Kihvahammustustega Lottemaalt

Ringo Ramuli lavastatud „Head lapsed“ järgib Yorgos Lanthimose filmi „Koerahammas“ süžeed ja meelelaadi väikeste variatsiooniliste erinevustega.

SVEN KARJA

Ugala teatri „Head lapsed“, autorid Yorgos Lanthimos ja Roos Lisette Parmas, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Annika Lindemann, helilooja ja muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Fredi Karu. Mängivad Tanel Ingi, Kadri Lepp, Klaudia Tiitsmaa, Jass Kalev Mäe ja Marika Palm. Esietendus 29. IV Ugala väikeses saalis.

Läbipiiksutatud piletiga Ugala väikesesse saali astudes ootab mind ees järgmine vormiriietuses teatritöötaja. „Teie pilet, palun!“ – „No aga … korra juba kontrolliti ju!“ – „Jaa, aga meil on täna publiku istmed pisut ringi paigutatud, vaatame koos, kus te peate istuma, et saaksin teid kohale juhatada.“ Tõmbun tahtmatult turri: näen ju ise ka, et istekohad paiknevad kolmes küljes, kusjuures vasak ja parem sektor on viitadega varustatud, toolidel numbrid kenasti peal. Olen enda meelest normintellektiga teatrikülastaja ja täiesti võimeline koha iseseisvalt üles leidma. Tuhisen teenindajast ärritunult mööda. No mida veel!

Ent kaasvaatajate saabumise vaatlemine sunnib peagi oma turtsumist kahetsema. Enamik külastajaid ei oska tõesti ilma juhisteta uudses olukorras orienteeruda, mõni vajab peaaegu kättpidi kohale talutamist. Peale selle ei suuda mõned tulijad taibata, et lavapinnal tuleks liikuda mööda vaip­katet ning nad astuvad mõtlematult otse heledale lavapinnale, teenides ära saalitöötaja diskreetse märkuse. Teades, et „Heade laste“ üks teemafookusi puudutab õpitud abitust ja repressiivset infantiilsust, torkab pähe, et äkki see kõik ongi lavastusse osavalt integreeritud (lisa)aktsioon?

Tõsi, nii Ringo Ramuli lavastus (dramaturg Roos Lisette Parmas) kui ka selle aluseks olev kreeka režissööri Yorgos Lanthimose rohkelt auhindu pälvinud film „Koerahammas“ (2009) suudab niigi tekitada vaatajas ebamugavust ja lõksupüütu tunnet. Ent mitte otse ja puuhaluga pähe lajatades. Kõike doseeritakse samm-sammult, pikkamisi ja piiskhaaval reaalsuse peegelpilti hägustades. Kuni viimaks vaatab sealt vastu irevil hammastega lõust, mis kuskilt metafüüsilisest peeglitagusest maailmast sulle hoiatamata kõrri kargab. Ainult et mulksuv veri, mis kuumava kosena su valgele särgile lahmab, on nüüd juba ehtne, iiveldama panevalt lehkav ja pead pööritama panevalt intensiivne.

Lavastus järgib filmi süžeed ja meelelaadi üsnagi täpselt, kuigi väikeste variatsiooniliste erinevustega – ja muidugi on Ugala lavastuse puhul tegemist sõltumatu, iseseisva kunstilise tervikuga. Nii filmi kui ka lavastust ühendab asjaolu, et mingit väga ühtset ja selget tõlgenduslikku võtit, mis selle düstoopilise mudeli viimase poldi ja kruvini lahti muugiks, pole võimalik leida. Ilmselt pole see ka vajalik.

Küll aga on väga selgelt esitatud teemade ring, millega soovitakse suhestuda. Teisisõnu, tegu on teosega, kus ei anna väga arutleda selle üle, mis seal tegelikult on, vaid selle üle, mis on selle ümber, kohal ja all. Ühed inimesed (alaealiste laste vanemad, seega aprioorselt võimuprivilegeeritud) on võtnud endale pähe otsustada, kuidas teised inimesed (eelmiste bioloogilised järeltulijad, vanemliku isoleerituse tõttu intellektuaalselt ja sotsiaalselt ebaküpsed) peaksid oma elu elama. Kust nad kõik tulevad ja kuhu on teel, selle küsimuse jätavad nii film kui ka lavastus õhku rippuma. Või õigemini jooksevad selle otsad vaataja kujutlusvõime hämaralale.

Jah, võib aimata, et protsessi on käivitanud ühe lapse kaotus, aga väga selget motiveerivat silda praeguste sündmustega pole ehitama hakatud. Mudel oma lapsi muust maailmast välja lõikavast vanemlikust armastusest on niigi kõnekas ja piisavalt universaalne. Kusjuures ka mitte tingimata ainult kunstiline hüperbool: õõvalood oma lapsi aastaid keldris või kapis varjanud lapsevanemaist on ammu muutunud tabloidmeedia teemaks. (Siinkohal meenus üks Viljandi linnalegende, kuidas laste surma tõttu reaalsustaju kaotanud abielupaar hakkas oma laste pähe suhtlema nukkudega, võttes neid kaasa lasteüritustele, viies lastearsti juurde läbivaatusele jms. Kuna nad ei kujutanud ühiskonnale mingit silmanähtavat ohtu, taluti nende käitumishäiret aastaid).

Lanthimosele oli selles mudelis tähtis viia konflikt pereringi, mis võimaldas näidata vanemate hoolivusterrorit oma laste kallal algusest peale, s.t nende sünnihetkest alates. Ramuli versioonis pole see vist nii üheselt selge, vähemalt Õe (Klaudia Tiitsmaa) vagurus tundub olevat suurel määral teeseldud, mis viitab otsesõnu sellele, et mingid „teated tegelikkusest“ on nende kodu kõrge müüri tagant siiski läbi imbunud. Venna (Jass Kalev Mäe) ludusoeng, õhetavad põsed ja fanaatiline Isa (Tanel Ingi) jumaldamine juhivad jällegi mõtted Hitlerjugendile.

Siiski selgub üsna peagi, et oluliselt vähem kui kirjeldatud mudeli sotsiaalsetele parameetritele, keskendub lavastaja infantiilsuse internaliseerimise psühhoanalüütilisele aspektile. Küsimus sellest, mis toimub inimese sisemuses, kes, heasoovlik naeratus näol, trambib segamini teise, liiati oma lähiringi kuuluva inimese vaimse (privaat)ruumi, on muidugi tõeliselt kaelamurdev ja selle lahendamine ei saagi olla teatri ülesanne. Küll aga on võimalik uurida selle nähtuse piire, päästikuid, kaas- ja kõrvalmotivaatoreid. Murdepunkti, kus „heast saab tõde, mis ei tee enam haiget“.

Intrigeeriv, et Ramuli lavastaja­biograafias seisab „Heade laste“ ees samuti Ugalas ja samuti väikeses saalis valminud „Kolm ahvi“ (2022), mille ilmsed temaatilised kokkulangevused ahvatlevad neid omavahel kimpu siduma. Mõlemas on tegu kodusesse keskkonda isoleeritud perekonna/inimgrupiga, kes vaatamata välisele idüllile, kodusele komfortsele ja pealtnäha justkui empaatilistele suhtemustritele, seisavad silmitsi saabuva / meie silme all toimuva /just toimunud globaalse katastroofiga.

Huvitaval kombel ei ühildu lavastuste valmimisaeg sisulise kronoloogiaga: kuskil postapokalüptilise uduloori taga toimuv „Kolm ahvi“ sai valmis pool aastat varem kui pikaldasel kilpkonnasammul katastroofiks küpsev „Head lapsed“. Ent kui „Kolme ahvi“ äsja läbielatust vaimselt kangestatud tegelasnelik on peaaegu minetanud (või otsustanud minetada?) kõnelemisvõime, siis „Heades lastes“ on hoolitsevad (ahviarmastuses?) lapsevanemad nõuks võtnud reguleerida oma laste keelekasutust, vahetades vulgaarsete või muidu „ohtlike“ sõnade tähenduse neutraalsema vastu.

Näiteks „lita“ uueks tähendussisuks saab „madal põrandalamp“ (näide: „Lita pandi kustu.“), „linna” omaks „suur nahkjate lehtedega põõsas“ (näide: „Mängisime peitust ja mina peitsin ennast linna“.) Kui sellise tegevuse perspektiivikuse üle edasi fantaseerida, võiks see varem või hiljem tuua kaasa ulatusliku kognitiivse dissonantsi: keelde tekib meeletu hulk sünonüüme, seejuures lisandub tohutus koguses tähenduseta objekte ja nähtusi (mille kohta saab öelda vaid „see“ või „too“).

Muidugi leidub nimetatud lavastuste vahel ka põhimõttelisi lahknevusi. Kõigepealt üldises tundetoonis. Kui „Ahvide“ õhustik on õhulisem ja pehmem, siis „Heade laste“ oma kalgim ja küünilisem. Aga ilmselt veelgi määravama tähtsusega on tegelassuhete esitusviis. Kui „Kolme ahvi“ suhteliinid jäävad täpsemalt määratlemata, siis „Heade laste“ tegelaskonnas on kõik ülimalt selgelt paigas. Meie ees on üles rivistunud klassikaline tuumikperekond. Isa. Ema. Õde. Vend. Pluss külaline ehk Kristiina, ainus nimeline tegelane.

Kõik nad toimetavad keskklassi standardile kohandatud võõrastetoas. Esimene pikem dialoog, Isa (Tanel Ingi) saabumine töölt ja idüllilised argivestlused Ema (Kadri Lepp) ning vestlused Õe ja Vennaga meenutavad veidi mõnd kohmakat võõrkeele õppevideot. Ent stseeni ebaloomulikult pikad pausid ja pereliikmete kõhevil kõõritused annavad selge märgi, et kogu süsteemi on programmeeritud mingi sisemine error, mis viitab põhimõttelisele süsteemirikkele.

Kui Lanthimose filmis saabub isa oma kodusesse tsitadelli reaalselt töökohalt, mingist suuremast tootmisettevõttest, siis Tanel Ingi artistlikum ja irreaalsem Isa näikse koju saabuvat siitsamast, lavaseinte ja kardinate tagant. Miks ta seda kõike ikkagi teeb, mis on tema masterplan? Ja miks on talle nii vaguralt allunud koeratüdruk Lotte kelmika soengu ja üle võlli lasteaiatädi olekuga Kadri Lepa Ema? (Lanthimosel annab majaproua äärmuseni kurnatud välimus oletada perepea vaimset, ehk ka füüsilist vägivalda.)

Pakun, et lihtsalt autosugestioonil põhineva pimedusega privileegipimeduse ees (lavastuses markeerib seda korduv pimesikumotiiv) võiks tulla arvesse ka imetlustarve Isa suurejoonelise fantaasialennu ees, mis Emal endal näikse täielikult puuduvat. Tanel Ingi Isa kõver muie ja silmis hiilgav ohtlik tuluke räägib selget keelt sellest, et ta on ellu viimas mingit suuremat projekt kui pelgalt oma perekonnale turvatsooni loomine. See kõik on osa mingist Suurest Eksperimendist, mis peaks tõestama, mil määral ja milliste vahenditega on võimalik „eesmärgipäraselt“ oma arengus kängujäänud inimloomust ümber voolida.

Võib kindel olla, et selle perekonna laste praegused mõjutusvahendid (verbaalne ergutamine ja laitus, omavaheline punktikogumine) muutuvad ajapikku radikaalsemaks. Millisteks täpsemalt, selle koha pealt hakkab mõistus vaikselt üles ütlema. Saame teada, et perekonnal on plaanis võtta koer, keda alles treenitakse. Lastele edastatakse sõnum, et koera sünnitab Ema (!). Kas siin on taas tegemist sõnamänguga?

Selgub ka, et lastele antud info kohaselt on neil võimalik ühel hetkel (seotud silmadega) majast välja pääseda. See juhtuvat siis, kui nende praegused hambad on ära kukkunud ja asendunud (võitluskõlbulikemate?) koerahammastega – seda protsessi otsustab frustreeritud Õde kiirendada, asudes endal ükshaaval hambaid eemaldama.

Kui meelde tuletada, et selles perekonnas pannakse erilist rõhku küüne- ja suuhügieenile ning peetakse (verist) jahti kassidele, sigineb pähe kentsakas küsimus, kas see kõik toimub üldse – vähemalt mingist hetkest alates – enam inimeste keskel. Äkki tuleks seda lugeda kui õudusfantaasiat Lottemaast, mille ülimuseni pingutatud headusenõue on kellegi tajuretseptorites pauguga lõhkenud ning muutnud turvalise mängumaa armsad asukad kihvade ja küünistega kiskjateks?

Konflikti vallapäästja ehk Isa võimuvertikaali kõigutajana toimib külaline Kristiina. Marika Palmi natuke räsitud olemisega ja permanentselt hirmust halvatud Isa abiteenistuja, kes esialgu paistab olevat kohale toodud vaid Venna füsioloogilisi vajadusi rahuldama ning kelles on üsna raske kahtlustada madu, kes on määratud sellesse paradiisi allumatuse kõrkust sisse tooma. Kristiina stseenid Õega on psühholoogilises plaanis teistest mitmekihilisemad, sest Õele „hea ja kurjatundmise puud“ tutvustades laseb Marika Palmi tegelane selgelt aimata ka kahju- ja kättemaksurõõmu Isa õhulosside õhkimise üle.

Olukorra fataalsust mahendava detailina toimib muigama panev asjaolu, et „saatan“ tuuakse paradiisi sisse „vana kooli“ VHS-karpide abil – esimesest reast haarab silm vaevata, et tegu on täiesti „süütu“ Hollywoodi filmiklassikaga. Ometi tekib sellest klassikaline, füüsiliste rünnakuteni välja jõudev draama­konflikt kahe antagonistliku tegelase, noore ja vana, allutava ja allutatava, Õe ja Isa vahel. (Siit taas kord radikaalne lahknevus Lanthimosega, kuivõrd filmis on kahe identse kaksikuna lahendatud õekesed esitatud täiesti aneemiliste ja tahtetuna.) Kas polegi see kõik kokku Õe lugu, keset nüüdisaja paineid tõstetud Antigone töötlus?

Jah, ega see ole kokkuvõttes mingi meeldiv teatriõhtu. Valid pahaaimamatult positiivse konnotatsiooniga pealkirja, vajud mugavalt toolile ja etenduse lõpuks on su ette rivistunud neli näitlejat, kes käpuli laskununa su peale täiest kõrist hauguvad. Mis neil maksab järgmine kord see paar meetrit lähemale tulla ja kedagi säärest naksata!