Kultuuride kõverpeegel

MAARJA HINDOALLA

SAALi kultuuribiennaali raames külastas Eestit ka rootslane Markus Öhrn, kes on oma loomingus julgelt ületamas kultuuridistsipliinide piiri. Ka tema uusim töö, dokfilm-videoinstallatsioon „Bergman Ugandas“ on dokumentalistika, etenduskunsti, teatri, nüüdiskunsti ja sotsioloogilise uurimuse unikaalne segu.

Pärast filmi linastust vestles Öhrniga Kanuti gildi saalis Laur Kaunissaare.

Kuidas sa jõudsid „Bergmanini Ugandas“?

Markus Öhrn: On üks praeguseks 75aastane Rootsi autor Torbjörn Säfve, kes alustas filmirežissöörina. Filmikoolis õppides tundus talle jabur, et kõik filmivad üles nii palju materjali ja lõikavad hiljem sellest suurema osa välja. Ta keeldus üldse midagi ise filmimast ja tegi oma filme teiste filmide jääkidest, mis ta prügi hulgast leidis. Sel ajal jagas ta montaažiruumi Ulla Ryghega, kes monteeris Bergmani „Personat“ (1966). Säfve korjas kokku kõik „Persona“ ülejäänud lõigud ja kaadrid ning tegi neist oma filmi „Mälestus. Ebausk. Kõne“ („Memory, Superstition, Speech“, 1970). Seda näidati ühel korral 1969. aastal Stockholmi lühifilmide festivalil, kuid Rootsi filmiinstituut konfiskeeris selle seejärel kohe, sest Bergman loomulikult vahutas vihast, kui kuulis, et keegi oli tema praakkaadritest filmi teinud.

Sellest kuuldes võtsin Säfvega ühendust ja hakkasin filmi koos temaga otsima, aga me ei leidnud seda.

Samal ajal olin Keenias tegemas uusversiooni 1969. aasta rootsi filmist „Valged sipelgad“ („Vita myror“, Bo Bjelfvenstam, 1969). Ühel päeval rääkis üks Uganda kutt mulle lõunalauas traditsioonist nimega veejaying. Veejay’d on Uganda slummides suured staarid ja mind intrigeeris väga see, et nad mitte ei tõlgi filmi sünkroonis mikrofoni, vaid interpreteerivad seda ja kohandavad Uganda kontekstiga. Tavaliselt näidatakse Ameerika žanrifilme, märulit ja romantilisi komöödiaid, minu peas tiirles aga endiselt „Persona“ ja ma mõtlesin, et mis juhtuks siis, kui avada sellisele tõlgendusele põhjamaine ja valge eksistentsialistlik film, kus sisalduvad probleemid võivad küll olla meile väga olulised, aga ei pruugi seda olla seal. Võtsin „Persona“ Ugandasse kaasa ja tutvusin päris paljude veejay’dega, nende hulgas ka HD, keda näetegi filmis.

Mis HD sellest ideest ja filmist arvas?

Kui kõne all on näiteks „Visa hing 4“ („Live Free or Die Hard“, Len Wiseman, 2007), on neil lihtne lugu jälgida ja pole vajadust materjaliga enne väga põhjalikult tutvuda. Veejay’d vaatavad enne esinemist alati filmi üle, et teha etteaste meelelahutuslikumaks, mõelda välja oma tõlgendus toimuvale ja ka naljad. Pärast „Persona’t“ oli ta täiesti laastatud: „Mis selles filmis toimub? Mida ma sellega teha saan?“ Nad vaatasid seda koos saaliomanikuga ja arutasid filmi põhjalikult. Nad vaatasid „Persona’t“ paar-kolm korda ja seejärel linastasid filmi avalikult. Kuna Ugandas kaob päevas kümme, ka kaksteist korda elekter, siis saime alles neljandal katsel seansi ilma katkestuseta üles filmida. Mulle oli väga oluline, et ei oleks võimalik materjaliga montaažis manipuleerida.

Kas HD keskendumine vaimsete probleemide kohtlemisele filmis oli vaid tema enda improvisatsioon?

Eks mu kohalolek loomulikult mõjutas veidi tema tegevust tahtmatult, aga ma ei rääkinud neile mitte midagi Bergmanist või selle filmi mõjust Rootsis ja mujal maailmas. Probleeme muidugi oli: ühel hetkel pärast linastust oli ta väga mures selle üle, et filmi võidakse tõlgendada homoseksualistlikuna. Uganda geivastased seadused on kohutavad. Kolmeaastase vanglakaristuse võib endaga kaasa tuua juba see, kui sa võime ei teavita, et keegi on gei. Seal olles kohtasin ka kohalikke geiaktiviste ja üks neist tapeti päeval, kui ma lahkusin: ta pea raiuti maha. Olin veidi hirmul, et neil tuleb „Persona“ linastamisest mingi jama. Võimud võivad öelda, et näidati homoseksualistlikku filmi ja asjaosalised pannakse vangi. Seda küll ei juhtunud.

Ma küll ei manipuleerinud HDd teadlikult, aga kuna ma talle selle töö kinni maksin, oli ta juba sellest kahtlemata mõjutatud. Ta keskendus oma esituses valgetele inimestele, ilmselt seetõttu, et filmis pole tugevat lugu, mida edastada. Seetõttu jääb ta rääkima näiteks suvemajadest. Huvitav, et ta pidi auditooriumile selgitama, et Rootsis on talv ja suvi ning et suveks ehitavad nad endale spetsiaalsed majad, kuhu puhkama minna. Neile tundub see absurdne. Nad muidugi teavad, mis on lumi, on seda filmides näinud, aga sellisest tõlgendusest saab teatud mõttes antropoloogiline uurimus meist endist. Tavaliselt oleme meie need, kes ütlevad, et aafriklased on nii- või naasugused, „Persona“ pöörab selle aga teistpidi.

Linastus pakub ka teatud simultaansust: vaataja vaatab kedagi midagi vaatamas.

Selline paigutus on mulle väga oluline – vaataja asub füüsiliselt filmi ja tõlke vahel. Loomulikult oleks lihtsam panna kaks ekraani kõrvuti ja seda on mult ka lugematuid kordi palutud, aga proovides ei töötanud see absoluutselt: vaataja lihtsalt võrdleb ekraane ega ole ise tõlke osa.

Veejay keskendub oma tekstis ka palju Uganda ühiskonnale. Kas tema tähelepanekud ühtivad sinu omadega seal elatud poole aasta jooksul?

Raske öelda. Ühel Tallinna linastusel oli inimene, kes on Ugandas elanud, ja ta ütles, et film mõjus nii, nagu ta oleks sinna tagasi jõudnud. Nende kõneviis ja olek filmis on väga ugandalik. Mulle meenutab see seda, kuidas nad kohtlesid mind kui valget inimest. Oli oluline minna sinna üksi oma kaameraga, mitte võttemeeskonnaga. Mul on seal endiselt palju sõpru, aga nende suhtumine valgetesse tuleb selles filmis minu meelest väga hästi välja. Osa meie kombeid ja tavasid on neile täiesti vastuvõetamatult idiootlikud ja mina olin seal kohapeal kõigi nende kommete kehastus. Sellest ei pääse.

Kas sind ei peetud Ingmar Bergmaniks?

Ei, seda mitte. Jabur on aga see, et kuigi inimesed maksavad slummides umbes 15–30 senti, et filmi näha, on see käivitanud autoriõigustega tegelevad Ameerika organisatsioonid, kes on närvis, sest näidatakse „Visa hinge“, aga mitte originaalkujul, vaid muudetud looga ja teise tekstiga. See on probleem ja nüüd üritatakse neid slummikinosid sulgeda, kuna ei järgita autoriõigusi. Nii et nad kahtlustasid alguses, et ma olen spioon, ja see tegi asja keeruliseks.

Kuidas „Bergman Ugandas“ Rootsis vastu võeti?

Kartsin nördimust, aga vastupidi, kõik olid väga õnnelikud. Ka siin on loomulikult autoriõiguste probleem, mille pärast ma veidi alguses pabistasin. Kogu veejay-traditsioon põnineb tõdemusel, et lugu peab rääkima inimene. Veejay’d tõlgendavad filme isegi Uganda riigitelevisioonis. Ameerika juristid üritavad sisse viia filmide dubleerimist saksa stiilis: iga karakteri loeb peale eraldi hääl ja ütleb täpselt need read, mis ette antud. Seda prooviti, aga keegi ei tahtnud sedasi dubleeritud filme vaadata. Rahva arust oli see rumal, nad tahtsid, et keegi neile lugu räägiks. Minu meelest on see täiesti loogiline. Tähtsa lääne kultuuri arvates on õige „jääda truuks dialoogiridadele“, aga tegelikult ei ole ju. Lugu on põhiline.

Mida arvati filmist Ugandas?

Ütleksin, et rahvas näib väga tänulik, öeldakse „see oli fantastiline!“, aga on näha, et ega nad eriti vaimustuses ei ole. Keegi otseselt ise tänama ei tulnud.

Näitasin seda ka veejay’le, aga kuna talle on see igapäevane töö, ei näe ta tegelikult, mis selles siis nii väga erilist on. Tahtsin teda kutsuda ka Rootsi filmi vaatama, kuid nägin temaga kontakteerudes, et tal tekkis hetkega lootus tulla Euroopasse ja siia ka jääda. Nad on seal meeleheitlikus olukorras. See oli mulle tõeliselt raske, sest pidin selgitama, et ta saaks küll paariks päevaks tulla, aga peaks siis naasma. Ühtlasi on soovis teda siia tuua ka veidi sellist … püüdu tarnida Aafrikast objekt kohale. Selles küsimuses tuleb enda vastu aus olla.

Talle muidugi meeldib, et filmi näidatakse, ja ma jagan temaga alati linastustasu. Raha üle on tal hea meel, aga kontekst pole talle päris sobiv, nagu ta ütleb.

Kas on okei naerda, kui vaatad ugandalasi, kes vaatavad „Persona’t“?

Ma arvan, et põhiliselt naerdakse ju HD naljade peale. Ta on väga karm, aga selline sealne suhtumine ongi. Ta ütleb ühes kohas, et „jah, aga te surete ju kõik AIDSi“. Loomulikult on seda šokeeriv kuulda, aga selline on reaalsus. Nende keskmine eluiga on umbes 44 aastat. Mustal huumoril on oma leevendav funktsioon. Loomulikult naerab vahel meie sees ka kolonialist, aga ma arvan, et on hea seda teha ja sellest rääkida, selle asemel et püüda teha sellist nägu, et meil ei ole kolonialistlikku pärandit.

Kas veejay on kohustatud lahutama rahva meelt?

Kõige olulisem on hoida rahvas saalis. Kinosaali ees õues on ka üks kõlar, nii et osa tema reklaamtekstist on mõeldud neile, kes on väljas, et need sisse tuleksid. Veejay saab palka vaatajate arvu pealt. Mis puudutab nahavärvi kohta tehtud kommentaare, siis pidi ta olema tõesti täiesti segaduses sellest, et valged tahavad saada pruuniks ja pruunid valgeks. Mõte veeta vabatahtlikult aega päikese käes lesides tundus talle täiesti ajuvaba.

Ta mainib ka enesetappu. Loomulikult tapavad inimesed end ka Aafrikas, aga sellel on teised põhjused, mitte kunagi romantiline armastus. Seda tunnet ei ole seal samasugusel kujul. Tavaliselt on perekonnas alati 20 venda ja õde, erinevad emad ja isad. Mitte nii nagu meil. Ühel hetkel küsib ta retooriliselt: kuidas on võimalik end armastuse pärast tappa? See nagu nii mõnigi teine tema tähelepanek paljastab nii mõndagi meie endi kohta.

Ta mainib ka korduvalt, et naisi on võimatu mõista.

Jah, Ugandas koheldakse naisi väga-väga halvasti. Kõige sagedamini kaotatakse oma süütus mõnele sugulasele. Naised on selgelt alamast klassist kui mehed. Pidasin oluliseks seda mitte varjata. Veejay jutust kumab see suhtumine selgelt läbi.

Ometi koosneb seekord auditoorium suuremas osas naistest. Kas see on juhus?

Jah, tavaliselt on mehed enamuses. Ma ei tea, kuidas nad seda filmi reklaamisid, aga ilmselt „naistele olulise filmina, mida peab nägema“. Neile on kino meelelahutuslik paik, kus halbadest asjadest ei mõelda. Kino ja film ei seostu seal eksistentsiaalsete probleemidega ja süvitsiminekuga nagu Haneke või Bergmani puhul.

Kas HD on mingi hariduse saanud?

Ei. Ta on saanud nii oma inglise keele oskuse kui ka kõik teadmised filmidest. Kogu info valgete ja läänemaailma kohta pärineb sealt. Seetõttu on tema Euroopa-kuvand umbes midagi sellist nagu „Notting Hill“ (Roger Michell, 1999). Romantiline nägemus.

Ta ütles isegi paar korda filmi jooksul, et „ärge naerge, ma ei mõtle neid asju välja, vaid loen ekraanilt subtiitritest“.

Täpselt. Siis, kui teema seksi peale läks. Seksiga seoses tuleb öelda, et näiteks „Brokebacki mägi“ („Brokeback Mountain“, Ang Lee, 2005) ei jõudnud kunagi Ugandasse, kuigi oli superhitt igal pool mujal. Küsisin, mis sellest sai, aga nad polnud sellest filmist kuulnudki. Kogu seksuaalsus peab olema hetero, küll aga näitavad nad öösiti pornograafiat.

Kas veejay’d jutustavad ka pornofilme ümber?

Ei, aga kuni teema fookus on heteroseksuaalne, on kõik okei. Porno näitamine on illegaalne, aga seda tehakse ikka.

Tõlkinud Tristan Priimägi