Sous le soleil ehk igal asjal on koht päikese all

Argikultuuri uurijad – nendeks võiks pidada ka selle lavastuse meeskonda – keskenduvad igapäevasele, iseenesestmõistetavale, argiteadmisele.

HEDI-LIIS TOOME

Tartu Uue teatri „Tundmatute asjade mets“, autor, lavastaja ja kunstnik Andreas Aadel, dramaturgia trupilt, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Kirill Havanski. Etendavad Grete Jürgenson ja Kirill Havanski. Esietendus 20. IV Tartu Uue teatri väikeses saalis.

1990. aastatel näidati Eesti Televisioonis lastele mõeldud mälumängu „MM Muna“, kus iga kord oli küsimus ka ühe eseme kohta, mida näidati ülisuures plaanis ja sooviti teada, millega tegemist. Aru saada, mis on pildil, oli päris keeruline, sest muidu tuttavat asja pidi vaatama ootamatu nurga alt, väga lähedalt. Samamoodi näitab tuttavaid asju ootamatu nurga alt Andreas Aadel, kes on toonud koosloomes kunstnik Arthur Arula ning etendajate Grete Jürgensoni ja Kirill Havanskiga (ka muusikaline kujundaja) Tartu Uues teatris lavale „Tundmatute asjade metsa“.

Idee pidi realiseeruma filmina, jäi aga erisugustel põhjustel lõksu ning on lõpuks jõudnud lavale hübriidvormina, kus on ühendatud elusad näitlejad ja eluta asjad, foto- ja videokunst, 2000. aastate televisioon ja 2020. aastate netipoed. Lavastust mängitakse teatri väikeses saalis, kuhu on ehitatud väike, aga mitmeid erilaadseid vorme võtta võimaldav ruum. See transformeerub vastavalt vajadusele, sest lavastus koosnebki osadest, mille kaudu asju (ja ka inimesi) esitletakse. Nii jõuavad asjad lavale näiteks fotode ja neid saatvate kommentaaride kaudu või hoopis iseseisvalt (suurepärane dialoog pesumasina ja õhupallide vahel), telefoni- või arvutiekraanil ning lihtsalt sõnadena.

„Tundmatute asjade mets“ on jõudnud lavale hübriidvormina, kus ühendatud elusad näitlejad ja eluta asjad, foto- ja videokunst, 2000. aastate televisioon ja 2020. aastate netipoed.

Henry Griin

Etendajad Grete Jürgenson ja Kirill Havanski on lavastuses justkui asjade abilised, toetajad, esitlejad. Teatri metafüüsiline põhiküsimus „kes on inimene?“, millega tegeleb suurema osa ajast ühepalju nii etenduskunstide traditsioonilisem kui ka otsingulisem suund, on vahelduseks – ja sealjuures tänuväärse värskendusena – kaotanud tähtsuse. Kuigi asjad meie ümber saavad tähenduse suhtes inimese ja tema tegevustega, on need tõstetud „Tundmatute asjade metsas“ esiplaanile. Teemapüstitus ja selle vormiline esitus ongi lavastuses kõige intrigeerivam.

Igapäevasele keskendumine on osa argise tähtsustamisest, teatavasti on argisus 1970. aastatest peale suisa teadusliku uurimise objekt. Argikultuuri uurijad – nendeks võiks pidada ka selle lavastuse meeskonda – keskenduvad igapäevasele, iseenesestmõistetavale, argiteadmisele. Argikultuuri eesmärk „on vaadelda argi­triviaalsust kui ebatavalist ning tähendusrikast, luua enesestmõistetavast kultuurist süsteemset teadmist“.*

Retseptsiooniuurijana tean, et kunsti­elamuse jahil ollakse tihti just sellepärast, et argipäevast põgeneda – kes ikka tahab vaadata laval hambaharja, millega tuleb nagunii igal hommikul ja õhtul vannitoas kohtuda? Isegi inimene, kes ootab teatrilt päevapoliitika kommentaari, tahab saada seda ikkagi mingis kunstilises kastmes, mitte samas vormis, nagu selle kohta saab meediast lugeda. Argiste asjade lavaletoomine kätkeb endas seega teatud riski. Selles lavastuses on see osaliselt maandatud huumoriga, mis ei päädinud – vähemalt minu nähtud etendusel – suure naeru­lagistamisega, vaid tõi suule pigem muige. Lavastuses on väga lõbusaid leide ja üllatusi. Mind haaras isegi nostalgia, sest sellesarnaseid mänge on sõpradega öistes Tartu korterites mängitud. Võib-olla just sellepärast tabasin end mõttelt, et seda lavastust tahaks näha hoopis kuskil väikeses elutoas, kus umbes kümnepealise seltskonna seast ka ise vahele hüüda ja kaasa mängida.

Sisus on tegijad jäänud ikkagi kuskile poolele teele. Lavastusest pole vaja otsida tähendusi (soovi korral muidugi võib), aga seda enam ootaks, et tegevuse ja stseeni vool mind vaatajana kaasa haaraks. Igavuses ei ole iseenesest midagi halba, pigem vastupidi: ajal, kui absoluutselt kõik peab olema kogu aeg väga huvitav, on dramaturgiline igavus märgiline osutus. Aga just nimelt – igavus peab olema kunstiline taotlus.

* Vt https://argikultuur.folklore.ee/index.php?fnc=concept_detail&concept_id=4&bck_url=A,15,1