Olla seal, kus on vaataja

Edith Sepp: „Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

19. oktoobril otsustas Eesti Filmi Instituudi nõukogu lubada kolmandal ametiajal jätkata EFI juhtimisega senisel juhil Edith Sepal. Sepp oli nõus Sirbiga rääkima väljavaadetest, mis järgnevatel aastatel võivad ees oodata.

Alustuseks, palju õnne! Teie EFI juhiks tagasivalimise pressiteate lõpus on ka lause: „Samal ajal otsustas nõukogu teha Kultuuriministeeriumile ettepaneku muuta EFI põhikirja ja piirata EFI juhatuse liikme volitused edaspidi kahe järjestikuse ametiajaga.“ Kas seda reeglit siis juba ei olnud, et EFI-t võib juhtida kaks ametiaega?

Ei olnud jah. Põhikirjas on küll peaprodutsenti puudutav punkt, et filmiekspert tohib olla kaks ametiaega järjest, mis on ka õiglane. Sama reegel on näiteks Põhjamaades. Pärast pausi võib tulla uuesti. Üks ametiaeg on viis aastat. Praeguse peaprodutsendi Piret Tibbo-Hudginsi kümme aastat saab märtsis täis ja tema rohkem kandideerida ei saa. Juhi osas polnud aga mingit ettekirjutust ja minu teada pole seda kultuuriasutustes reguleeritud. Kandideerimise korral võib ametiaeg kesta ka kauem.

Filmivaldkonnas on see piirang nüüd siis plaanis?

Praegu ei ole põhikirja ju veel muudetud. Ma arvan, et see põhikirjamuudatus tehakse kõikidel kultuuriasutustel ühiselt, mitte ühekaupa. Usun, et Kultuuriministeeriumis algavad arutelud, kuidas neid ametiasutuste juhte valida ja kui kauaks nad tohivad ametisse jääda.

Pressiteate sõnul „luuakse mängufilmide eksperdi ametikoht“. Mida see täpselt tähendab?

Minu ettepanek oli see, et tööülesanded mängitaks ümber. Peaprodutsent nimetatakse peaeksperdiks ja sellele tööle, tootmisosakonna juhiks, pakkusin ma välja praeguse dokumentaalfilmide eksperdi Filipp Kruusvalli, kelle töövaldkond nüüd muidugi laieneb – tuleb ikkagi vastutada kogu tootmisosakonna töö eest.

Mängufilmide ekspert hakkab eraldi tegelema ainult mängufilmidega – taotlusvoorude ja filmiprojektidega. Selle ametikoha täitmiseks on meil läbirääkimised käinud ja see inimene ka teada, aga praeguse seotuse tõttu tuleb info avalikuks pisut hiljem. Tööle asuvad mõlemad märtsist.

Edith Sepp: „Probleemiks on minu meelest see, et me tegeleme väga vähe oma lavastajatega, oma talentidega. Režissööridel ja ka stsenaristidel tuleb filmide vahel ise hakkama saada.“

Piia Ruber

Mida see mängufilmieksperdi ameti­koha loomine eesti filmile annab?

Me otseselt töökohta juurde ei loo, sest inimest juurde ei tule. Enne oli pea­produtsent ka mängufilmiekspert. Mängufilmiekspert vastutab mängufilmide stsenaariumi-, arendus- ja tootmis­toetuste andmise eest. Praegu on veel ka lahtine, kes hakkab vastutama telesarjade arenduse eest. Tänase seisuga jäävad mängufilmieksperdi hooleks põhiliselt ainult mängufilmid.

Kas võib väita, et eksperdifookus on nüüd kunstilisem kui enne?

Sisulisem, jah. Tunduvalt. Mängufilmiekspert saab põhilises ulatuses tegelda filmiga.

Meil on olnud natuke vähe raha selleks, et lüüa näiteks Taani näitel lahku kunstiliste filmide ja nn vaatajafilmide taotlusvoorud ja rahastamine. Kui meil õnnestuks tootmisraha lähiajal suurendada 10 miljoni euroni aastas – mille nimel me praegu ka tööd teeme –, siis saaks seda teha.

Eraldi teema, millel on taga üsna arvestatav poliitiline toetus, on eraldi skeemi loomine laste- ja noortefilmide tootmiseks. Kui head kunstilised filmid küpsevad kauem, siis teised skeemid võiksid olla natuke kiiremad. Mis ei tähenda muidugi, et kvaliteeti võib alla lasta. Ega seda, et peaks tingimata hakkama toetama neid filme, mis saavad erakapitali toel niikuinii tehtud.

Kuidas teie majas seda suurt muutust üldse nähakse, et erakapital on nüüd välja tulnud oma nn kassafilmide ideega, mida nad ise ka teostavad?

Lühidalt: see on ju väga hea, et osaline tootmispaine meie pealt ära võetakse. Esiteks on kassafilmid väga olulised, et rahvas käiks kinos eestikeelseid filme vaatamas. See on see positiivne pool, mis mõjub meile hästi. Teisest küljest on EFI kohustus pigem kunstilise filmi toetamine. Meie autorid peavad saama piisavalt aega, et süveneda ja oma projekte ette valmistada. Minu arvates on mõju eesti filmile väga positiivne, et osa filmiprojekte on siit majast välja läinud.

Teie tagasivalimise põhjusena on seni ära toodud, et teie visiooni ja kavandatavat tegevust peeti konkurentide omadest kaalukamaks. Kas räägiksite lähemalt, milline on siis teie visioon uueks ametiajaks?

Paratamatult küsitakse nii filmitegijate kui EFI nõukoguga suheldes kohe seda, kust tuleb raha. Kui palju ja millal? Eesti hiljutise jagamismajanduse maksustamise plaanide valguses saame ehk ka meie edasi liikuda audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga (AVMSD), mille artikkel 13 seab maksukohustuse suurtele voogedastusplatvormidele ning platvormide kasutajate pealt läheks teatud protsent otse Eesti Filmi Instituudi eestikeelsete filmide tootmiseelarvesse. Kuna andmed pole praegu avalikud, on keeruline prognoosida, kui suurt tulu saadakse, aga pärast koroonat võiks sealt tulla aastas näiteks 2-3 miljonit eurot.

Kas unistus võib isegi saada reaal­suseks?

Enne koroonat oli unistus, kuna rahandusministeeriumi seisukoht oli selline, et sellise väikese kasu pärast pole mõtet hakata neid otsuseid vastu võtma. Nüüd, kui on summad suuremad, inimesed ministeeriumis vahetunud, ollakse muudatuse poolt. Direktiiv on parlamendis vastu võetud, nüüd on vaja see muudatus sisse viia. Järsku saab enne valimisi ära vormistada, aga võib ka kauem minna.

Aga kui räägime visioonist rahast sõltumatult?

Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine. Probleemiks on minu meelest see, et me tegeleme väga vähe oma lavastajatega, oma talentidega. Režissööridel ja ka stsenaristidel tuleb filmide vahel ise hakkama saada, mõnikord saavad mõne väikese stipendiumi, aga soorituspaine algab kohe, et tuleb midagi uut hakata ette valmistama. Meil on mõte teha taas Taani eeskujul selline lavastajate talendiprogramm. Pole oluline, kas nad on noored või vanad, me aitame autoritel pärast filmi valmimist arendada järgmist projekti, loome võimalused ennast täiendada näitlejatega töötamises või lookirjutamises. Otsime vajaliku juhendaja, korraldame kohtumised valdkonna professionaalidega mujalt, et suurendada soovi korral tegijate enesekindlust. Võtaksime aastaks-pooleteiseks lavastaja oma hoole alla nagu Taanis või Soomes ja aitame tal liikuda järgmise projekti juurde. Nüüd on soomlased seda tegema hakanud ja nendegi filmid on Cannes’i võistlusprogrammides.

Maailmas on turul sisutootmiseks piisavalt vahendeid, aga lähiaastate põletavaim küsimus on meie andes ja selle hoidmises. Inimestes. Ja selles, kuidas neid kasvatada veelgi enesekindlamaks, et nad suures konkurentsis ellu jääksid. Me paneme ikka oma autoritele peale suure soorituspinge ja see mõjutab nende mõttemaailma. Suuremas riigis on võimalik elada vahepeal ka muud elu, aga meid on nii vähe, et kohe on teada, millega keegi millalgi tegeleb.

Produtsendid juba tegelevadki sellega, et otsivad ja kasvatavad lavastajaid ja stsenariste n-ö oma talli.

Me pole seda skeemi veel päris lõpuni läbi mõelnud, aga oleme umbes pool aastat vaadanud, mida tehakse teistes riikides. Loomulikult aitame ka tootjatel oma eesmärke saavutada, üks ei välista teist, aga siinkohal pigem toetaksime filmilavastajat otse. Meil on miskipärast just tootjad need, kes käivad suurtel festivalidel ja vaatavad filme, režissöörid aga ei reisi sama palju, ja tihti nad ei näe, mis maailma filmikunstis toimub. See on natuke paigast ära. Meie toetused peaksid arendama tegijaid võrdselt.

Kui reaalne võiks olla režissööripalk?

Oi, usun siiralt, et see on ainult aja küsimus. Ma loodan, et asekantsler Taaniel Raudsepp on minuga nõus. Kultuuri­ministeerium soovis teha turuanalüüsi, et saada teada, kui keeruline on tegijate tegelik olukord. Inimestel on raske mõista, et pooleteise-kahe miljoni suuruse eelarvega eesti filmi juures ei pruugi lavastaja tasu kuigi rikkalik olla. Režissööride palgad on paraku võttegrupi ühed väiksemad. Kirjaniku- ja kunstnikupalk meil juba on ning plaan on juurde teha režissööri-, ja ma saan aru, et ka heliloojapalk. See on loodetavasti järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel üks kultuuriministeeriumi prioriteetidest.

Mida veel soovite alanud ametiajal korda saata?

Väga põletav on endiselt ka filmi kirjaoskuse teema. Täna hommikul oli mul telekommunikatsioonitehnikuga siin kaasas kümneaastane poiss. Küsisin temalt, millist eesti filmi ta viimasena vaatas, sain oma rõõmuks vastuseks, et „Kalevit“1. Pärisin edasi, mida ta veel on näinud, kuni selleni välja, kas ta „Viimset reliikviat“2 teab. Ja kui vanem vend poleks kõrval tuttavat lugu laulma hakanud, siis vist poleks ära ühendanud. See on ikkagi suur probleem, et me laseme noored voogedastusmaailma lahti ja riigil ei ole probleemi, et noor tarbib inglis­keelset sisu. Meil pole mingeid soovitusi, me ei suuna teda eesti filmi vaatama, me ei seleta oma filme lahti, me ei too eesti noort oma filmi juurde tagasi. See on väga suur probleem, mis hakkab meile kümne aasta või isegi vähema aja jooksul kõvasti kätte maksma.

See on osalt tingitud sellest, et ingliskeelne sisu on kõikjal vabalt ja tasuta kättesaadav. Kuidas sellega konkureerida?

Meil tuleb kohe-kohe välja selline nn eesti filmi ookean nimega Arkaader. Netiplatvorm, kus on ühest kohast kättesaadavad kõik eesti filmid. Vähemalt nii paljud, kui me sinna panna saame. Kõik arhiivifilmid, vabariigi algusaja filmid, Tallinnfilmi toodang – kõik, mis me üldse Eestis oleme 110 aasta jooksul teinud. Tootjatega on ikka kohati keeruline läbi rääkida, aga uutele filmidele saab seal olema oma sektsioon, kus on ka aktiivses levis olevad filmid, millele on võimalik vaatamisõigus osta. Üle viie aasta vanad ja vanemad filmid võiksid olla juba tasuta kättesaadavad, aga see on tootjatega kokkulepete küsimus.

Geoblokeeringud seavad oma piirangud – välismaal ilmselt tuleb ka vanematele filmidele juurdepääsu eest maksta –, aga üldiselt on kõik filmid kogu aeg kättesaadavad. Lisaks on plaanid teha kureeritud eriprogramme ja pidevalt uuenevaid alajaotusi. Filmid saavad kõik olema üleval 4K resolutsiooniga ja poolenisti digiteeritud asju me sinna ei lisa.

Ehk et nimekiri piirdub siiski taastatud filmidega?

Jah, selles mõttes küll, aga suur osa on juba taastatud. Meil on massdigiteerimisprojekt, lisaks on iga-aastane nimekiri taastatavatest ja digiteeritavatest filmidest. Reageerime nõudlusele suhteliselt kiiresti, sest võimalused selle tegemiseks on päris head. Tervet arhiivi me muidugi aastaga sinna üles ei jaksa panna, aga eesmärk on kõik eesti filmid digitaalselt kättesaadavaks teha.

Kas siis kõik filmid on ka subtitreeritud inglise keelde?

Nii platvormi funktsionaalsus kui ka platvormipõhi on kahes keeles, lisaks eesti keelele ka inglise keeles. Kõigil filmidel kohe subtiitreid ei ole, see on meie plaanis järgmine samm. Arendajad esimeses etapis selleni paraku ei jõua.

Kõigepealt tuleb platvorm eestikeelne, teises etapis lisanduvad ingliskeelsed subtiitrid. Eraldi plaan on lisada koolidele mõeldud sektsioon hariduslikel eesmärkidel kasutamiseks, nii klipid kui rohkesti lisamaterjale. See on Arkaaderi platvormi kolmas etapp.

Noorema vaataja seisukohast on ainus argument, miks eelistada eestimaist see, et räägitakse eesti keeles. Aga kui neil on inglise keel sama hästi selge või veel paremini, on seegi konkurentsieelis olematu. Kas on veel mõni põhjus?

Tuleb hakata tegelema filmi kirjaoskuse õpetamisega. Tuleb neile ära seletada kultuuriline taust, et need filmid on ikkagi meie kultuuriga seotud.

Varem olid filmid tihedamalt seotud teatri, kirjandusega … Nüüd seda seost enam ei hinnata.

Eesti filmis on ikka kõik eesti loojad koos. Aga filmi peaks tõesti vaatama kogu kultuurivaldkonna osana ja pärandi säilitajana, sest meie heliloojad, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud on kõik otsapidi audiovisuaalse valdkonnaga seotud. Me ei tea, kas kultuuri kümne aasta pärast toetatakse nii tugevalt kui praegu.

PÖFFi juht Tiina Lokk võttis väga häälekalt sõna EFI planeeritava uue digiplatvormi vastu ja seadis küsimärgi alla selle mõttekuse.

Ta vist ei küsinud, milleks see on ja millega seal tegelema hakatakse. Valdkonda peab vaatama ikka alati tervikuna. Üks osa sellest on filmiinstituut, teine näiteks filmifestival. Alati võib enne küsida, mis plaanid on ja siis seejärel sõna võtta. Me ei taha kindlasti luua Jupiter 2.

Jupiter on riiklik, aga kas olete suhelnud eraettevõtetega nagu Netikino, kes on just selle asja arendamisega tegelenud?

Netikino sai ju alguse siiski Tänaku dokist3 ja oli ellu kutsutud selle promomiseks. Arkaader on oluline selle poolest, et filmid leiavad võrdset kohtlemist, mitte ühed pole eelistatud teistele. Aga me võime Arkaaderi platvormile nende soovi korral kindlasti võtta ka Tänaku doki. Oleme Netikinoga heades suhetes – nad on teinud tänuväärset tööd.

Eks meie ülesanne on ka prominentsuse kujundamine: hakkame otsima kuraatoreid, kes panevad kokku eriprogramme ja propageerima mingit teatud lõiku eesti filmiloost.

Millal siis Arkaader plaani järgi avalikuks saab?

Selle aasta jooksul. Tahtsime oktoobris, aga praegu läheb alles testimiseks, nii et pisut hiljem.

Kuidas on sealsete materjalide õigustega? Kas noor inimene võib teha mõnest stseenist remiksi ja panna selle näiteks oma nime all Youtube’i üles?

Meil ei ole sellega probleemi ja meie eesmärk on saata asjad uuskasutusse. Hullem on see, kui filmid seisavad seal platvormil ja keegi neid ei kasuta. See toob meid nüüd netiplatvormide teema juurde. Peame leidma rohkem väljundeid oma materjalide eksponeerimiseks. Kaks aastat oleme rahastanud ühe minuti filme, mis oli Covidi ajal loodud programm filmitegijate kiireks toetamiseks. Nüüd võiks selle lahti lasta ja laiemaks ajada ning anda uutele tegijatele võimalus samuti kaasa lüüa, ka neil, kes saaksid ehk oma TikToki ideid veidi struktureeritumalt teostada. Ja pärast võivad nad tulemuse üles laadida sinna, kuhu soovivad.

Kas film „Allakäik“4 on võitnud või kaotanud sellest, et Hitleri punkri stseen on kõikvõimaliku tekstiga minisketšidena taaskasutusse antud?

Mina arvan, et on võitnud. Aga sina?

Tegelikult arvan mina ka, et on võitnud.

Küsimus on see, kust need uued talendid peale tulevad. Nad ei pruugi üldse teada, et Eesti filmi instituut on olemas.

Nad peaksid tulema filmikoolist.

Me koolitame seal ainult mõnda režissööri ja kui neist kaks-kolm ära kaob, siis kas me saame vaid sellele süsteemile toetuma jääda? Minu jaoks on TikTok hea võimalus vaadata, kas inimesel on annet, kas ta on võimeline visuaalselt mõtlema.

TikTok on selgelt aja märk ja uus viis vormistada audiovisuaalset sisu. Küsimus on, et kas nad on midagi enamat kui aja märk?

TikTok on vaid selle sümbol, mida noor täna teeb ja ajapikku muutub see millekski muuks. Küsimus on selles, kui avatud ollakse ja kui palju lastakse neil katsetada.

Kuidas see osalus siis tekitada, sest nad teevad ju igal juhul ja niikuinii. Et EFI doteeriks?

Võid teha meie programmi alt ja meie raha eest ning pärast oma platvormile üles panna. Kus neid meie ühe minuti filme praegu on võimalik näha? Jupiteris. Ongi kõik. Levipoolega tuleb ka tõsiselt tegelema hakata ja levikanalid tuleb vabaks lasta. Kui inimene tahab tuua oma doki välja mingil muul moel kui kinolevis, kas peame seda piirama?

Kuidas sa vaatad tagasi aastale 2022, mis tänavusest meelde jääb?

Kuigi statistikaamet siin just avaldas mustades värvides pressiteate5, siis mina seda olukorda nii negatiivselt ei näe. Inimesed ikkagi tulevad kinno tagasi. Võib-olla mitte sellise hooga ja hulkades kui enne koroonat, aga eesti filme ikkagi vaadatakse, „Kalev“ on näiteks neli nädalat kinos olnud ja liginemas 100 000 vaataja piirile, praegu on vist 89 000. Kui Eesti filmid on kvaliteetsed, siis minnakse neid kinno vaatama küll, mitte ei oodata televisiooni või voogedastuse taga. Tuleb teha häid filme, mida vaadatakse.

Kuidas siis ikkagi tagada, et esitatavad projektid oleksid paremad?

Tahame alati mõelda, milline on edu valem, aga teema pole võitja väljaloosimises vaid selles, kuidas saaks kogu tegijate seltskonda arenemise teel edasi lükata, siis on nad ühel hetkel valmis tegema midagi, mis meid kõiki üllatab. Selles on probleem. Hoida annet elus ja inimesi töös. Nii ei saa, et las nad tulevad, teevad, saavad hakkama ja me ainult nopime. Talenti tuleb rohkem hoida, ja mitte ainult siis, kui taotlus on esitatud, vaid ka enne seda ja eriti pärast seda, kui film on valmis. Eesti filmi instituudi kohustus on siin pilti laiemalt vaadata. Kuidagi on jäänud mulje, et kõik keerleb raha ümber. Et meil on siin rahapada laua peal ja vaatame, kellele jagada. Tegelikult see ei ole nii. Me tegeleme inimestega, keda me peame hoidma ja kes lõpuks seda väärtust loovad.

Mis seis selle filmipaviljoniga praegu on? Sai justkui ehitamiseks rohelise tule, aga nüüd on vaikus.

Ikka tuleb. Kõigepealt tuleb teha hanked ja linn ehitab selle järgmisel aastal valmis. See pole kuskile seisma jäänud.

Mis saab Artise kinost? Artise omanik on Eesti filmi instituut ja selle ümber on tants käinud juba palju aastaid, et majanduslikult pole otstarbekas seda Solarise keskuses pidada, aga paremat lahendust ka pole.

Kusjuures rahalised raskused ei olegi enam nii põletavad ja nendest raskustest oleme välja rabelenud. Probleemid on pigem mujal. Meil on uus nõukogu liige Sander Saar, kes on teinud ettepanekuid, kuidas Artisega edasi liikuda ja ma arvan, et lähiajal otsustab nõukogu midagi ära.

Kas võib midagi prognoosida?

Ma vastaksin Sander Saare sõnadega, et eks kino peab olema seal, kus on vaataja.

Mind vaataja ja kriitikuna paneb pigem muretsema võimalus, et pannakse kinni ja midagi asemele ei tule.

Ma arvan, et kino kujul Artist kinni ei panda, aga küsimus on selles, milline on programm ja kuidas see oleks kättesaadav. Tegevusväli peab laienema. Nüüd kui Apollo käes on 80% kinoturust, ei saa riik kindlasti kino kinni panna.

Kas ei teki ohtu, et arendate oma uut digiplatvormi ja kino jääb selles sisekonkurentsis tagaplaanile?

Usun, et kui nii või naa on vaja pilet osta, siis valitakse siiski kino, vähemalt filmide väljatulemise alguses. Näiteks „Kalev“ kaotab väikselt ekraanilt suure osa oma mõjust. Kinos tahtsin vahepeal püsti hüpata ja plaksutama hakata, kodus sellist emotsiooni ei teki.

1 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

2 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

3 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.

4 „Der Untergang“, Oliver Hirschbiegel, 2004.

5 Statistikaamet: mullu oli kinokülastuste arv viimase 16 aasta madalaim. Kultuur.err.ee, 25. X 2022. https://kultuur.err.ee/1608764524/statistikaamet-mullu-oli-kinokulastuste-arv-viimase-16-aasta-madalaim

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht