05.04.2024

Eesti teatri auhindade laureaadid 2023. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

Žüriiliikmete kommentaarid

Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Laureaatidele anti Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri.

Piduõhtu korraldas Tartu Uus teater, autor-lavastaja oli Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi ja loovprodutsent Maarja Mänd. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.

TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tambet Kaugema, Karmo Mende, Aare Tool, Jüri Jekimov, Janika Suurmets, Liisi Aibel, Madli Pesti, Kärt Kelder, Urmas Lüüs, Tuuli Potik ja Keiu Virro.

Lavastajaauhind

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

Kunstnikuauhind

Laura Pählapuu – kunstnikutöö lavastusele „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja lavakujundus lavastusele „Teoreem“ (Eesti Draamateater).

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Maris Johannes, Tambet Kaugema, Karmo Mende ja Laine Mägi.

Meespeaosatäitja auhind

Andres Mähar – Karl Kabanov lavastuses „Minu trükikoda“ (Karlova teater) ning Vahur ja Hermann lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).

Naispeaosatäitja auhind

Külli Teetamm – Zelma lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning Kannatanu kohtuasjas ja Perelepitaja lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Meeskõrvalosatäitja auhind

Peeter Jürgens – Abram lavastuses „Meie klass“ (Ugala teater).

Naiskõrvalosatäitja auhind

Piret Laurimaa – Naine uksega, õde Elin, Sõbra pruut, Naine aias, Mustlasnaine, Ettekandja ja peretütar Mari lavastuses „Sada grammi taevasina“ (Vanemuine).

Eriauhind

Hendrik Toompere jr – riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamine Eesti Draamateatris.

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Aare Tool ja Heli Veskus.

Raiko Raalik – nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine) ning Golaud’ osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ (Estonia).

Arvo Volmer – Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ ning Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande“ muusikaline teostus (mõlemad Estonia).

BALLETIAUHIND

Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Jüri Jekimov, Age Oks ja Janika Suurmets.

William Newton – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagio lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“, Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).

TANTSUAUHIND

Žürii: Madli Pesti (esimees), Raho Aadla, Liisi Aibel, Kaja Kreitzberg ja Iiris Viirpalu.

Sveta Grigorjeva – lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava).

ETENDUSKUNSTI AUHIND

Žürii: Urmas Lüüs (esimees), Kerli Ever, Kärt Kelder, Riina Oruaas ja Annika Üprus.

Lauri Lagle – lavastus „Reis metsa lõppu“ (Ekspeditsioon).

TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

Kaido Torn – Endla teatri dekoraator-butafoor, kes on osalenud aktiivselt noorte haridusprogrammi käivitamisel, tegutsenud lakkamatu uudishimuga ning sooviga areneda, uusi meetodeid ja materjale katsetada.

Etendust teenindava töötaja auhind

Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht, kes on oma põhjalikkuse ja tundlikkusega olnud toeks nii teatri loovmeeskonnale, näitlejatele ja töökodadele kui ka teistele inspitsientidele, sh lavastuse „Plekktrumm“ väljatoomisel ja juhtimisel.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

Maarja Kalmre – Kanuti gildi saali pikaaegne projektijuht, kes on osalenud aktiivselt rahvusvaheliste festivalide korraldamisel, olnud etenduskunsti festivalide „Ümberlülitus“ peakorraldaja ja „Baltic Take Over“ peakorraldaja Eestis.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Žürii: Anneli Saro (esimees), Heidi Aadma, Laur Kaunissaare, Ain Mäeots ja Ene Paaver.

Urmas Lennuk – „Ääremaal“.

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Karin Allik (esimees), Villu Kangur, Kaie Mihkelson, Kirsten Simmo ja Margot Visnap.

Kaur Riismaa – artiklid „Pennike va Guy heaks“ (Sirp 6. I 2023), „Inimesed nagu me ise“ (Sirp 24. III 2023) ja „Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele“ (Sirp 1. IX 2023).

SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

Žürii: Keiu Virro (esimees), Mae Kivilo, Tuuli Potik, Kaido Rannik ja Janek Savolainen.

Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar – „Kurjus“ (Endla teater): vägivallaringi ja selle katkestamise võimalikkuse mitmekülgne käsitlus nii sisu kui ka vormi tasandil.

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Ardo Ran Varres (esimees), Olav Ehala, Hendrik Kaljujärv ja Aleksandr Žedeljov.

Vootele Ruusmaa – originaalmuusika lavastustele „Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) ning „Metamorfoos“ ja „Hääl minu sees“ (mõlemad Rakvere teater).

Anne Türnpu – laulude valik ja lavaline teostus muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).

KRISTALLKINGAKESE AUHIND

Antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise muusikaauhinna žürii.

Marta Aliide Jakovski – lavastused „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool) ning „Poiss, kes nägi pimeduses“ (Tallinna Linnateater).

Karis Trass – Mélisande’i osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ (Estonia).

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest). Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut. Žürii: Anu Lamp (esimees), Kersti Heinloo, Martin Mill, Mirko Rajas ja Juhan Ulfsak.

Jörgen Liik – osatäitmised: Semjon Semjonovitš Podsekalnikov – „NO57 Enesetapja“ (2013, teater NO99 ja EMTA lavakunstikool), osaline – „NO43 Kõnts“ (2015), osaline – „NO42 El Dorado: klounide hävitusretk“ (2015, mõlemad teater NO99), Nick Bottom – „NO40 Pööriöö uni“ (2016, teater NO99, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert), Theo – „NO36 Unistajad“ (2017, teater NO99), Wanamun – „Pigem ei“ (2020), Jörgen – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (2020), Mihkel – „Melanhoolia“ (2022), Margus – „Libahunt“ (2022, kõik Von Krahli teater ja Ekspeditsioon), osaline – „Reis metsa lõppu“ (2023, Ekspeditsioon).

Liisa Saaremäel – osatäitmised: Neenu Moor, Pille-Riin ja Lapi naine – „Ekke Moor“ (2015, Kuressaare Linnateater, VAT-teater ja EMTA lavakunstikool), Lucija Kos – „Kolm talve“ (2017), Saša – „Ivanov“ (2017), Tatjana – „Väikekodanlased“ (2018, kõik Eesti Draamateater), Juta – „Kas kalad magavad?“ (2018, VAT-teater), Ella Ilbak/Kaie Skalle – „Leek“ (2018, Eesti teatri- ja muusikamuuseum), naine C – „Kahekesi“ (2020, Kinoteater), Heidi – „Fundamentalist“ (2021, Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool), Külaline – „Teoreem“ (2023, Eesti Draamateater). Autor, lavastaja, etendaja: „16 soolot“ (2020, Von Krahli teater ja EMTA), „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ (2021, Uue Loomingu Maja ja EMTA), „Scream Box“ (2023, Kanuti gildi saal).

OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRANDIAUHIND

Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on esile tõsta ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aasta pikkust kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina. Žürii: Ann Õun (esimees), Risto Joost, Lauri Sirp ja Kulvo Tamra.

Eda Peäske – Rahvusooper Estonia harfimängija (aastast 1981) ja harfirühma kontsertmeister (aastast 1990), hinnatud nii orkestrandi, solisti, kammermuusiku kui ka pedagoogina, kelle tipptasemel mängus kõlab muusika rütmitäpselt ja nõtkelt, just nii tagasihoidlikult või ekstravagantselt, nagu helilooja on mõelnud.

PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE TEATRIMÕTTE AUHIND

Antakse teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaegse teatripedagoogilise tegevuse eest. Žürii: Lea Tormis (esimees), Enn Lillemets, Kalju Orro ja Peeter Tammearu.

Mihkel Mutt – vaimustava ja põhjaliku, vaheda stiilitaju ja eksimatu keeletundega kirjutatud raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ eest, kus teadmine ja isiklik vaade on köitvas tasakaalus, üksiku kaudu avaneb üldine.

GEORG OTSA NIMELINE MUUSIKATEATRI AUHIND

Antakse vokaalse meisterlikkuse ühendamise eest näitlejatööga ooperi- ja operetilaval ning viljaka kontserttegevuse eest nii Eestis kui ka välismaal. Auhinna määramisel hinnatakse pikemaaegset teatritööd. Žürii: Karmen Puis (esimees), Paul Mägi, Jaanika Rand-Sirp ja Jassi Zahharov.

Priit Volmer – vokaalse meisterlikkuse eest ühes sisukate ja säravate rollikäsitlustega muusikateatri kõigis žanrites: Eichmann (Tüüri „Wallenberg“), kolonel Pickering (Loewe „Minu veetlev leedi“), kuningas Marke (Wagneri „Tristan ja Isolde“), don Alfonso (Mozarti „Così fan tutte“), Mefisto (Gounod’ „Faust“), Cervantes ja don Quijote (Leigh’ „Mees La Manchast“), Daland (Wagneri „Lendav Hollandlane“), isa Laurent (Gounod’ „Romeo ja Julia“), nimiosa (Donizetti „Don Pasquale“), Ferrando (Verdi „Trubaduur“), Sarastro (Mozarti „Võluflööt“), Heinrich der Vogler (Wagneri „Lohengrin“), Arkel (Debussy „Pelléas ja Mélisande“, kõik Estonia), Manfred MIM (Manfred MIMi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“, Estonia ja Kanuti gildi saal), nimiosa (Sondheimi „Sweeney Todd“), Jürka (Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mõlemad Vanemuine) ning Rocco (Beethoveni „Fidelio“, Bonni teater). Samuti laiahaardelise tegevuse eest kontserdilavadel nii kammermuusiku kui ka suurvormide solistina.

NATALIE MEI NIMELINE KUNSTNIKUAUHIND

Antakse kõrgel tasemel ja suuremahulise lava- ja kostüümikujunduse eest. Auhinna määramisel hinnatakse traditsioonide pieteeditundelist sidumisoskust nüüdisaegse esteetika, materjalide ja tehnikaga, terviklikku tööd kavandist teostuseni. Auhinna saajalt eeldatakse vähemalt 10 aasta pikkust teatritööd. Žürii: Liina Tepand (esimees), Eva Koldits, Maret Kukkur, Ann Lumiste ja Külli Root.

Lilja Blumenfeld – pikaaegse loomingulise kõrgvormi eest lavastuskunstnikuna, kelle kordumatu ja kompromissitu käekiri, sügav dramaturgiline taju ja oskus luua igast kavandist omaette kunstiteos on esile tõusnud kogu tema loomingus, sh lavastustes „Niskamäe naised“ ja „Leopoldstadt“ (mõlemad Vanemuine) ning „Sume on öö“ (Ugala teater).

EESTI TEATRILIIDU JUHATUSE AUHIND

Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma.

Karin Hallas-Murula – „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini“: pikaaegse põhjaliku ja kunstiteadusi lõimiva uurimistöö eest.

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

Antakse Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

Anneli Rahkema

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

Taimi Põlme

Kommentaar

Tambet Kaugema,

teatriliigiüleste auhindade ühisžürii liige

Kui vaadata tagasi kogu eelmise aasta kestnud seenelkäigule mööda Eestimaa teatreid, siis paremate palade korvi sisu hinnates saab rõõmuga tõdeda, et oli mitmekesine teatriaasta, mis pakkus portsu heal tasemel lavastusi. Kaugeltki alati pole pilt olnud nii rikkalik. Heast aastast annab tunnistust kas või see, et lavastajaauhinna viiele nominendikohale (või vähemalt kohe nende selja taha) oleks võinud tähtede teistsuguse seisu korral platseeruda veel mitu lavastust: Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“, Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“ ja „Nüüd võib sellest rääkida“, Vanemuise „Julius Caesar“, Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“ jms.

Eelmise teatriaasta kohta on juba öeldud nii mõndagi. Näiteks seda, et suurte teatrite suurtel lavadel mängiti suuri lavastusi – ja need olid esil. Osalt saab selle väitega nõus olla. Kui võtta ette lavastajaauhinna nominentide nimistu ja uurida, millised lavastused tõid edu („Macbeth“, „Plekktrumm“, „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, „Meie klass“ ja „Teoreem“), siis tõesti, kahel korral on esindatud Eesti Draamateater („Macbethi“ puhul küll koos ERSO ja Eesti Kontserdiga) ning ühel korral Eesti Noorsooteater, Vene teater ja Ugala. Ent seejuures jäi viie parema hulgast ülinapilt välja näiteks Priit Põldma „Kotka tee taeva all“, mis nikerdati valmis Saueaugu teatritalus. Väiketeatrite võidukat sõitu võis silmata veel mitme muu auhinna puhul. Seega pole põhjust rääkida suurteatrite kunstilisest ülemvõimust, vaid tuleb kiita mullust mitmekesisust. Siiski, üks suur teater oli tõesti rohkem esil, juba jutuks olnud Eesti Draamateater, mille kunstiline juht Hendrik Toompere jr pälvis sõnalavastuste auhindade žürii eriauhinna riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest.

Möödunud teatriaastat iseloomustas tragöödiate rohkus ja samuti see, et tavapärasest rohkem oli lavastusi, kus koos sõnaga kasutati laval ka elavat muusikat. Selle taustal pole üllatav, et lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts „Macbethiga“, kus lisaks ühiskondlikult teravale sõjateemale suudeti harvaesineva täpsusega kokku viia sümfooniaorkestri esitatav klassikaline muusika, näitlejate mäng ja videopilt

Kadi Herkül,

sõnalavastuste auhindade žürii esimees

Tänavused nelja näitlejaauhinna nominatsioonid pärinesid 11 teatrist ja 21 lavastaja käe alt. Mitte et oleksime sõnalavastuste auhindade žürii töö käigus sellist statistikat teinud või endile mingeid piire seadnud – et ajame taga regionaalset katvust või suurte ja väikeste, riiklikult rahastatud või omal riisikol tegutsevate teatrite tasakaalustatud esindatust. Sestap usun, et kuigi aasta jooksul esietendunud rohkem kui saja lavastuse seas oli nii kunstilisi ebaõnnestumisi, tüütut keskpärasust kui ka üle jala kokku klopsitud (suve)projekte, on teatri hetkepilt kiiduväärselt mitmekesine. Tippude seas on kõrvuti suurejoonelised, tehniliselt ülikeerukad, kallid ja võimsa kommunikatsioonitoega suurlavastused ning tillukestes etenduspaikades sadakonnale või vähemale vaatajahulgale mängitavad kammerlikud autoriteatri lood. Ning kuigi sõnalavastuste auhindade žürii roll ei ole aasta lavastaja valimine, siis paistab arvude põhjal – eripreemia nominatsioonidega koos tõstsime esile 23 lavastaja töid –, et aastaid kõneks olnud lavastajate põud ei olegi vahest enam meie teatri murekoht. Nõrgas lavastuses suurepäraseid rolle ei sünni, selles olen veendunud.

Kuigi laureaadid on kõigile teada ja „Theodori silmad“ pidulikult üle antud, tõstan esile ja tänan just nimelt kõiki nominente. Sest tänavused lõplikud valikud sündisid väga pikkade kõhkluste, hääletamiste, veenmiste, ümberhääletamiste, valikute ümbermõtlemise ja juba paberile pandud nimede maha tõmbamise tulemusena. Hinnang näitlejatööle on paratamatult subjektiivne, pisut erisugune on iga etendus, nagu ka iga žüriiliikme eelnev kogemus ja rollislepp, mille taustal hinnang kujuneb.

Tänavu võlusid meid:

* Külli Teetamme paindlikkus ja ettearvamatus: äärmise pieteeditunde ja detailitäpsusega mängitud pime Zelma Tallinna Linnateatri lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ja kontrastselt jõulised osatäitmised sama teatri lavastuses „Nõusolek“;

* Piret Laurimaa lustlikud pisikarakterid raugelt võrgutavast mustlannast norskava mutikeseni Urmas Vadi Vanemuises tehtud autorilavastuses „Sada grammi taevasina“;

* Andres Mähari ülikiired ja väliselt peaaegu olematud ümberkehastumised (vaid uus lips või hõlst), mis muudavad õpipoiss Karl Kabanovi trükikoja omanikuks (Karlova teatri „Minu trükikoda“) ning teevad poisikesest napsilembese naabrimehe (Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“);

* Peeter Jürgensi Abram Ugala teatri lavastusest „Meie klass“, kes paneb uskuma, et headus võidab kurja. Selles rollis on helgust, soojust ja andeksandi.

Žürii tagatoamärkus puudutab nelja näitlejaauhinna jagunemist pea- ja kõrvalosade vahel, mida meile nominatsioonide avalikustamise järel õigustatult ja küsivalt ette heideti. Põrkusime selle küsimusega korduvalt ja mitmest nurgast ka oma aruteludes: kui nomineerime näitleja peaosa kategoorias, aga aasta jooksul on tal olnud ka väljapaistev kõrvalosa, kas peaksime selle siis jõuga märkimata jätma? Kas mitu ühes lavastuses tehtud pisirolli on palju kõrvalosi või tuleks seda kogumit hinnata pigem peaosaks? Kui lavastus on parimas mõttes ansamblimänguline, siis kas kõik rollid on pea- või kõrvalosad? Rääkimata juhtudest, kus jäimegi omavahel sisulisele eriarvamusele, kui läbiv peaks osatäitmine olema, et liigituda peaosaks. Vaevalt et siin aitaks repliikide arvu või laval viibitud minutite kokkuarvamine.

Urmas Lüüs,

etenduskunsti auhinna žürii esimees

Möödunud teatriaasta siinne peegeldus on kõigi etenduskunsti auhinna žürii liikmete ühiselt koostatud. 2023. aastat võib pidada eelmisest lopsakamaks, kuna väärt teoseid, mille üle tuliseid vaidlusi pidada, jagus ohtramalt. Nii mõnigi nominatsiooni väärinud lavastus tuli paraku välja jätta.

Keithy Kuuspu Sõltumatu Tantsu Laval etendunud lavastus „Paus istu mine“ paistis silma installatiivsuse ja läbitunnetatud eklektikaga. Nullindate väikeste tüdrukute unelmate esteetikas lavaruum lõimiti elegantselt argiste tööde sootuse, noore naise objektistamise, sellele vastuhaku ning turumajanduse nõudmistega, millest virvendas läbi sobilikus koguses huumorit.

Kanuti gildi saalis etendunud Liisa Saaremäeli „Scream Box“ liikus veetleva kergusega kitši ja transgressiooni vahel, näitas nutikalt inimese siseelu ja kõrri kinni jäänud karjet. Saaremäelile sekundeeris Florian Wahl kui trikster-terapeut, kelle naiiv-irooniline sõnaseade mõjus liigtõsisele inimkonnale pilkav-vabastavalt ja tõi lavastusse teraapilist kergust. Saaremäel on tugev nii kontseptuaalse looja kui ka karismaatilise etendajana.

VAT-teatris lõi Helen Rekkor koos dramaturg Mihkel Seedri ja kunstnik Johannes Valdmaga Eestis veel küllaltki pretsedenditu digitaalse osavõtuteatri terviku, mis mõjus usutavana nii oma installatiivse vormi kui ka kontseptsiooni poolest. Naha vahele pugeva mõjuga peegelpilt paljastas kollektiivse düstoopia, mis aitas publikul mõtestada oma rolli kurjuse tekkimises ja levimises. „Vivaarium“ tekitas eri põhjustel sügavat ebamugavust ja pani tundma, et „aga mul pole nende teistega midagi ühist!“, seejuures lõi ootamatult ühtekuuluvustunnet ja umbusku teiste kapslite rahva osas ning näitas, kuidas mõttekaaslaste maailm üksikisiku autonoomia vastu pöördub.

Tartu Uues teatris manasid Maret Tamme ja Joosep Susi esile Ene Mihkelsoni tumeda mälumaastiku „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“, mis moodustas mõjusa terviku eriti tänu Arthur Arula loodud installatiivsele ruumile, mida võimestasid Oliver Kulpsoo valgus, Karl Saksa heli ning etendajate intensiivne lavaline kohalolu.

Kõige suurema poolehoiu leidis seekord teatris Ekspeditsioon välja tulnud Lauri Lagle „Reis metsa lõppu“, mis paistis silma riskijulge ergu närvi ja seejuures igakülgselt läbitöötatud vormiga. Lavastus oli temaatiliselt aktuaalne, selle kujundid toimisid, metafoorid kõnetasid, rolle sooritas ühtekasvanud trupp ootusi petmata. Lagle on paistnud silma oma otsingulise meelega, mis on avatud haavatavusele, kuid ei tee kompromisse kvaliteedi arvelt. Ka tema ellukutsutud küllaltki noor Ekspeditsioon on saanud etenduskunsti üheks olulisemaks tegijaks.

Kerri Kotta,

muusikaauhinna žürii esimees

2023. aasta uuslavastuste arv muusikateatris oli üllatavalt rikkalik. Siia mahtus nii grandioosseid esindusprojekte kui ka kammerlikku eksperimentaalsust. Ent märgiliseks muutis aasta hoopiski Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi ühislavastus – Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsi tõlgendus William Shakespeare’i „Macbethist“ –, mille puhul ei saa rääkida muusikateatrist ooperi, opereti või muusikali tähenduses. Melodraama võiks olla võti lavastuse vormilise esteetika mõistmiseks, kuid ainult osaliselt. Valdavalt Lepo Sumera sümfooniate materjalil põhinev muusika ei võimendanud ainult emotsioone, vaid artikuleeris ja tõlgendas ning – orkestreeris – ülimalt täpselt lavastuse arhitektuuri ning seda määrani, mis pani unustama osatäitjate sõnateatri tausta.

Võimuteemad olid esiplaanil ka Elmo Nüganeni lavastuslikus interpretatsioonis Georg Friedrich Händeli ooperist „Julius Caesar“ (Vanemuine), kuid hoopis teisiti. „Macbethi“ film noir’ilik ängistus asendus „Julius Caesaris“ leebe ja mängulise huumoriga. Ooper oli võrdlemisi „täis lavastatud“, kuid tänu lavastaja leidlikele ideedele see pigem rõhutas muusika iseloomulikke jooni kui töötas sellele vastu. Lavastus näis suhestuvat ka barokkooperi eri lavastustraditsioonidega, mistõttu see muutus kohati justkui teatriks teatris, tõlgenduste tõlgenduseks. Ühtlasi oli see vist üldse esimene lavastus, milles astus üles kolm eesti kontratenorit. Vanemuise muusikajuhti Risto Joosti tuleb tunnustada jätkuvalt uute ja ambitsioonikate projektide väljatoojana. „Julius Caesariga“ võrreldes jättis Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“ oma tumeduses ja introvertsuses ehk mõnevõrra tagasihoidlikuma mulje, kuid lõi oma delikaatsuses ja tundlikkuses (lavastaja ja kunstnik Mare Tommingas) võimalused suurepärasteks rollisooritusteks, kus näidata sai end nii Vanemuise püsitrupp kui ka külalised väljast.

Rahvusooper Estonia katsetas 2023. aastal kahe teosega, mis ooperiteatrite püsirepertuaari just tavaliselt ei kuulu: aasta esimeses pooles esietendus Giuseppe Verdi „Jeanne d’Arc“ (lavastaja Marco Gandini) ning teises pooles Claude Debussy „Pelléas ja Mélisande“ (lavastaja Albert-André Lhereux). Näib, et esimesel juhul tulistati endale siiski jalga, seda vaatamata kaunile muusikale ja väljapaistvatele rollisooritustele – lavastus lihtsalt ei suutnud ooperi mõnevõrra lonkavat dramaturgiat enda kasuks toimima panna, luua piisavalt tugevat kunstilist kujundit (ideed), mis ooperi skemaatilist ja psühholoogiliselt ebaveenvat arengut oleks õigustanud. „Pelléas ja Mélisande’i“ tuleks aga seevastu pidada edulooks ning seda eelkõige muusikalise ja stsenograafilise teostuse, samuti hästi leitud sobivate osatäitjate poolest. Richard Wagneri „Lohengrin“ oli kahe eelmainitu kõrval juba üsna kindla peale minek ning kujunes möödunud aasta üheks mõjuvaima visuaalse esteetikaga muusikalavastuseks (lavastaja Michiel Dijkema).

On tore, et muusikateatris mõeldakse ka järeltulevale põlvele ja leitakse võimalusi neile lavastada. 2023. aasta suurettevõtmiseks kujunes Vanemuises välja toodud Tauno Aintsi ja Ewert Sundja muusikal „Sipsik“, kuid sümpaatsed olid ka varjuteatri elementidega mängiv Sergei Prokofjevi „Peeter ja hunt“ (Vanemuine) ning omalaadse haridusprojektina, n-ö kogupereooperiks kohandatud Gioachino Rossini „Sevilla habemeajaja“ (Eesti Kontsert).

Aasta tõi ka vähemalt ühe uue kogu õhtut täitva algupärandi, Timo Steineri ooperi „Crisis“ (Birgitta festival), mis kompositsioonilt osutus problemaatiliseks, kuid lavastuse ja muusikalise teostuse seisukohalt pigem õnnestunuks. See tõstatas küsimuse, kui palju meie artistid esitatava teksti osas ise kaasa rääkida saavad.

Madli Pesti,

tantsuauhinna žürii esimees

Möödunud tantsuaastat vaadeldes pole põhjust välja tuua lavastusi ühendavaid teemasid või vormivalikuid (žürii vaatas 31 lavastust). Tantsustiilide ja teatrivahendite kasutamine oli väga variatiivne: näidati lavastusi tänavatantsust ja flamenkost kuni tsirkuseelementidega show-tantsuni. Kui millestki puudust tundsin, siis põhjalikumast dramaturgilisest läbitöötatusest ning süvenenumast ja detailsemast tööst liigutusega. Nominentide valik peegeldab tantsumaastiku temaatilist, vormilist ja ka institutsionaalset mitmekesisust.

Igor Lideri „Muutust“ ja Ingrid Mugu „Soledadi“ ühendab äärmine professionaalsus omas kindlas tantsustiilis. Nad on pühendunud just ühe stiili tutvustamisele ja vaatajale selle justkui ihu ligi toomisele. „Muutuses“ on ühendatud tänavatantsu stiile nüüdistantsu ja ekstreemspordi liikumiskeelega ning see hakkas tantsulavastuste kirjususes erakordselt värskelt silma. Ingrid Mugu tõstab esile midagi, mis tavaliselt esil ei ole – flamenkokunsti, ühe ainulaadse kultuuri- ja tantsunähtuse. Mugu lähenemine on ühtaegu nii intiimne kui ka intensiivne, tema liikumine on pingestatud, rütmid vahelduvad, teda on põnev vaadata.

Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini lavastus „Maastik. Keha. Meeleseisund“ leidis aset Koplis e-lektroni omapärases L-kujulises saalis. Laval on viis erilaadse tausta, kehakooli ja kehamäluga tantsijat. Tantsijad kulgevad laval omas ajavöötmes, igaüks tegeleb oma liikumisega ja väljendavad just omaenda kehakogemusi. Omapärase omailma loonud lavastuses tõusid esile tantsijate isiksused ja nende liikumiskeel.

Tanel Saare lavastus „Kabaree. Põrgu“ VAT-teatris võlus esiti oma impulsi originaalsusega: kas on veel loodud (tantsu)lavastusi, mis tuginevad kunstiteosel, graafikal? Lavastus püüab ekspressiivsete füüsilise teatri ja tantsu vahenditega edasi anda Eduard Wiiralti kahe graafilise lehe meeleolu ja olemust. Siin on keskendutud kindlale ideele ja töötatud sellega lõpuni. Tulemus on täis energiat, intensiivne ja põhjalik.

Aasta tuumakaima ja terviklikema tantsulavastuse lõi Sveta Grigorjeva, kelle „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ valiti üksmeelselt laureaadiks. See poeetilis-poliitiline tantsulavastus on harukordne oma kõikide elementide ühtsuses ja sõnumiselguses. Mõte, et isiklik on poliitiline, tuuakse vaatajani kehalise tunnetuse kaudu. Lavastus on põhjalikult läbi töötatud, kõik elemendid – liikumine, sõna, valgus, muusika, publiku kaasamine – on omavahel täpselt doseeritud.

Anu Ruusmaa,

balletiauhinna žürii esimees

Balletiauhinna žürii seekord nimetatud nominentide sekka jõudsid Laura Maya ja William Newton Eesti Rahvusballetist ning Raminta Rudžionytė-Jordan Vanemuisest.

Laura Mayal oli mullu mitmeid õnnestunud solistirolle: Medora lavastuses „Korsaar“, Blanche lavastuses „Tramm nimega Iha“, Naine lühiballetis „Open Door“ ja pas de trois lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“ ning Klara lavastuses „Pähklipureja“. Maya jäi meelde kui suure arengu läbi teinud väga töökas ja repertuaaris mitmekülgselt hõivatud balletiartist. Tema rollilahendused on arenenud emotsionaalselt rikkamaks ja värvikamaks.

William Newton on meestantsija, kes pälvis nominatsiooni oma värvikate ja kirglike soolorolli lahendustega: Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagio lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“, Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“. Tema rollilahendused on hea lavalise kohaloluga ning emotsionaalselt nüansirikkad ja läbi mõeldud. Lavapartnerina jääb silma tema hooliv ja lugupidav, kuid ka täpne suhe baleriini.

Raminta Rudžionytė-Jordan jäi silma Aale rollis Jevgeni Gribi lavastuses „Tuhkvalge“. Tema küps, läbimõtestatud ja tundlik rollilahendus köitis terviklikkusega.

Lisaks nominatsiooni pälvinuile valmistas rõõmu Jevgeni Gribi esimene täispikk ballett „Tuhkvalge“ Vanemuises ning Ketlin Oja debüüt koreograafina projektis „Tantsi mulle muusikat“ koostöös pianist Johan Randverega. Grib on tänapäeva balletile omase huvitava ja areneva käekirjaga noor lavastaja-koreograaf. Oja on alles oma koreograafitee alguses. Eesti ballett vajab meie omi lavastajaid.

Silma on jäänud ka meil populaarsed balletigalad. Sooviks näha balletigalade puhul paremat läbimõeldust: see puudutab nii nende pikkust kui ka seda, et pakutav on vaja siiski läbi lavastada. Siiani on kõige meeldivamalt silma jäänud „Suveöö balletigala“, kus publikul on võimalus näha hea maitsega ja läbimõeldud kontsertlavastust.

Keiu Virro,

Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees

Teatri kõige tugevam mõju kipub avalduma (eri vanuses) noortele. Viimased kaks aastat on mul Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žüriis olnud huvitav võimalus jälgida, kuidas just see teatrivaldkond on meil arenenud. (Kahjuks on meil erinevalt paljudest teistest riikidest teadustöid noore vaataja teatrist ja selle mõjust veel vähe.)

Tervikpildi üle pole põhjust kurta. Enamik teatreid teadvustab noore vaataja olulisust ja nii mõnelgi on eraldi haridusprogramm. Lavastusi on kõikidele vanusegruppidele (ehkki mõnele võiks valikut olla rohkem) – seda peegeldavad ka selleaastased nominendid. Näiteks Helena Krinali fantaasiaküllane „Kujumuutja“ (MTÜ Krinalmansour) sobib kõige pisemale vaatajale. Laureaadiks valitud Laura Jaanholdi lavastatud „Kurjus“ (Endla teater) eeldab publikuks pigem vanema kooliastme noori.

Tervikuna väärib esiletõstmist Vene teater. Põhjus: tõeliselt mitmekülgne lavastuste valik noorele vaatajale. Nominentide hulka jõudis Vene teatrist Dmitri Petrenko „Seotud“, kus käsitletakse sõltuvust, mässumeelsust, keerulisi peresuhteid.

Ja mõistagi Eesti Noorsooteater, mis on seekord esindatud kahe lavastusega, „Frideberta“ (lavastaja Mikk Jürjens) ja „Kasvav kuu“ (lavastaja Johan Elm). Valikut oleks olnud rohkemgi. Pole ka ime. Juba mitu aastat on Eesti Noorsooteater üks meie tugevama repertuaariga teatreid. Mitte ainult noorele vaatajale, vaid tervikpildis.

Laureaati valides oli žürii otsus konsensuslik. „Kurjuse“ puhul on tähtis selle kunstiline terviklikkus. Lavastus ei lase liugu vaid mõjusal teemal, ehkki see annab ülejäänule selgroo. „Kurjuses“ käsitletakse küsimusi, kuidas mõjutab perekonnas kogetud vägivald last hiljem; kui raske või keeruline on sellele vastu hakata; milline mõju on koolikeskkonnas vägivallal. Illimar Vihmari lavakujundus loob siin olulise tasandi. Kuigi suurem osa lavastuse tegevusest toimub internaatkoolis, on taustal meenutuseks keerlemas ühe peategelase vanemate elu, mis ei lase kordagi unustada, et hoolimata näilisest argisusest on just see põhjuste kogum, millega ja mille vastu peab peategelane küllap terve elu võitlema.

Vaatamisi: 561