Kesk õitsvaid aedu saatus kõnnib saega

Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik, temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust.

MARIS JOHANNES

Vanemuise „Sada grammi taevasina“, autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas, videokujundaja Karl-Gustav Kello. Mängivad Piret Laurimaa, Lena Barbara Luhse, Reimo Sagor ja Veiko Porkanen. Esietendus 15. IV Sadamateatris.

Alliksaare „Ei ole paremaid, halvemaid aegu …“ on kui universaalne rahvalaulukilluke, sobib lohutuseks igavesest ajast igavesti. Kõik näikse teadvat luuletuse kahte esimest rida. Urmas Vadi on selle teksti lõpuni lugenud ning jutustab meile oma versiooni Alliksaare ajast ja meie ajast. Ajapiltidele lisavad vürtsi müütilised tegelased nagu härginimene Minotauros ja kosmonaut Gagarin. Petta saavad need, kes loodavad näha Tartu-nostalgiat – seda pole seal mitte üks gramm, nagu ka kultuuriloost tuttavat kohvikuseltskonda. Aga Poeet on kohal.

Tähendusrikas topograafia. Alliksaareliku sõnasaju ootel on Sadamateatri lava tühi mis tühi, ainult kell on seinal. Vaataja ootushorisont lööb kõikuma: mis siin toimuma hakkab, äkki jälle liikumine ühe seina äärest teise või ringiratast – see moodsa ängi armastatud teatrimuster. Aga Vadi on ju sõnameister, ei saa ta läbi tekstita. Ootushorisont selgineb.

Etendus algab koos mustlasnaisega, kes hakkab publikuga suhtlema. Veidi häirib, tungib turvatsooni. Kes neid tülitamisi teatris ja tänaval ikka armastab, kuigi Piret Laurimaa mustlaseit on malbus ise. Te olete õnnelik inimene, teil on viis sõrme alles, ütleb ta. Muidugi olen ma õnnelik inimene, istun teatris ja pole surnud. Ega inimhing pole vaksal, kuhu võib igal ajal sisse astuda, ütleb ta. Sobib! Mustlasnaisel tekib segadus kelladega, neid on järsku rohkem kui vaja. Kelle käest on kellad saadud, kelle paremaid-halvemaid aegu need on mõõtnud? Ja mis aeg on siin ja praegu?

Kõik on liikumises. Lavakujundus siseneb koos näitlejaga, olgu selleks suur söögilaud kui ilusa elu altar või räämas kööginurk kui postament nõukogude viletsusele. Lavakujundus voolab nagu supp toidukulleri kotis. Lava teise nurka voolab kitsuke voodinurk, kus elutseb oludega paremini kohanenud noorluuletaja, kelle voodiveerel poeet jalga puhkab. Vangilaagri elu jäetakse õue, teatrisaali akna-ukse taha. Ja kui poeet lõpuks leiab oma kodu, asub seegi väljaspool saali piirjooni. Väga tähendusrikas topograafia on Pille Jänese lavakujundusel.

Esimene kontakt poeediga ei allu loogikareeglitele, küll aga vihjab mängureeglitele: kuldse pühitsuse saab poeet naiselt, kuldkollane on armastuse ja hoolimise värv, seda tunnet napib ajas ja ruumis ning sel on kibehapu sidruni maik. Just seda tsitruspuu vilja söövad salamisi poeet ja naine – kas mõttelise hea ja kurja tundmise puu all nagu Aadam ja Eeva? Kas see kohtumine toimub unes või ilmsi, pole selge. Näib siiski, et tegu ei ole imaginaarse naisega, poeet otsib temaga uut kokkusaamist, aga ühist teed väikekodanlikku heaollu pole selles ajas ja ruumis ette nähtud.

Mutid lapsepõlvest. Selle lavastuse kõige rasvasemad stseenid mängitakse maha köögiuberikus, kuhu kaks paksu eite suurivaevu asjatama mahuvad. Ju on nad poeedi õed. Kahe jalaga maa küljes kinni ja raskuseks veel paks polster kitli all. Elu on vilets ja näljane, aga õed on kohanenud ja õige prisked, kuigi hirmul.

Ma tunnen neid mutte, minu lapsepõlves seisid nad igas poesabas. Hankisid hasartselt söögipoolist ja muud trini-träni, kogusid varusid suure pühendumisega, aga ära anda ei raatsinud kübetki. Kui see kübe oli juhtumisi pereringist välja läinud, tuli sellest tänitada aegade lõpuni. Kus küll Vadi selliseid „minu mutte“ kohata võis, ühist lapsepõlveaega meil ju ei olnud. Ju elasid sellised mutid terve sajandi, umbusaldasid kõiki, põlgasid poeete ja nõutasid oma tekke tagasi. Mis me räägime, eluvitsad nahutasid neidki – lihast jäid ilma, vorst võttis metalse läike, kuldne tekk hajus ööde tolmu ja suure küürimise kiuste jäi venna vari nende elukaarele kui kole plekk.

Poeet oma õdedega-madalukestega ei jagele. Vadi ässitab muttide kallale Minotaurose, härja pea ja inimese kehaga koletise, kes kreeka mütoloogias tavatseb labürinti sattunud inimesi õgida. Meenub eelmisest Vadi lavastusest, Vilde näitemängust, sõbralik lehm, keda lüpsti. Nüüd on lavaloom tunduvalt kurjem nagu ajastule kohane. Võiks ju härjas näha kurja Nõukogude võimu käsilast, kes vaeste naiste hakkliha­masinast ainsa lihatüki välja rebib. Kusjuures sellele lihale on eelnevalt antud lausa sakraalne tähendus, õekesed oleksid justkui pühitsetud liha saanud, et järgmisel momendil sellest ilma jääda.

Hullem veel, see lihapala olevat tükk Minotaurose enda küljest. Mutid tahtnud pintslisse pista tüki kreeka koletisest. Kõik on pahupidi pööratud, inimsööjast saab ohvriloom. See õnnetu Minotauros ilmutab ennast lavastuse käigus veel mitut puhku, kuni oma otsa leiab – jäädes sõbra magamiskambrit ehtima kui jahitrofee või kuri silm luule­debütandi voodi kohal.

Labürindist pole väljapääsu. Poeet ise härg-inimesega ei kohtu, küll on ta heidetud ekslema oma aja labürinti. Kuhugi kuulumata on luuletaja igal pool soovimatu võõras. Laval on üks uks, mille taha poeet ikka ja jälle tuleb sissepääsu lunima. See uks võiks viia ametliku tunnustamiseni, võimaluseni oma loomingut avaldada. Uksevalvuriks on veidi napakas nõukogude naine, malbe nagu põrgukoer – esimene tunnimees poeedi vaenajate leeris. Kui poeedil õnnestubki mesijuttu ajades ukse vahelt läbi lipsata, viib iga järgmine käik ummikteeni. Sellest labürindist pole väljapääsu. Uksevalvur on igavene, ei saa poeet tast lahti ei maa peal ega ka taevases rohtaias.

Kui Minotauros on oma otsa leidnud, äratab Vadi ellu uue tegelase, kes pääseb orbiidile taevasina nautima. Mind see Gagarini-nimeline kosmonaut väga ei eruta, aga müüdiloome seisukohalt ta sobib Vadi mustrisse. Lennaku pealegi sinna kreeka jumalate riiki, ühel jumalusel on skafander peas, teisel härja pea ja sinitaevast jagub kõigile, tore, kui poeet tast rõõmu tunneb.

Lavastuses on oma koht ka eluõnnel ja armastusel, poeet leiab naise koos kambri ja kirjutusmasinaga. Loometingimused paranevad, nüüd on poeedil oma koht ja oma masinakirjutaja, kes luule kirja paneb ja ka putru keedab. Aga see naise roll mõjub nagu kaks-ühes-kasulik-toode, millesse emotsionaalselt väga ei panustata. Vadi pole armastuse kirjanik. Vilde looski oli hiline armastus kui raske koorem kanda. Või pole mul endal silma armastuse tarvis, ikka on igav ja kisub koomiliseks. Aga lavastus on veel noor ja ehk jõuab armastus mängu käigus õide puhkeda.

Artistlikud hundirattad. Lavastuse peategelane on poeet, mängib teda Veiko Porkanen. Teised kolm näitlejat – Laurimaa, Luhse ja Sagor – mängivad kokku üheksateistkümmet rolli. Naistel on rohkem võimalusi karakteriloomeks. Reimo Sagor saab see-eest müüti punuda härgmehest kosmosemeheni, mustlasest etableerunud luuletajani, pereisast sõbrani. Kohati näib, et Sagor mängib kogu aeg ühte ja sama rolli, vahetab ainult kostüüme. Sõbrana on ta poeedile partneriks, aga mis mees ta ise on, jääb hämaraks – kas poeedi õpipoiss või hea kohaneja? Tema puhul jääb kõlama motiiv mehest, kes ei ole pildil. Lavastuses on stseen, kus mees ilmutab perepilte ja kohkudes tõdeb, et teda ennast pole ühegi pildi peal. Mul vaatajana on sama tunne – Sagor on laval värvikates kostüümides ja seejuures teda seal pole. On see lavastaja taotlus, et poeet saaks särada?

Kõige artistlikumaid hundirattaid selles lavastuses viskab Piret Laurimaa. Näitleja elukogemus ja lavanärv sobib Vadi teatrilaadiga. Matsakast õest vinguva uksehoidjani, mustlasnaisest, kes lavastuse käima tõmbab, sõbra tülpinud pruudini ja sinna vahele veel üks armas lapsesuu. Ümberlülitamine selles rollide reas toimub silmamoondaja tempos ja heas kvaliteedis. Kusjuures kõiki neid tegelasi kujutab Laurimaa suure armastusega. Isegi vastik uksehoidja on ennemini umbusklik õnnetu käsutäitja kui Kerberos allilma väravas. Aasta näitlejaauhinda väärt töö.

Lena Barbara Luhse roll on olla poeedi muusa noorusvärskusest keskeakriisini ja sealt edasi kehastuda koomilise tundetooniga armastajaks-masinakirjutajaks. Vahepeal veel väike värvikas tööots õdede duos. Noorele näitlejale hea kool, publikule värske tegija vaadata. Karakteritunnetus on paigas, seda näitab õe roll. Poeedi abikaasa oli tugevas koomika­registris ja mu meelest veidi üheplaaniline, aga see võib olla lavastaja antud ülesanne. See-eest noor armastaja avastseenis oli sümbolistlikult puhas ja rõõmus.

Teel universumi ballisaali. Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik. Temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust. Alliksaare sõnabarokk on argivestlusse põimitud ja selle on Porkanen endale suupäraseks teinud. Usun küll, et ta on teel universumi pidulisi pungil ballisaali, aga esialgu mängivad õekesed ta veel nurka oma vanamutisketšiga.

Poeedi roll nõuab noort energiat ja jõudu, et lavastuse tempot hoida – sellega saab Porkanen hästi hakkama. Lavastust mängitakse ühes vaatuses ja kogu aeg oli pinge üleval. Selgelt on meeles kahe luuletaja stseen voodiveerel, kui avaldamiskeelualune poeet peab järsku andma hinnangu oma sõbra äsja ilmunud luulekogu kohta. Saal vakatab … paus on pikk ja hästi hoitud … mida ütleb poeet? Ütleb ilusasti. Poeedi lõputust kõnelemismaaniast kantud monoloog on mõnusasti kirjutatud (omapärane vaade vananemisele), etendusel tekst jooksis, aga seda esitusmõnu ei olnud veel täies ilus tunda. Ju need tekstitrikid tahavad sissemängimist.

Luulevormis lausumised on poeedi pärisosa, aga ka toidukuller ja härg on Alliksaarest nakatatud ning vaatajal on soovitatav panna vaim valmis üllatusteks, sest ülirealistlikud hetked vahelduvad poeetilise sõgedusega. Ootamatult jõuab Vadi oma Alliksaare elust ja loomingust inspireeritud näidendi lõpus nüüdisaega, lausa meie oma tagaaeda. Mis banaalsus see veel on? Tegelikult tasakaalustab see näidendi alguse argimütoloogiat. Meie aja märgid vuravad laval ringi ja suubuvad alliksaarelikesse lausumistesse.

Etendusel ma nii geniaalse mõtte peale ei tulnud, olin ikka segaduses, aga näidendit lugedes hakkas stseen toimima. Ju sõnade mõõdunõu hakkas etenduse lõpus üle ajama ja kõiki koode ei suutnud lahti murda. Aga see-eest päris lõpp oli ilusasti rehitsetud nagu rohtaiale kohane. Meile ilmutati, et poeet on pääsenud sisse uksest, mis tema ees oli raske avanema. Tore on teada, et kui midagi pole keelatud, on kõik lubatud.