Kui tapmisest saab kaif

Jüri Laulik

Mängufilm „Baaderi-Meinhofi kompleks” („Der Baader-Meinhof Komplex”, Saksamaa 2008, 143 minutit), režissöör Uli Edel. Osades Martina Gedeck, Moritz Bleibtreu, Johanna Wokalek, Bruno Ganz, Nadja Uhl jt.      „Me armastame teineteist, kas sa ei mäleta?  Me oleme seltsimehed, revolutsiooni teenrid. Meie hing ja keha on lahutamatult seotud. Varsti tulistad sa esimese lasu meie pühas sõjas. Suudle püstolit. See püstol on meie lipp ja meie au.” John le Carré, „Väike trummitüdruk”   Mässavad kuuekümnendad lõppesid enamikule mässajatest nii või naa sulandumisega tavapärasesse kodanlikku ellu. Mõned keeldusid seda tegemast ja läksid „rohu” pealt,  mis liiga lahjaks jäi, süstla otsa ning süstisid end surnuks. Mõned ei leppinud enam tühipaljaste demonstratsioonide, diskussioonide ja kõnekoosolekutega. Sõnad või kivid ei teinud piisavalt kahju, need tuli asendada pommidega. Radikaalseid linnageriljade rühmitusi tekkis mitmel pool Lääne-Euroopas: Brigate Rosse Itaalias, Action Directe Prantsusmaal, Baaderi-Meinhofi grupp (ise nimetasid endid RAFiks, Punaarmee fraktsiooniks)  Lääne-Saksamaal. Sellest viimasest kambast tegid Saksa kineastid hiljaaegu filmi „BaaderiMeinhofi kompleks”. Milleks meenutada ajalugu, mõningaid tapmisi aastate eest, kui maailmas tapetakse iga päev ja hulgi?

Aga see Saksamaa juhtum näitab, kuidas väike, innukas ja nii kodumaal kui ka väljaspool toetust leidnud rühmitus võib suure riigi elu mõjutada. Saksamaa puhul on hämmastav, kuidas väike kuri kamp  (langenute ja arreteeritute asemele tuli kohe järgmine käputäis) terroriseeris ühte Euroopa suuremat ja arenenumat riiki üle kahekümne aasta. Eesti on väike riik, siin võib kamp terroriste veel lihtsamalt väga palju saavutada.   

Tegelikkus 

Ulrike Meinhof oli tunnustatud vasakpoolne ajakirjanik, Andreas Baader paljude pisikuritegude eest karistatud huligaan, kes polnud hoolimata lõpututest koolivahetustest ühtegi neist lõpetanud. Ta avastas, et revolutsionäär on jõle kihvt olla, üliõpilastüdrukud vaatasid särasilmi alt üles ja imperialistide kokku ahnitsetud varandust revolvriga revolutsiooniliselt ümber jaotada oli parem kui lihtsa töölisena nende imperialistide heaks  rabada. Ulrike Meinhofist sai selle terrorirühmituse ideoloog, kes esimesena ka püstoli kätte võttis. 1970. aasta 14. mail korraldati tolleks ajaks arreteeritud Andreas Baaderi kohtumine ajakirjanik Meinhofiga. Ulrike ja tema kaasosalised olid relvastatud. Haavates raskelt üht kohal viibinud ametnikku, vabastasid nad Baaderi. Seltskond läks põranda alla ja liikus peatselt edasi Jordaaniasse palestiinlaste korraldatud terroristide väljaõppelaagrisse. 

See ja sõprus kestis kauemgi. 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel ründasid palestiina terroristid olümpiaküla, võtsid pantvangi osa Iisraeli koondisest. Nende nõudmine oli vabastada Iisraeli vanglast paarsada palestiinlast ja Saksamaal Andreas Baader ning Ulrike Meinhof. Üksteist Iisraeli sportlast ja treenerit sai surma, lisaks mõned politseinikud ja mõned terroristid. Ulrike Meinhof kiitis ürituse heaks, aga, nagu ka filmis näidatakse, tal jooksis lõpuks juhe kokku. Intelligentne noor naine vihkas oma abikaasat lõpuks nii, et püüdis kaht tütart sokutada Palestiina orbudekodusse kusagil Lähis-Idas. Peaasi, et endine abikaasa ei saaks isa olla. Naine kirjutas grupi tegutsemise alguses hulga rämedaid manifeste. Meinhofi ja Baaderi vangisoleku ajal kaaperdas palestiina nelik 1977. aasta 13. oktoobril Lufthansa lennuki ja nõudis esmajoones  RAFi liikmete vabastamist. Sedapuhku vabastas Saksa eriüksus GSG-9 lennuki, tappes kolm ründajat. Hitleri juudipoliitika tõttu on sakslased tänase päevani paljude araablaste jaoks teiste väärusulistega võrreldes eelisseisundis. RAF kasutas oma väljendustes tihtipeale lööklauset „me võitleme fašistide vastu”, aga sellele lisandus ka „sionistide” ja „sionistliku Juudi riigi” kirumine. Hilisemadki RAFi entusiastid  käisid osaliselt läbi palestiinlaste õppelaagritest.

Tänase päevani on Saksamaa politsei tagaotsitavate nimekirjas mõned oletatavad viimase põlvkonna RAFi liikmed, keda olla viimati nähtud Lähis-Idas. Kuid film näitab meile algatajaid, liikumise „emasid-isasid”. Kõigepealt lõpust: 1976. aastal poos Meinhof end üles, 18. oktoobri ööl 1977. aastal Gudrun Ensslin, samal ööl lasid Baader ja tema kaasvõitleja Jan-Karl Raspe  end vanglas maha. Tänase päevani kahtlustatakse, et tegemist oli Saksa võimude salaoperatsiooniga eesmärgil lõpetada seni pidevalt ette võetud pantvangioperatsioonid terroristide vabastamiseks.   

Suitsetavad seitsmekümnendad

Täiesti kõrvaline märkus, aga ma mõtlesin filmi ajal mitu korda, et tuleb sellel näitlejate seltskonnal alles suitsu teha, et õiget 1970. aastate muljet jätta. Kuidas ametiühing küll lubab? „Baaderi-Meinhofi kompleksis” on tahetud olla hästi objektiivne. Näidata juuri,  seda, miks ikkagi valisid noored intelligentsed inimesed tapjatee. Paralleelselt ka seda, kuidas võim käitus robustselt. Kuid (lääne-) sakslaste jaoks väga olulist ja nende elu aastakümneid mõjutanud nähtust harutatakse lahti liialt klassikalises saksa võtmes, ohtrate diskussioonidega ning tegijad püüavad kõiki mõista. Ehk ongi see kõige suurem viga, et lugu on vanamoodsalt realistlik, püüdlikult objektiivne.

Kui olla NLKP ajalugu õppinud ja  vähemalt sirvinud kommunismi klassikuid, siis on hämmeldus Lääne-Euroopa vasakpoolsete üle juba ammu läbi elatud. Nagu ka idealistlik ettekujutus kõigile võimalikust ilusastjõukast kapitalistlikust elust. Filmi režissöör on Hollywoodis läbi kõrbenud Uli Edel (õnnetu katse „Body of Evidence” („Keha kui süütõend”) Madonnat filminäitlejana esitleda). Seega tuleb mainida, et „Baaderi-Meinhofi kompleksi” taga on kõige  olulisem mees stsenaristi ja produtsendina Edeli noorpõlvesõber Bernd Eichinger, kes täitis sama topeltrolli ka Hitleri viimaseid päevi kajastanud filmi „Allakäik” („Der Untergang”) puhul. Seda, mis saksa filmides „Allakäik” või „Teiste elu” ulatus kaugele üle Saksamaa piiride, „Baaderi-Meinhofi kompleksi” puhul ei tunne.