Eesti arhitektid ja 1990ndate Soome

Soome meelitas Eesti üleminekuajal paljud meie arhitektid sinna õppima, kuidas teha tööd kapitalistlikus ühiskonnas.

Margit Mutso

Nõukogude ajal oli eesti arhitektidele eeskuju number üks Soome arhitektuur. Põhjanaabritega oli ikka mingigi kontakt alles ning Soome arhitektuuriajakirjad olid ühena vähestest siinsetele arhitektidele kättesaadavad. Kui 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses nõukogude kord võnkuma lõi ja piirid paotusid, leidsid päris mitmed eesti arhitektid Soomes tööd. Enamik tuli mõne aja pärast, kui Soomes tekkis majanduslangus ehk lama, Eestisse tagasi, kuid oli ka jääjaid. Soome elatustase ja teenimisvõimalus oli laguneva liiduvabariigi ja ka noorukese taas iseseisva Eesti Vabariigi võimalustega võrreldes palju parem. See oli kindlasti üks põhjus Soome minekul, aga rahast rohkem paelus eestlasi võimalus näha ja kogeda seni kättesaamatut välismaa elu.

Soomes töötamise aega meenutan koos kahe eesti arhitekti Mai Šeini ja Kalle Vellevooga.

Šein:. Kooli ajal sain tuttavaks ühe perega Oulust ja 1989. aastal küsis üks Rovaniemi arhitekt, kas nad äkki teavad Eestis mõnd arhitekti, kes oleks nõus tulema suveks sinna tööle. Soomes oli sel ajal majandustõus ja kõik tahtsid suve nautida. Mõtlesin esimese hooga pakkuda kolleeg Enn Rajasaarele, sest mul olid väiksed lapsed kodus – kuhu ma nendega lähen? Õhtul läksin lapsele lasteaeda järele. Üks ta sõber tahtis tulla meile mängima. Läksimegi. Kui ema talle järele tuli, rääkisin endalegi ootamatult, et sain Soomest töökutse. Ja siis see naine ütles, et teate, ma töötan Toompeal, kirjutan välja välispasse, ning mul on kaks puhast passi just lauasahtlis. Lisas veel, et võib lapse ka passi kirjutada. See sai määravaks ja 1990. aastal suundusin Rovaniemi linnavalitsusse arhitektiks.

Vellevoog: Mulle andis kursusevend teada, et üks arhitektuuribüroo Kouvolas otsib arhitekti. Kui kohale jõudsin, selgus, et ma olengi selle büroo ainus arhitekt. Ülejäänud olid ehitustehnikumi haridusega, kui sedagi. Eks tase oli siis ka vastav. Põhitööna projekteeriti moodulmaju: klient tuli büroosse, täitis pika ankeedi, mitu tuba soovib, millist materjali tahab põrandale, millist seina jne. Kui see oli täidetud, lasti töötajatel moodulelementidest sobiv maja kokku panna. Töötasin selles büroos kolm kuud ja kolisin seejärel Helsingisse, kus leidsin palju arhitektuurilembesema büroo.

Mutso: Olin 1989. aasta kevadel lõpetanud kunstiinstituudi ja suunatud Tartu Kommunaalprojekti, aga siis tuli ühe tuttava kaudu pakkumine minna tööle Soome. Ma ei olnud kunagi käinud välismaal, isegi sotsialistlikes riikides mitte. Töökoha sain Joensuu linna lähedal väikses Hammaslahti külas nn ühemehe büroos.

Soome tellijad olid arhitektide suhtes väga aupaklikud. Hammaslahti on muidugi väga väike koht. Meie büroo oli sõna otseses mõttes metsas, aga tööd tegime üle Soome ning ka Norrasse ja isegi Bahama saartele, kuhu üks soomerootsi miljardär tellis moodsa palksauna. Olin tulnud otse koolipingist, mingit projekteerimiskogemust ei olnud, aga pean ütlema, et mitte kordagi ei märganud ma ei tellijate ega kolleegide vähimatki üleolekut. Kuidas teile tundub, kas soomlastel oli mingi eelarvamus Eestist tulijate suhtes?

Vellevoog: Väga heatahtlikud oldi. Raimo Teränne arhitektibüroos, kuhu Helsingis läksin, võeti mind avasüli vastu. Oli just aeg, kui Moskvas toimus putš. Kogu meie büroo istus raadio ääres ja elas kaasa. Soomes oli Eestile tugev toetus, siin oli lausa Eesti fännklubi, samal ajal kui ametlik poliitika oli Eesti suhtes väga vaoshoitud.

Šein: Minu kogemus Rovaniemis oli pisut teine. Rovaniemi asub Lapimaal ja nende sõpruslinn on Murmansk. Kui rääkisin, et mul on kodus oma maja, siis öeldi, et teame küll teie maju – oleme kaks korda Murmanskis käinud. Kui pilte näitasin, siis imestati, et oi, sul on lausa tapeedid seinas … Korraldasin siis neile õhtu, kus näitasin fotosid Tallinnast. Nad olid meeldivalt üllatunud.

Rovaniemi linnavalitsuses võeti mind vastu hästi. Projekteerimisosakonnas töötas peale minu veel kolm arhitekti, kes aga kõik lahkusid ning jäin päris üksi. Kohe tuli hakata esinema suurtel koosolekutel, sõna võtta asjade kohta, millest teinekord polnud suurt aimugi. See ehmatas ära: nad arvestasid väga sellega, mida arhitekt ütleb.

Mutso: Mäletan, et osalesid Soomes ühel arhitektuurivõistlusel väga edukalt. See uudis jõudis tookord ka Eestisse.

Šein: Minu poole pöördus üks era­büroo juht, kes kurtis, et neid on kutsutud ühest võistlusest osa võtma, aga ei ole hetkel tegijaid. See oli üks Rovaniemi lähikonna maakonnakeskus, kus paikneb kuulus Lapi jõulumaa. Minul oli pakkumise üle väga hea meel, sest raha oli hädasti vaja. Minu kursuseõde Tiivi Torim tuli ka Rovaniemisse; tema sai selle teise tühja passi, mis oli mu lapse lasteaiakaaslase ema lauasahtlis. Algul pidime koos võistlustöö tegema, aga mõtted läksid kuidagi lahku ja tegime siis kaks tööd.

Mutso: Sa võitsid selle võistluse. Kas see hoone ehitati ka valmis?

Šein: Ei. Ma küll pikendasin selle töö pärast oma Soome viisat, aga siis tuli lama ja valmis ehitati üks suur tavaline kast.

Mutso: Vähemalt kuulsust kogusid …

Šein: Seda projekti kiideti palju, aga ega minu nime esialgu ei mainitud. Ehkki büroo juht seda tööd ei teinud, oli igal pool kirjas vaid tema nimi. Soomlased ütlesid, et neil ongi nii tavaks. Üks mu töökaaslane tundis aga üht ajakirjanikku, kellele ta sellest võistlusest rääkis. Teema võeti uuesti üles, tehti uus artikkel ja siis sai minust kohalik kuulsus.

Mutso: See vist oli tõesti tavaline, et projekti alla kirjutati vaid vastutava firma juhi nimi. Tookord olime aga juba selle üle väga õnnelikud, kui meile usaldati mõni maja otsast peale teha. Kas teie projektide järgi midagi ehitati ka?

Vellevoog: Mina olin alati tiimi osa, mitte kunagi põhiautor. Maju ehitati, aga ei teagi, mis kujul.

Šein: Üks võistlus oli veel, mille võitsin, ja Rovakate OY büroohoone ehitati Rovaniemis ka valmis. Tegin esimest korda joonised arvutis, välja printida aga kuskil ei saanud ja Marko Järvela aitas Eestis need arvutiekraanilt maha pildistada.

Mutso: Kui me kursusevennaga väikesesse Hammaslahti külakesse tööle sattusime, siis oli kõige suurem üllatus, et pidime päevapealt arvutiga tööle hakkama. Selles üliväikeses kodubüroos oli kasutusel nii riist- kui ka tarkvara viimane sõna. Esimene mulje oli, et oleme sattunud ulmefilmi. Üsna suure osa selle büroo tellimustest moodustasid moodsad, veidi Karjala stiilis eramajad, suvilad ja saunad, mis ehitati hiigelsuurtest Siberi palkidest, murukatusega ja üks sein oli enamasti klaasist. Me joonestasime need mökki’d kõik arvutis, aga kuna arvutipilt mõjus liiga steriilselt, siis trükkisime selle välja ja joonestasime käsitsi läbi kalka üle, et oleks loomulikum. Kui Eestisse tagasi tulime, siis joonestasime siin veel mitu aastat käsitsi, enne kui arvutid saime.

Vellevoog: Meie büroos Helsingis olid arvutid, aga nendega tehti vaid uste-akende jooniseid. Üks mu esimene töö Helsingi firmas Arkkitehtitoimisto Kaupunkisuunnittelu oli Pasila raudteejaam, suur liiklussõlm ja kinnisvaraarendus. Joonestasime selle suure kalka peale ja kõik ikka käsitsi.

Šein: Meil käis ka projekteerimine käsitsi. Aga Oulust tulid arvutipoisid esimestena Rovaniemi linnavalitsusse Autocadi programmi tutvustama – aeg on arvutitele üle minna. Vastuseis oli suur. Esiteks olid arvutid väga kallid ja teiseks väga aeglased. Ma olin eri meelt: autod tulid ja hobused läksid, siin kätt ette ei pane. Olin nõus esimese arvuti oma tuppa võtma. See tähendas, et kõik käisid minu toas õppimas. See esimene arvuti oli ikka väga aeglane!

Mutso: Milline oli teie esimene mulje soome arhitektuurist? Kas see vastas ettekujutusele ajakirjadest ja Soome televisioonist nähtu põhjal?

Šein: Kui sõitsin läbi terve Soome Rovaniemisse, oli pettumus suur: koledaid maju oli üllatavalt palju. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on.

Vellevoog: Nendes väikelinnades, mis ehitati pärast sõda, puudus ajalooline kihistus ja need olid väga üheplaanilised. Teine, mis tõesti üllatas, oli eramuarhitektuur – puha kataloogimajad. Olime siin harjunud, et eramaju tehti n-ö haltuurakorras pärast päevatööd ja nende tegemisel oli vabadust rohkem. Oli ootamatu avastada, et Soomes ei olegi eramuehituse juures enamasti arhitekti. Eriprojektiga eramut said endale lubada vaid väga jõukad soomlased. Rääkisin soome arhitektidele, et eestlane püüab eramusse panna kogu oma hinge, sest seal elatakse mitu põlve. Soomlased vaatasid mind hämmeldunult ja ütlesid, et eramu on nagu kingapaar: selles peab olema võimalikult vähe isikupära, muidu ei õnnestu seda pärast maha müüa.

Mutso: Jah, mind üllatas ka, et soomlased polnud nii paiksed kui meie. Aga mind häiris Soome arhitektuuri juures esialgu, et uued majad olid nii kerged. Olin harjunud, et maja on ikka tugevate kiviseinte ja aknaavadega, siin aga olid hooned tihti paviljonilaadsed, klaasidega ja justkui ilma seinteta. Hiljem jõudsid sellised autokeskused ja bensiinijaamad ka meile.

Šein: Rovaniemi on tegelikult väga huvitav linn, ehkki uus, Alvar Aalto projekteeritud. See on põdrapea kujuga: tänavavõrk joonistab välja sarved, silmaks on staadion. Ka linna tähtsamad hooned on Aalto looming: raamatukogu, teater ja linnavalitsuse maja. Vaatasin hooneid linnakaardil, et küll on ilusad majad, nagu hieroglüüfid. Äkki taipasin, et seinal saami kalendris on nõiatrummidel ka hieroglüüfid. Istusin kaks päeva raamatukogu keldriarhiivis ja uurisin Ernst Mageri uurimust „Die lapische Zaubentrummen“, kus olid saami nõidade märgid. Joonistasin majade kuju kriipsujukudena lihtsustatult üles ja võrdlesin saami märkidega: teater sarnanes täpselt nõiaga, kellel on trumm käes, raamatukogu märk tähendas põtrade teekonda läbi ohtliku ala suremiskohta, linnavalitsuse märk joonistati šamaanitrummi keskele ja tähendas valitsejat. Tegin oma avastusest ka väikese show linnavalitsuse saalis.

Mutso: Kas usud, et Aalto tegi seda teadlikult?

Šein: Ma ei tea. Arvan, et ta sai impulsi idamaadelt, sest käis seal korduvalt. Talle olevat erilist huvi pakkunud hieroglüüfide kunstipära. Keegi ei olnud sellest enne kirjutanud ega rääkinud. Minust tehti seepeale õppefilm koolilastele.

Mutso: Mis tundub teile kõige olulisem, mille Soomes veedetud ajast kaasa saite?

Vellevoog: Kindlasti detaili esteetika, kuidas sõlmi läbi joonistada. Meil oli ju ainult nõukogude praktika: tüüpkataloogist võeti akna- ja ukseprofiilid ja neist pandi kokku kõik detailid ja sõlmed. Ehitaja teadis tegelikult ise, kuidas asjad käivad, ja ega arhitektide jooniseid keegi vaadanudki. Pärast Soomet vaatasin detaile hoopis teise pilguga. Uurisime seal sedagi, milline on erabüroo töökorraldus ja mismoodi üldse projekteerimine vabas maailmas käib.

Šein: Mind hämmastas, kui lugupidavalt ja austusega suhtuvad soomlased arhitekti: arhitekti sõna maksab, sellega arvestatakse.

Mutso: Jah, sellega tuleb nõustuda. Ma ei mäleta ka, et keegi oleks ehitusplatsil arhitektiga vaidlema kippunud või väitnud, et „seda näeb ainult arhitekt“, nagu Eestis pahatihti juhtub. Loodetavasti saavad paljud eesti ehitajad, kes praegu Soomes töötavad, samuti hea soome kasvatuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht