Arhitektuurimaailma kuningad või orjad

Eric de Broche des Combes: „Arhitektuuri esitamine ei ole portree maalimine.“

SILLE PIHLAK

Arhitekt ja renderdaja Eric de Broche des Combes’i visioon tuleviku New Yorgist.

Arhitekt ja renderdaja Eric de Broche des Combes’i visioon tuleviku New Yorgist.

Luxigon

Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas esines sel kevadel maailmakuulsa Prantsusmaa renderdusettevõtte Luxigon asutaja Eric de Broche des Combes. Loengusarja pikima aplausi pälvinud etteaste inspireeris ja pani mõtlema. Tekkinud küsimustele vastas Eric pedagoogilise täpsuse ja talle omase sarkasmiga, nii nagu Harvardis õpetavale prantslasele kohane.

Meie eelnevate vestluste ja sinu loengu põhjal olen arhitektuuri visualiseerimist hoopis teisiti mõistma hakanud. Kui varem nägin ruumiliste visualiseeringute loojaid sarnaselt maketiehitajatega teenuse­pakkujatena, kes joonistest paari nädalaga arhitektile tellitu valmistavad, siis sinu loengust jäi kripeldama küsimus, et ehk on hoopis renderdajad visionäärid. Nad visualiseerivad esimestena seni nähtamatut maailma, andes sellele atmosfääri, mille arhitektid omaks võtavad ja mida kliendid uskuma hakkavad. Kui tihti tunned ennast kuningana, kui tihti arhitektuuribüroo orjana?

Eric de Broche des Combes: Usun, et visualiseerija ja arhitekti suhet peab vaatama teisiti. Töö, eriti kui tahad seda hästi teha, ei saa olla alluva-tööandja suhe. Arhitektuuri esitamine ei ole portree maalimine. Näitama peab vormi ja vormi sisu, pildile ainulaadsuse andmiseks lisama sutike iseennast. Isegi ehitus­faasis majal on personaalsus, mille renderdaja peab leidma ja pildil kirjeldama. Kõige tähtsam on panna inimesed loodavasse keskkonda uskuma – ja mitte kui miraaži või imetrikki, vaid kui reaalsesse võimalusse. Kliendi entusiasmi õigeks suunamiseks on tarvis olla emotsionaalne. Räägitakse, et intelligentse töösuhte aluseks on mittehierarhiline protsess. Ma ei tööta ideaalses maailmas. Mõned arhitektid ja bürood tahavad kontrollida nii su käsi kui ka mõistust, muutes su supertööriistaks. See ei ole kunagi viinud heade tulemusteni. Kui kirg kaob, sureb ka kunstiline ambitsioon. Lõpuks saab pilt küll tehtud, aga mitte hea pilt.

Kui ori tüssab kuningat, siis kas kuningas on veel kuningas ja ori ori? Nagu Bukowski ütleks: „Mul on su raha, aga sul ei ole minu hinge.“

Kui tihti õnnestub sul kuningas üle trumbata? Kas oled oma töödesse alati krutskeid peitnud? Kui need lõpuks päevavalgele tuleks, mida kuningad teeksid?

Mul on tunne, et sa püüad dispuuti õhutada! Tegelikult on need krutskid pigem väga väikesed kui suured gerilja-aktsioonid. Need annavad renderdajale vabadustunde. Vahel juhtub, et meie, arhitekt ja visualiseerija, ei nõustu projekti tegelike ambitsioonidega, selle vormi või projekti kallal töötavate inimeste valikuga. Aga juhtub ka, et töö on meeldiv kooslus kõikidest nendest teguritest.

Rembrandti „Öine vahtkond“ on täis selliseid vihjeid. Kunstnik saab väljendada oma valu üldsusele teadvustamata moel. Sellepärast armastangi nii väga pilte: neisse on peidetud narratiiv, mis räägib teise loo kui pilt ise. Ma pole päris kindel, kas arhitektid panevad seda pahaks … eriti kui see pole arusaadavalt ründav. Usun, et mäng on aus.

Kui palju sa püüad mõista arhitekti peas olevat pilti ja kui tihti paned sina talle selle pähe?

Harva valmib projekt ühe hooga. Pilt on siiski üks instrument ansamblis, kuhu kuuluvad veel arhitekti senine karjäär, tema visioonid, projekti asukoht, poliitiline olukord, eelarve ja ambitsioon. Pildid on kahe isiku kujutlusvõime vastasseisu ja sobitamise tulem. Ja see vastasseis on tegelikult mu töö kõige põnevam osa, sest sealt võrsuvad alati väga ausad ja otsekohesed arhitektuuridiskussioonid. Hea töö peaks sisaldama ühist arusaama, ühist ettekujutust.

Eestis hiljuti jõustunud ja ka paljudes teistes riikides juba kasutatav arhitektuurivõistluse eeskiri ütleb, et igal võistlustööl peab olema vähemalt üks visualiseering. Kas inimesed on kaotanud oskuse lugeda vaadet, plaani ja lõiget? Miks on visualiseeringud saanud nii oluliseks arhitektuuri osaks?

Oh, see on ju demokraatia võlu. Kui tahetakse otsuse tegemisse kaasata palju inimesi, tuleb esitlust lihtsustada. See on poliitiline otsus. Ma olen väga selle vastu, et pildid muutuvad otsuse langetamisel kõige olulisemaks. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et kahjuks nii see siiski on. See on justkui võlts debatt. Kuid arhitektid on alati loonud visuaale. See on osa nende arsenalist.

Ehk ongi demokraatia see, mis andis sulle töö ning ühtlasi ka tugevaim võim, mille vastu võitled?

Pildid olid olemas enne demokraatiat. Tegu on ka väga mõjusa relvaga ükskõik millises diktatuuris. Kommunistlikus või fašistlikus režiimis oleksime olnud veelgi edukamad. Kuigi piltgraafika on tänapäeval väga jultunud kunstivorm, sõltub piltide „häbitus“ siiski otstarbest. Ühel hetkel on ühiskond juba nii haritud, et visuaalide üleküllastust piirama hakata. See on ainult aja küsimus. Keegi ei usu enam reklaame, valed peavad leidma endale uue vormi.

Kuidas renderdajad suudavad kohaneda olustikuga – visualiseerida linnastut Abu Dhabis1 ja samal ajal paarisaja ruutmeetrist hoonet Eestis2? Mis annab teile võime nii kiiresti adapteeruda? On see reisimine, pildid hoone asukohast või arhitektide kirjeldus?

Kultuur. Visualiseerimine on ala, mis sunnib pidevalt õppima. Isegi kõige hullemast stsenaariumist – halb projekt ja alatud arhitektid, õpid ikkagi midagi. Näiteks meie büroos on tööl ainult geograafilisele uurimistööle spetsialiseerunud inimesed. Panused on rumalate vigade läbilaskmiseks liiga kõrged. Me oleme professionaalid. Ometi pean ma siiani kummaliseks, et arhitektidel on luba osaleda võistlustel kohta ennast külastamata.

Milline on renderdamise tulevik? Kas arhitektid hakkavad ise oma tööde visualiseerijateks või muutub see veelgi enam iseseisvaks spetsialiseerunud nišidistsipliiniks?

Seda on raske öelda. Pildid jäävad kindlasti, sest need on kõige kiirem viis oma visiooni esitleda. Pildimälust ei vabane nii kergelt. Praegused suundumused on pigem tehnilised. Arhitektuur on väga kompleksne ja selle loomine eeldab intelligentset ja võimast varustust, mida ainult professionaalid endale lubada saavad. Siiski, kui kiire kollaaž suudab arhitektuurist edastada õige atmosfääri, ei näe ma äärmuslikuks arenguks vajadust.

Eriala teiseneb ja nii ka selle representatsioon. Ma arvan, et majanduslikel põhjustel muutub visualiseerimine veel täpsemaks ja detailsemaks. Ühtlasi annab nõudlus detailsuse järele ka arhitektuuri kujutamise ilule surmahoobi – mida vähem riske, seda igavam töö. Miski ei ole kurvem kui mõistlik ja põhjendatud katedraal.

Arhitektuuri esitamine ei pea alati reaalne olema. Ajalugu tunneb rohkelt visionääre, nagu Étienne-Louis Boullée, Antonio Sant’Elia või Archigram, kelle mõju arhitektuurile on olnud üüratu. Ei ole olemas ainult üht visualiseerimisviisi, käekirju on mitmesuguseid. Palju neist aga korraga kasutusel on, sõltub arhitektidest ja nende maitsest.

Milline näeks välja arhitektuuri­piltide tulevik, kui see oleks sinu teha?

Helge ja kuulsusrikas.

1 Näiteks Taani arhitektuuribüroo SHL välja pakutud linnaplaneering Abu Dhabis (2008).

2 Pean silmas Coop Himmelb(l)au Wolf D.Prix&Partner ZT GmbH Laulasmaa Arvo Pärdi keskuse arhitektuurivõistluse eripreemia pälvinud tööd (2014).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming