Õhinapõhine mees

Harly Kirspuu: „Keegi ei ärka hommikul üles mõttega, et hakkab halba filmi tegema. Tulemus ei ole sel juhul kindlasti midagi vaadatavat.“

TRISTAN CZAR AASMÄE

IFF ehk Imelike filmide festival tähistab tänavu 10. aastapäeva. Selle puhul tegin juttu festivali juhtoina Harly Kirspuuga, et vestelda isiklikust ja imelikest filmidest ja Susanna Smanjovi uuest rämpsfilmist „Nõiad otse põrgust“ (2023).

Sul on mitmekesine taust. Kuidas tee sind filmimaailma viis?

Kunagi lapsepõlves oli see võrdlemisi tavaline, et telekast tuli selliseid moodustisi, mida mõistlik inimene praegu totaalseks kräpiks nimetaks. Üheksakümnendate ETV ja erakanalid näitasid igasugust saasta, mille õigused nad parasjagu oma vähese eelarve eest said. See filmiteema tõmbas mind enesele defineerimata, mida film või filmitegemine üldse tähendavad.

Harly Kirspuu: „Eeskujudeks võib pidada kolme filmi, mis mind kunagi üldse festivali korraldamise peale mõtlema panid: „Don Juan Tallinnas“, „Plaan 9 avakosmoses“ ja „Manos, saatuse käed““.

Tristan Czar Aasmäe

Aga siis juhtus kogemata hoopis niimoodi, et läksin Tallinna ehituskooli ehitust õppima. Seal oli mul maailma parim ajaloo õpetaja Valdo Jask, kes inspireeris mind nii, et korraga mõtlesin, et paneks punki ja registreeriks end riigieksamitele. Ja nii saingi lõpuks Tallinna ülikooli ajaloo instituuti sisse. Seal komistasin kogemata EÜSi Põhjala, kus tekkis mõte filme näidata ja edasine on ajalugu.

Kuigi tänase kohtumise põhjusi on mitu, siis üks on kindlasti see, et IFF, mille põhiline eestvedaja sa oled, saab sel aastal kümneaastaseks. Mis see IFF on ja kuidas asi üldse alguse sai?

Teise kursuse lõpus nägin suvel Tallinnas igasuguseid vendi, kes ütlesid, et mine sinna ja mine tänna ning vaata mingeid tüüpilisi filme nagu „Kevade“ või „Kodanik Kane“1 – pilet kümnekas. Kas Eestis leidub kedagi, kes pole „Kevadet“ näinud ja oleks nõus maksma kümneka, et seda näha? Tere hommikust!

Seepeale mõtlesin, et teen Põhjala ruumides mitmepäevase festivali ega näita „Kodanik Kane’i“ ja „Kevadet“, mida kõik on niikuinii kümme korda näinud. Näitan selliseid filme, mida tavaliselt kinodes pole ega küsi selle eest raha. Esimene film oli vist „Plaan 9 avakosmosest“2 – Ed Woodi vana klassika. Nii sündiski IFF ehk Imelike filmide festival.

Miks seda tasuta tehakse?

IFF on tasuta, et ka maailma kõige vaesem tudeng saaks alati meie juurde tulla. Kui tal sentigi raha ei ole, siis saab ta vähemalt filme vaatama tulla ega pea ühikas istuma. See on mulle kõige tähtsam, sest olen ka olnud vaene humanitaar. Peamine on see, et saaks ennast inimesena tunda.

Kas selle kümne aastaga on ka midagi muutunud?

Esimesed kaks aastat oli tegu mitmepäevase festivaliga, aga siis saime aru, et tuleb natuke kontseptsiooni muuta. Loogilisemalt nii, et teeme iga natukese aja tagant, kuid aasta ringi. Linastused toimuvad Tallinnas, Tartus ja Narvas.

2017. aasta alguses lõime Põhjalast lahku ja hakkasime filme näitama EKKMis ja KuKu klubis. KuKus, kus ma praktiliselt tol ajal elasin, oli meile eraldatud väikene ruumikene. Me oleme harjunud sellega, et tavaliselt tuleb kümme-viisteist inimest. Kusjuures, ma olen avalikul festivalil olnud ka ainult kolme inimesega seansil. Üks film tõi aga otsese plahvatuse – Tommy Wiseau „Tuba”3. Meie Tallinna tehnikageenius Riho pidi linastuse ajal minema kuskile teisele objektile ja kui ma järgmisel päeval talle ütlesin, et ruumis oli eelmisel õhtul umbes 70 inimest, oleks ta sealsamas peaaegu maha surnud, sest ruum oli ette nähtud 35-le.

Kas imelikud filmid on need, kus visatakse nalja iseenda üle või on need n-ö apsakad?

Ma teen produtsendina täielikku kräppi, kuid see pole eneseteadlik. Kui hakata filmi tegema, siis tuleb seda žanri ka armastada. Ei saa selle üle nalja visata, sest siis kukub välja mõnitamine. Filmi või filmižanri mõnitamine ilma paroodiat tegemata on lihtsalt nõme.

Veel on filmid, mis on ausalt tehtud, ja on filmid, mis on tehtud ausalt halvasti. Tommy Wiseau pani mitu miljonit ühe filmi alla. Kust see raha tuli? Keegi ei tea. Aga see on ausalt ja halvasti tehtud ning see ei ole eneseteadlik. Tommy viimaste filmide puhul häirib mind, et need on niivõrd eneseteadlikud. Ta viskab enda üle nalja ja teadvustab, et jah, teebki halbu filme. Ometi ei ärka keegi hommikul üles mõttega, et hakkab halba filmi tegema. Tulemus ei ole sel juhul kindlasti midagi vaadatavat.

Kas IFFi ootab ees ka huvitavaid koostöid?

Me paneme Tallinna asutuses nimega 300 (mõned mäletavad seda Suhkrumolli nime all) ja Tartu Salongis 10. sünnipäeva puhul kõva peo püsti. Üritus tuleb küll ilmselt piletiga, sest peaesineja on Evestus, kes esitleb seal ka oma uut plaati. IFF saab kümme ja vähemalt kümme tuleb veel! Samuti on selgunud, et „Toa“ staar Greg Sestero tahab sügisel juubelituuril jälle Eestisse tulla, sest „Tuba“ saab 20aastaseks ja lisaks tahab ta promoda oma uut tulnukafilmi.

Sa paistad olevat tuliselt poliitiline kodanik. Kas imelike filmide huvi on ehk poliitilinegi?

Minu jaoks ei ole. Me oleme näidanud nii „Valgust Koordis” kui „Kolbergi”4, mis on Natsi-Saksamaa kõige viimane film. Minul selles mõttes vahet ei ole. Töö on töö ja isiklikud vaated on isiklikud vaated. Kui me näitasime eriolukorra ajal filmi „Jumal pole surnud 3“5, siis olin natuke mures küll, et äkki võetakse seda mingi maailmavaatelise seisukohavõtuna. Õnneks oli inimestel aru peas ja nad mõistsid, et filmikunst jääb teistest asjadest eraldi.

Sa oled Susanna Smanjovi, kes tegi filmi „Rikutud Hing. Viirus” (2021), produtsent. Kuidas sa temaga kohtusid?

Kui meil hakkas Julius Kitsega valmis saama esimene film „Reich of the Dead“ (2019), teadsin, et kuskil on Toomas Aria, kellel saab kohe valmis „Õiglus“ (2019). Siis kuulsin kuskilt, et eksisteerib Su­sanna Smanjov, kes üritab ka mingi filmi hakkama panna. Keegi saatis mulle filmi „Rikutud hing. Viirus“ treileri. Mõtlesin, et kurat võtaks, kui mina seda filmi välja ei anna, annab keegi teine. Kirjutasin talle, et ma tahan tema filmi välja tuua ja ta oli nõus. Minu kaudu saigi „Rikutud hing. Viirus” nii Sõprusesse kui HÕFFile. Nüüd on meil Susannaga leping kuni 2031. aastani, mis tähendab, et mina annan selle aja lõpuni tema filme välja.

Susannal tuleb ju kohe välja ka uus film. Kas „Nõiad otse põrgust“ (2023) sarnaneb tema debüütfilmiga?

Produtsendina lasen Susannal alati vabalt tegutseda, näiteks ei ole ma ühtki tema käsikirja kunagi näinud. Aga neil on küll mingeid sarnaseid jooni. Susannal on identiteedi teema väga südames, sest tema oli transnaine ajal, mil see ei olnud nii aktsepteeritud kui praegu. Ta üritab seda teemat pildile saada, aga see ei õnnestu teinekord võib-olla kõige paremini. Tal on oma lugu rääkida ja mina lasen tal seda teha.

Nõiad otse põrgust“ pidi esilinastuma täna algaval HÕFFil, miks see üritus katki jäi?

See ei ole küll otseselt minu asi, aga Su­sanna läks kuidagi Helen Kõpuga raksu. Järgnes Kõpu HÕFFi inimeste vastane terror. Kui kirjutatakse ja helistatakse kümme korda päevas, siis saab mingil hetkel küll. Aga me toome filmi siiski välja! Tallinnas Sõpruses 6. mail ja Tartus samuti, kuupäev on veel selgumisel.

Kuuldavasti on teil ju „Nõiad otse põrgust” filmiga ka Troma Entertainmentiga levileping. Kas see on endiselt jõus?

Lepingut ei ole meil kunagi olnudki, see oli aprillinali. Aga Troma on väga huvitatud meie toodangust. Eelmine film ei tulnud nende alt välja vaid sel põhjusel, et keegi ei teinud ingliskeelseid subtiitreid. Nad tahavadki täpselt seda niši­filmi, mis meil siin pakkuda on. Seepärast ei saagi ma täielikult väita, et see oli aprillinali, sest kui „Nõiad otse põrgust“ saab subtiitrid alla, siis ilmselt läheb käiku ka. Millal need aga tulevad ja kes need teeb, on natuke selgusetu.

Milles seisneb Susanna kui kunstniku fenomen ja miks sa tema eest seisad?

Eks see ole nii, et osa inimesi vaatab imelikult või isegi vaenulikult, et mingi transnaine on filmi teinud. Seda nägin ma eriti filmi „Rikutud hing. Viirus“ ilmumise ajal, aga praegu on asjad natuke teistmoodi. Liigutakse sinnapoole, et täiesti kolmandajärgulised inimesed üritavad tema kuulsuse arvelt ennast meelde tuletada.

Susanna ei oska filme teha, aga teeb sellepärast, et ta tahab. Ta üritab ausat kunsti teha ja oskused on siinkohal teisejärgulised. Samal ajal ei roni ta niisama naljalt ka igale esiküljele. Ta teeb täispikki filme, mis on sügavalt naivistlikud. See võibki olla Susanna fenomen. See, et ta tööl ei käi ja kaevab kuus päeva nädalas kuskil Lagedil mingisugust auku, et saaks võtteid korraldada, on sügavalt tema asi. Mina ei viitsiks kümme päeva kümneminutilise võtte jaoks mingit kraavi kaevata, aga tema viitsib.

Sellist punki ei ole Eestis enne nähtud. Ta teeb kõike südamest. Kui on vaja kaskadööri, kes ennast põlema paneks nii nagu „Nõiad otse põrgust” võtetel, siis leiutab Susanna endale kostüümi ja panebki endale Pirita jõe ääres tule otsa.

Teie koostööst teise IFFi eestvedaja Julius Kitsega on sündinud juba kaks filmi. Millal tuleb kolmas ehk „Dead of the Dead“?

Stsenaarium on valmis. Joel Jans kirjutas ja sellega lõpetame triloogia ära. Siis hakkame tegema uut filmi pealkirjaga „Härra hakklihamasin“. Nii üks kui teine rahvakirjanik on juba öelnud, et on põhimõtteliselt nõus selle kokku kirjutama. Sellega teen mina oma režissööri­debüüdi, Linnar Priimägi peaosas. Tema tegi luuleraamatu „Medeia“ ja praegu on nii, et piltstsenaarium hakkab ka valmis saama. Suvel läheb mõlema filmi tegemiseks.

Mis on selle triloogia taga?

Julius näitas mulle viieminutilist lühi­klippi, mille ta oli sõpradega kuskil Kakumäel valmis keevitanud. Sellest ajast hakkasin talle aktiivselt rääkima, et siit võiksime edasi toimetada. Laiendaks lugu ja teeks selle suuremaks. Nii sündiski „Reich of the Dead” (2019). Protsess võttis muidugi umbes neli-viis aastat aega, sest me olime filmitegemise oskuste poolest täielik null.

Siis mõtlesime, et sellele peaks tegema ka järje. Kutsusime Jürgen Rooste külla ja ta kirjutas meile kahe nädalaga stsenaariumi. Kuna siis oli kinnine aeg, 2020. aasta algus, ei saanud kahjuks mitte midagi teha. Juhuse tahtel kirjutati mulle Patarei vanglast. Nende algne idee oli see, et me hakkaks seal imelikke filme näitama. Mina pakkusin, et teeks seal hoopis võtted ja nii sündiski „Reich of the Reich” (2022).

Tegemist on väikese eelarvega filmidega. Kui väikesed nende eelarved siis on?

„Reich of the Dead” valmis 150 euroga, „Reich of the Reich” umbes 250 euroga ja „Rikutud hing. Viirus” oli 200 kanti. Selle raha leiab alati. Peaasi, et saaks elementaarsed asjad kaetud, näiteks tehnika rent jne. Mul on äärmiselt nõme vaadata mingeid tüüpe, kes vinguvad, et neile anti ainult kolm miljonit. Kui meil nii palju oleks, siis tegutseksime iga päev kaheksa tundi päevas, ühelt võtteplatsilt teisele järgmised kümme aastat, nii et silm ka ei pilgu.

Mult küsiti kunagi, et mis eristab meie festivali konkurentidest. Sellele küsimusele oli lisatud ka nimekiri nendest teistest festivalidest. Nimekiri paneb mõtlema, et näed, sellised asjad olid ka olemas, aga meie oleme viimasena elus. Puhtalt sellepärast, et me ei sõltu riiklikust toetusest. Oleme Juliusega rääkinud, et kui me oleksime kunagi hakanud tegema väärtfilmide festivali, siis oleks me poe kahe aastaga kinni pannud, aga imelikud filmid ei saa kunagi otsa – eriti kui neid ise juurde teha.

Mis on filmimaailmas sinu enda eesmärk?

Ühe eesmärgi olen juba saavutanud. Enne mind ja enne IFFi ei olnud mitte midagi. Nüüd on meil Susanna Smanjov, Toomas Aria ja Julius Kits. Nad teevad õhinapõhiseid filme, nendele on turgu ja need leitakse üles. Kui ma kümme aastat tagasi oleks hakanud „Reich of the Dead’i“ tegema, siis oleks mind pikalt saadetud.

Nüüd on vabadus seda teha, aga keegi pidi otsa lahti tegema – olema see esimene, kes ütleks, et nüüd ma teen ja mind ei huvita. Minu idee on alati olnud see: kui ise mitte teha, siis ei hakka keegi ka midagi kätte andma. Ise tegemise korral aga tulevad võib-olla teised ka kaasa. IFF on selle perfektne näide.

Kui ma olin kolmkümmend, sain aru, et IFF ongi minu elutöö. Kui mulle homme lennuk pähe kukub, ega siis mind keegi sellepärast mäleta, et ülikoolis käisin või seal niisama ilus välja nägin.

Kiirküsimuste ring mu Instagrami-jälgijatelt. Britt küsib, kust lähevad piirid.

Imelike filmide piirid? Meie puhul on peamine see, et mingisuguse tavakinodes näidatava peavoolufilmi küsimusega palun ära meie juurde tule. Tegelikult ei saagi piiri kuskile tõmmata, et üks film on imelik ja teine ei ole. Seega läheb festivali piir sealt, kust Tallinna, Tartu ja Narva ülemused ütlevad selle minevat.

Rebeka: kas eeskujusid on, kas John Watersit tead?

Kas paber on valge? Kas vesi on märg? Kas päike tõuseb idast? Loomulikult, me näitasime juba kõige esimesel IFFil vähemalt ühte tema filmi. Eeskujudeks võibki pidada kolme filmi, mis mind kunagi üldse festivali korraldamise peale mõtlema panid: „Don Juan Tallinnas“, „Plaan 9 avakosmoses“ ja „Manos, saatuse käed“6. Noh ja Watersi puhul ei saa mööda ka filmist „Roosad flamingod“7.

Morgan: mood ja elustiili inspiratsioon, kust ja kellelt?

Mina olen põhiline moekeiser siin oma T-särgiga muidugi. Kui minult moenippe küsida, siis senikaua sobib, kuni paljalt kuskile ei tule.

Lõpetuseks mõned filmisoovitused.

„Tuba“, midagi Neil Breenilt (tal on umbes seitse filmi ja kõik näevad ühtemoodi välja), „Varastati Vana Toomas“ „Don Juan Tallinnas“, „Verekivi“8, „Kaspar Hauseri enigma“, „Pulgasari“9.

1 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

2 „Plan 9 from Outer Space“, Ed Wood, 1957.

3 „The Room“, Tommy Wiseau, 2003.

4 „Valgus Koordis“, Herbert Rappaport, 1950; „Kolberg“, Veit Harlan, 1945.

5 „God’s Not Dead: A Light in Darkness“, Michael Mason, 2018.

6 „Don Juan Tallinnas“, Arvo Kruusement, 1971; „Manos, The Hands of Fate“, Harold P. Warren, 1966.

7 „Pink Flamingos“, John Waters, 1972.

8 „Varastati Vana Toomas“, Semjon Školnikov, 1970; „Verekivi“, Madis Ojamaa, 1972.

9 „Jeder für sich und Gott gegen alle“, Werner Herzog, 1974; „Pulgasari“, Shin Sang-ok, 1985.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht