Kus on kodu koht?

„MRT“ on Cristian Mungiu viimasest neljast filmist ainus, mis Cannes’i filmifestivalil loorbereid ei lõiganud. See on struktuurilt ka üks tema keerulisemaid.

SILVER ÕUN

„Bukarest?“ – „Ei-ei, Bukarest on hoopis sealpool.“ – „Ahaa, lääs. Läänes?“ – „Ei, lääs on teisel pool.“ – „Jah? Ma ei tea. Seal, kust mina tulen, on kõik siin lääs.“¹

Cristian Mungiu filmide keskmes on ikka olnud idablokist vabanenud ühiskonna valulik integreerumine liberaalsesse Euroopasse, alates iseseisva Rumeenia sünnitusvaludest filmis „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva“² – ja mitte poliitilises rahvusriigitekkelises mõttes, vaid tirides vaataja läbi abordiga seotud õuduste Ceaușescu režiimi viimaseil aastail – ning jätkates filmides „Teispool mägesid“³ ja „Lõpetamine“⁴ juba iseseisvunud Rumeenias. Autor nendib neis lugudes ikka ja jälle läänega lõimumise võimatust, tuues põhjuseks ühiskonnast väljajuurimatu korruptsiooni või vaadete konservatiivsuse. Seejuures on Mungiul haruldane anne luua tegelasi, kes pole ühekülgselt ei halvad ega head, vaid igaüks esindab mingi (maailma)vaate kahepoolset tera. „MRT“ on Mungiu viimasest neljast filmist ainus, mis Cannes’i filmifestivalil loorbereid ei lõiganud. See on struktuurilt ka üks tema keerulisemaid. Esimest korda on režissöör katsetanud ansamblifilmilikku narratiivi. Nii mõnigi liin jääb näiliselt õhku ja Mungiu tõeotsimine on pigem sokraatiline: ta annab vaatajale vihjeid, ent mitte kunagi kogu tõde otse kätte. Pealkirigi „MRT“ (magnetresonantstomograafia) on üsna abstraktne ja autorifilmilik.

Mõnda aega välisriigis tööl olnud ja muidu lihuniku ametit pidanud Matthias (Marin Grigore) naaseb koju, Rumeenia mägikülla, et soojendada taas üles suhted oma naise, eelkõige aga algkoolieas pojaga. Tundes mehe püsimatut loomust, naine suuri lootusi ei hellita ja õigesti ka teeb, sest Matthiase põhiliseks huviorbiidiks kujuneb soiku jäänud armulugu kohalikus pagaritööstuses töötava Csillaga (Judith State). Csilla ellu toob muutuse aga otsus värvata pagariärisse kolm immigranti. Sellega ei ole paljud külas sugugi rahul.

Kuus või üheksa

Mäletan üht lugu, kus vanamees joonistab lauale numbri ja küsib nooremalt mehelt, kes temaga kangesti vaielda tahab, mis number on laual. Noorem jõuab juba vastata „üheksa“, kui järsku mõistab, et tema vastas istujale vaatab laualt vastu kuus.

„MRT“ lugu jaguneb kolmeks kon­fliktiks. Esimene on Matthiase suhe oma pojaga, kes on teadmata traumaatilise sündmuse järel lakanud rääkimast, ning ka mehe isa on mingil kliinilisel põhjusel kaotanud hiljuti kõnevõime. Teiseks liiniks võib pidada Matthiase suhet Csillaga ning tüvikonfliktiks kujuneb külaelanike vahel lahvatanud erimeelsus araablaste pärast. Esimesed kaks süžeeliini justkui kommenteerivad seda. Mungiu on väga elavalt välja toonud tänapäeva maailmapildis vägagi valuliku ja konstrueeritud duaalsuse, kus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel justkui polekski mingit keskteed: osapooled ei proovigi teineteisele läheneda, sest kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Seepoolest võiks film pakkuda kõneainet ka siinsele publikule. Mungiu on loonud justkui paabeli: filmis kuuleb vähemalt nelja keelt, kui mitte rohkem, sest piirkonnas, kus sündmustik toimub, elavad koos rumeenlased ja ungarlased ning külla on eksinud ka mõned sakslased ja prantslased. „Oled sa mustlane?“ küsib Matthias ühelt lihakombinaadis töötavalt kolleegilt filmi algul. Saanud oma küsimusele kinnituse, lööb Matthias teda mõtlematult näkku ning põgeneb. Matthiase teos väljendub vaen, mis ei näe rahvuse taga indiviidi. Seejuures ei mõtle ta kordagi, et temagi on oma töökohas võõrtööline. Rumeenlased ise on muide traakia rahva daaklaste ja nende alad vallutanud roomlaste järeltulijad ning rumeenia keel on romaani keel –
nimi Rumeenia sellele ju otseselt viitabki. Kas pole arendanud Kaplinskigi kuskil kirjades mõttekäiku, et peame end eeslastena suurteks eurooplasteks, ent unustame väga kergelt, mis seisus me rahvana veel 170 aastat tagasi olime?

Natură

Matthiase poja kooliteele jääb mets, mida poiss kardab, sest miski seal nähtu on põhjustanud poisi vaikimise. Mets on ikka lugudes koht, kus juhtuvad salapärased ja seletamatud sündmused. Ja nagu paljudes romaani keeltes, tähistab ka rumeeniakeelne sõna „natură“ nii loodust kui ka loomust. Filmis mängib too sõna üsna mitmekihilist rolli. Vägivaldsetest impulssidest hoolimata on Matthias üsna hooliv isa. Et pojaga side luua ja tema kartust suure tundmatu ees vähendada, õpetab Matthias talle, kuidas looduses ellu jääda, kuidas vett keeta, jahti pidada jne. Loomuse kõige irratsionaalsemat külge esindab Matthiase isa liin. Isa kõnekaotuse põhjusesse ei too selgust ka magnetresonantstomograafia. Võib vaid eeldada, et vana mehe ajus on toimunud mingid teadmata muutused. Kui too liin oma ettearvamatu kulminatsioonini jõuab, põhjustades Matthiase poja kõnevõime taastumise, näib režissöör viitavat sellele, et loomust ei saa valida ega ette ennustada. Muuta võib inimest vaid teiste kannatuse nägemine. Vaenule vaenuga vastamine põhjustab vaid suuremat vihkamist. Matthiaski leebub filmi jooksul vähemalt näiliselt immigrantide vaenamise osas ja suhtub asja kainemalt, sest hoolib Csillast. Filmi pealkirja „MRT“ võib seega mõista loomuse skaneerimisena.

Ühes filmi sõlmpunktis süütavad end Ku Klux Klani laadis riietanud äärmuslased Csilla maja. Kui mõelda, milline saatus võiks rahvuslastest vandaale pärast araablaste külast väljaajamist oodata, siis jääks juurdlus (kui seda üldse alustataks) tõenäoliselt soiku ja elu läheks edasi, nagu poleks midagi olnud. Aktuaalsete Prantsuse sündmuste foonil võiks aga öelda, et kui filmile midagi ette heita, siis probleemi liigset lihtsustamist. Realismižanr lubaks seda justkui sügavamalt avada. Filmis on rahutuste ajendiks kolm täiesti rahumeelset võõrtöölist, mis iseenesest toetab Mungiu humanistlikku sõnumit, kuvades seda, et enda usulis-päritolulistest eelarvamustest tuleks suuta kaugemale vaadata. Arvestades aga, et Mungiu filmide tugevus on seisnenud ennekõike tema tegelaste komplekssuses, tunnen, et ta oleks saanud selles kaugemale minna ja konflikti eripalgelisemalt avada. On ehk põhjust küsida, kas pole ehk satiirilik vorm „see on ainult nali“ Ruben Östlundil ja veel mõnel kaasteelisel lubanud Euroopa filmis siinset immigratsiooniproblemaatikat sügavamaltki torkida kui kohati mustvalgeks jääv sotsiaalrealism? Siiski annab „MRT“ tunnistust, et Mungiu on praegu Euroopa filmikunstis üks huvitavamaid dramaturge.

1 Vestlevad üks filmi peategelastest ja tema kodukülla eksinud Lähis-Idast pärit immigrant.

2 „4 luni, 3 săptămâni și 2 zile“, Cristian Mungiu, 2007.

3 „După dealuri“, Cristian Mungiu, 2012.

4 „Bacalaureat“, Cristian Mungiu, 2016.