Luik, part ja kvoodiga näkineid

Perspektiiv on ohtlik ja sünge: ülereguleeritud maailm, kus kurjus puhub elu sisse kileluikedele, aga päris luiged, ehtsad baleriinid ja tõelised tunded peavad jääma kõrvale.

LOONE OTS

Musta Kasti „Luikede järved“, autorid Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen, lavastaja-dramaturg Katrin Pärn, lavastaja-koreograaf Janek Savolainen, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Kaarel Kuusk. Mängivad Laura Niils, Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Johannes R. Sepping, Siim Angerpikk ja Karl Robert Saaremäe. Esietendus 1. VIII Luke mõisapargis.

Katrin Pärna debüüt näitekirjanikuna pakub vaimukust, ühiskonnakriitikat ja head ansambliteatrit. Lavastus „Luikede järved“ vahutab välja mis tahes žanriraamist, kuid tõestab, et suveteater ei pea olema pelk meelelahutus. Napp, kuid täpne kunstnikutöö (Triinu Pungits) pakub elegantseid kostüüme ja loodusest inspireeritud trikoosid. Tähtis osa on valguskujundajal (Priidu Adlas) ja muidugi helikujundajal (Kaarel Kuusk). Laval on Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Laura Niils, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk nii täpses ja pragudeta ansamblis, et kokkumängu tuleb hinnata kõrge hindega, nagu ka trupi tantsu- ja ujumisoskust.

Luke mõisa parki peetakse Eesti üheks kaunimaks. Romantiline gooti allee, kanalid, sillakesed, paviljon ja pitsiline kärnerimaja loovad dekoratsioonid, mis sobivad Tšaikovski „Luikede järve“ muusikaga. Kuigi fonogrammilt, on suure sümfooniaorkestri esitatu suursugune, ühtlasi täpselt lavastusse paigutatud.

Balletiparoodia on lihtsamaid võimalusi publikut naerutada. Meenutame Disney „Fantaasia“ tutuseelikuga jõehobusid (1940) või Urmas Vadi kirjutatud ja Andres Noormetsa lavastatud „Ballettmeistrit“ (2009). Ballett on lihtsalt nii tavaelust irduv nähtus, et kasvab kas pisarateni ülevaks või on mingi pentsik rabelemine, mille üle võib isegi irvitada. Seepärast on balletile ehitatud naljamängul alati oht varvaskingadel tippides libastuda, luiged labasusse pillata.

Katrin Pärn on ühtlasi „Luikede järvede“ üks kahest lavastajast. Loobutud on varvaskingadest, ent säilitatud üsna täpselt originaalkoreograafia. Aplaus lavastaja-koreograaf Janek Savolaisele! „Luikede järvest“ tuttavad žestid ja miimika (kurjus, meeleheide jm) on utreeritud, see ajab naerma küll, eeldades, et vaataja teab balleti originaalsüžeed. Vist ikka teab, jah.

Ekspositsioon on puhttantsuline ja piisavalt pikk, et mõelda: tulebki mingi pantomiim. Tinglikus teises vaatuses Tšaikovski-Petipa järgi kuuleb ka esimesi sõnu. Miks just siis? Aga sellepärast, et mängu tuleb armastus. Ja edasi saab sõnaline pool aina hoogu juurde. Vaimukad on viited Eesti kuulsatele Luikedele (Viivi ja Jüri, Sulevit ei mainita, sest sellega seonduv on liiga traagiline, Terjet ka mitte, sest uus põlvkond ei mäleta enam „Vallatute kurvide“ kangelannat). Ent uba, tuum ja kvintessents on hoopis ühiskondlik.

Pärn toob mängu kogu praeguse ühiskonna probleemide sasipuntra, mida ei annagi harutada. Kas must luik tohib olla halb või on see rassism? Kas meeslavastaja võib nõuda naisnäitlejalt paremat mängu või on see ahistamine? Korraga ei ole publiku ees jälgitava looga melodraama, vaid balletiproov, lavastusprojekt, Brechti eepiline teater. Natuke Bulgakovi „Teatriromaani“ (idee 1929, esmatrükk 1965) ja päris palju baleriini veriste varvastega lavatagust, mida tunneb juba venelaste filmist „Bolšoi“ (2017). Lükin aastaarve siia sellepärast, et mõned probleemid on ajatud. Nagu inimeste kurjus, mida ei pea esindama vana, haige ja psühholoogiliste seksuaalprobleemidega Rothbart, vaid mida pakuvad mõnuga ka balletirepetiitorid, naised, kes tahtlikult ja kogenult ahistavad naisi, hävitades lootustandva baleriini enesehinnangu. Kitsukeses keskkonnas löövad lõkkele kired, mis enam lava mustale ruudule ära ei mahu. Lahendused on nutta end tühjaks psühhiaater dr Pardi rinna najal, süüa peoga rahusteid, hakata jooma või panna toime enesemõrv.

Aga väljapääsmatus varitseb kõikjal. Inimesed pillavad naeratades ära puhta vee varud. Sõda võtab hiiglamõõtmed, ordenikandjad püüavad auhindadeks baleriine, nagu nõukaajal muiste. Kes tunneb (balleti)ajalugu, teab, et just Moskva Suure teatri balletikoolist käisid Vene impeeriumi keisrid ja suurvürstid noort liha valimas. Luiki tapetakse lõbu pärast. Ambu hakkab asendama automaat, ja lõbu on kuhjaga, kuni kogu lava on täis tapetud luiki – või inimesi? Sõja liini oleksin praeguses kontekstis isegi rohkem välja arendanud, praegu jäi see akvarelseks.

Sõja kõrval on tähtis ka sõna. Küsimus, kui palju on sõna vaba? Kui palju näiline sõnavabadus ikka lubab väljendada oma arvamust ja milline sõnavara on ohtlik? Siit võiks dramaturg-lavastaja minna pealetükkivalt dogmaatiliseks, aga huumor heidab päästerõnga. Hakkad asjale mõtlema omast vabast tahtest, mitte nagu ninapidi kaussi surutud kutsikas. Sõnavabaduse monoloog on lavastuse sõnaosa magusamaid kohti.

Krooni saab etendus pähe (lisaks Kuninganna peale) Voliniku ilmudes. Voliniku roll on ahtake, pigem visandatud. Kuid enne teda näeb nelja kandidaati, kes ihkavad vahetada välja Odette’i partiid tantsivat priimabaleriini. Igal on omad raudsed argumendid. Ballett kaotab ettekirjutuste virvarris tähtsuse ja tähenduse. Volinik lubab projekti lavale alles siis, kui on kaasatud ka kurgi, konni ja jäneseid, kvoodi alusel. Ning väikeste luikede tants muutub absurdseks nagu elu …

Head poliitilist satiiri teatrilaval on Eesti kuldajastul viljelenud Hugo Raudsepp. Katrin Pärna puhul aimub tekstis ja lahendustes ka Eino Baskini kunagisi kuldniite. Efekt on ka üsna sarnane: kõik naeravad, kuni … Kuni ka laval öeldakse välja: see ei olegi enam naljakas. Perspektiiv on ohtlik ja sünge: ülereguleeritud maailm, kus kurjus puhub elu sisse kileluikedele, aga päris luiged, ehtsad baleriinid ja tõelised tunded peavad jääma kõrvale. Väljapääs on nagu „päris“ „Luikede järve“ finaalis: end kaljult lainetesse heita.

Ent maailma päästab armastus. Kibe tõde: armastus on võimalik kusagil mujal, mitte meie ühiskonnas. Odette’i jääb asendama plastist mängutoos, millel pöörleb Hiinas valatud ja miljonite kaupa tiražeeritud kitšilik luigekuju.

„Kaunid baleriinid ..“ laulab Heli Lääts. Kuulake vana hitti: ühtemoodi on luiged ainult laval. Elus on iga luik isemoodi. Isiksus peab jääma.