõik need küsimused on seni vastuseta. Viimane informatsioon rahandusministeeriumi kodulehel ütleb, et eriplaneeringu konsultandi leidmiseks on välja kuulutatud riigihange, mille taotluse esitamise tähtaeg oli jaanuar 2018. Samuti on moodustatud planeeringu töörühm, kes koostab planeeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse eelnõu. Loodetavasti on töörühma teemaks ka asukohavalikuga seonduv. Eelmisel nädalal tuli uudis, et eriplaneering lõpetatakse …

Tuhamäe eriplaneering

Kolmas huvitav näide on 2016. aasta suvel algatatud kohaliku omavalitsuse Kukruse aherainemäe ümberpaigutamise eriplaneering. Planeeringu tellija on Kohtla vallavalitsus (praegune Toila) ja huvitatud isik keskkonnaministeerium. Eesmärk on Peeri külas asuva Kukruse aherainemäe korrastamise raames mäe ümberpaigutamiseks sobivaima asukoha leidmine ja detailse lahenduse koostamine. See planeering on kodulehe informatsiooni järgi jõudnud kõige kaugemale ja on omavalitsuses ka vastu võetud.

Nagu riigi eriplaneeringu puhul tuleb ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu korral kaaluda mitut võimalikku asukohta. Juba algatamisel näidatud planeeringuala väiksuse alusel võib väita, et tegemist saab olla ainult aherainemäe teisaldamisega „ekskavaatori kopa ulatuses“. Sisuliselt ei võimalda planeeringuala mõõdud mingit asukohavalikut üldse kaaludagi, mida tõestab ka koostatud planeeringulahendus.

Seega on tegemist pelgalt formaalse asukohavalikuga. Miks on valitud selline planeeringuala, jääb selgusetuks. Tõstatub küsimus, kas sellise objekti puhul oli eriplaneering õigustatud ja vajalik, kui asukohta ei valita? Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu puhul on tegemist keeruka ja pika protsessiga. Kas on mõistlik raisata planeeringualast kompetentsi ja inimressurssi, et tõsta aheraine mägi ühest kohast teise? Kas tegemist on objektiga, mille asukohta on vaja sisuliselt kaaluda?

Kõik kolm näidet tekitavad paratamatult küsimuse, kas eriplaneering on sellisel kujul planeerimisseaduses õnnestunud? Võib-olla on õigusakt suurepärane, kuid seda ei taheta või ei suudeta rakendada? Mis põhjusel? Riik peaks olema ju suunanäitaja ruumi planeerimise parima praktika kujundajana ja selle elluviijana.

Ja lõpuks põhiküsimus: kas eriplaneeringu protsessiga leitakse ka tegelikult parim võimalik asukoht ehitisele, mis mõjutab oluliselt ruumi? Kui seda eesmärki praegu kehtiva seadusega ei saavutata, siis tuleb leida selleks sobivam viis. Ehk peaks arutelu algama sellest, milleks ja millisel juhul on üldse eriplaneeringut vaja ehk kas selles suures mängus peab kellelegi ilmtingimata jääma härja roll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht