Metsik teatrielamus mahajäetud piiritusevabrikus

Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.

ANDRUS KARNAU

Rakvere teatri „Ki(i)vi südamel“, autor ja lavastaja Jaune Kimmel. Mängivad Rainer Elhi ja Märten Matsu. Esietendus 16. IX Rakvere piiritusetehases.

Kui igav võib inimesel olla, et ta otsib ühe kõleda ruumi, et seal teatrit teha? Igavikust igavam. Sellest, et Rakvere teatri näitlejal Jaune Kimmelil on liiga vähe huvitavat rakendust, sai aimu juba suvel vabaõhuvaatemängus „Robin Hood“. Kimmeli kehastatud tagasihoidlikust nõiast, ühest kõrvaltegelasest, sai vaata et lavastuse peategelane. Üksi ei tee teatris midagi, aga kunstniku, kostüümimeistri ja grimeerija abiga tõusis Kimmeli nõiamoor esile, jäi meelde ja lõi kujundi. Ühesõnaga, tegi teatrit. Tema roll oli äärepealt suurem kui kogu „Robin Hoodi“ lavastus kokku.

Niisiis, tal on igav, ta otsib appi kaks noort kolleegi, kel ilmselt samuti ei ole provintsilinnas ülemäära palju lõbustusi, ning nad hakkavad koos tegema teatrit vanas mahajäetud piiritusevabrikus. Rainer Elhi, Märten Matsu ja Jaune Kimmel. Koduteater neile väga palju raha pole andnud, mõned ruutmeetrid kaja summutavat poroloonmatti ja näpuotsaga eurosid paari kasti kiivide ostmiseks. Aga pole vajagi, nad saavad hakkama, sest nad on noored ja tahavad teatrit teha.

„Ki(i)vi südamel“ umbes poole peal valdab mind talumatu kiusatus tõusta ja etenduseks kasutatud kõrgete akendega ruumi rauduks enda taga kõmakaga kinni lüüa. Aga jään, sest kellegi käsi on kirjutanud ilusate kirjatähtedega kutsele mu nime. Ainult sellepärast jään. Kohuse­tundest, vaatan ja mõtlen, et kui väljakannatamatu pidi olema nende inimeste argipäev, kes pakuvad mulle teatri pähe toorest ja lõpuni mõtlemata materjali. Ilmselt nii talumatu, et enam teisiti ei saanud.

Meenub Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Ainult jõed voolavad vabalt“, kus sai lõpuni oldud ainult antropoloogilisest huvist. Et kui palju ja kui kummalist tegevust võiks saalitäis rahvast võtta teatrina ning kas publik ikka lõpus plaksutab. Plaksutas!

Rakverest kodu poole sõites mängib raadio juhuslikult Krõõt-Kärt Kaevu koorimuusikat. Helilooja räägib, et koroonaajal pidid Soomes festivalil lauljad tema lugusid esitama meditsiinilistes maskides. Krõõt-Kärt Kaevu muusika andis äkki piiritusevabriku kahhelkividega ruumis nähtule uue mõõtme. Hektiline viisita lugu aitas mõista hüplikku näitemängu.

Kaev ja Kimmel on eakaaslased, sündinud paariaastase vahedega 1990ndate algul. Lavastuses „Ki(i)vi südamel“ kasutatud Depeche Mode’i „Personal Jesus“ on pigem nende vanemate muusika. Depeche Mode’i laulu sõnad aitasid jutustada lugu, aga ei midagi enamat. Pole vist väga mõistlik meelevaldselt kunstiteoseid siduda, teisalt tajun vaatajana loomingut nagunii isiklikult, olles mõjutatud varem või hiljem kogetust.

Kimmeli „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Sellest võiks saada lavastus, mida mängitakse suurtes teatrites. Seda teksti võiks tõlkida, aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda. Lugu räägib kahest noorukist, koolipoisist või üliõpilasest, kellest üks on otsustanud teise tappa. Et tagasi võita oma vana pruut, peale selle ihaldab ta sõbra südant, et selle saaks tema oma haige ja peatselt töö lõpetava südame asemele rinda lõigata.

Näitemängu kõige tähtsam osis ongi idee, ja see on hea, aga varuge kannatust ja viige see lõpuni ning alles siis kutsuge publik. Juba praegusest lavastusest aimub, et lavastaja on võimekas, näeb tervikut, suudab luua meeleolusid mitte millestki tühjas valgete kahhelkividega võikalt räpases ruumis. Näitlejad – jah, ma usun kõike, mida nad mulle näitasid. Järgmine samm on juba mõjukus, aga selleks ongi vaja näidendit ja muusikat ja valgust ning veel turunduslik-tähenduslikku universumit selle ümber, et lavastusest saaks suur ja tähelepanuväärne sündmus.

Juba pealkiri: kiivi või kivi? Kumb siis? Otsustage. Või vikerkaar seinale maalituna. Milleks? Konservatiivsete linnavolinike vihastamiseks? Mulle meeldiks sellest nii mõelda.

Aga üks asi oli tunnist pisut pikemas lavastuses õigesti. Tahtmine teha teatrit. Loomingupuhang. Seda oli rohkem kui mõne pealinna teatri mitmevaatuselises näitemängus, millel on õige valgus ja muusika ning terve armee sõnumisõdureid.

Nii et kui tohin veel midagi öelda lavastuse „Ki(i)vi südamel“ tegijatele juba niigi patroneerivas kirjatükis, siis: tehke veel, mängige veel, lavastage veel. Ma tulen vaatama.