Jutuvestjate tuleproov

George Milleri uus muinasjuttfilm on küll lavastatud arvutigraafika ja rikkaliku stuudiodekoori abil, aga see ei päästa lugu keskpärasuse pitserist.

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „3000 aastat igatsust“ („Three Thousand Years of Longing“, Austraalia-USA 2022, 108 min), režissöör George Miller, stsenaristid George Miller ja Augusta Gore, operaator John Seale, helilooja Junkie XL, põhineb A. S. Byatti lühijutul „Džinn ööbiku silmas“ („The Djinn in the Nightingale’s Eye“, 1994). Osades Tilda Swinton, Idris Elba, Megan Gale, Matteo Bocelli, Nicolas Mouawad jt.

Kui soovite kinolinal näha suurt, üle aegade ulatuvat romantikat eksootilises keskkonnas, otsida lohutust (emotsionaalse) hüljatuse vastu ja rahuldada oma müstikajanu, on George Milleri „3000 aastat igatsust“ just teile. Siin on muinasjuttu täiskasvanuile, reisireklaami ning flirti teaduse ja ajalooga.

Üksik 40ndates aastates teadur, narratoloog Alithea (Tilda Swinton) sõidab teaduskonverentsile Istanbuli, ostab sealselt kuulsalt turult kummalise väljanägemisega pudelikese ja laseb sealt oma hotellitoas välja üleelusuuruse džinni (Idris Elba). Ülejäänud film tegeleb džinni lugudega oma armuseiklustest, mis kõik viisid ta tagasi pudelisse kuni kohtumiseni Alitheaga (kreeka mütoloogias tõe jumalanna, nimi tuletatud kreekakeelsest sõnast „tõde“), kes ta sellest tüütust ringist päästab.

Džinni lood on lavastatud arvutigraafika ja rikkaliku stuudiodekoori abil, film linastub aga tavapärases 2D-formaadis, ehkki selles on küllaltki palju sõite läbi ämblikuvõrkude, hämarate koridoride ja müstiliste maastike, mis viitaks pigem 3D-tehnoloogiale. Ebamugavad 3D-prillid ninajuurel võimendaksid küll efekte, aga ei päästaks Mad Maxi looja George Milleri uut tööd keskpärasuse pitserist. Seda ei päästa isegi Tilda Swintoni ennastsalgav osatäitmine ennastunustava teadurina. Aga ehk tulekski Milleri filmi hinnata rohkem stereotüüpse muinasjutu kui tõsiseltvõetava autorifilmina, arvestades ka seda, et kogupereanimafilmi „Õnnelikud jalakesed“1 produtsendina parima animafilmi Oscari teeninud Miller on oma töödes tulnud vastu suuremate vaatajarühmade maitsele, kui otsinud tõsiselt vastust küsimusele inimese valikute kohta.

„3000 aastat igatsust“ tegeleb džinni (Idris Elba) lugudega oma armuseiklustest, mis kõik viisid ta tagasi pudelisse kuni kohtumiseni Alitheaga (Tilda Swinton), kes ta sellest tüütust ringist päästab.

Kaader filmist

Filmi algus on paljutõotav: Alithea kohtub juba İstanbuli lennujaamas kummalise kääbusega, kes teda justkui kuhugi mujale juhtima hakkab ning langeb kokku konverentsil saalitäiele publikule esinedes, kui näeb saalis ta teaduslikule lähenemisele vastuporisevat tulisilmset iidset jumalust. Need episoodid jäävad aga hetkedeks iseendas, kuna ei kordu ega ka vii kuhugi. Põnevat arengut lubaks ka Alithea esmakohtumine džinniga, kes kitsukesse hotellinumbrisse ära ei mahu ja suhtleb esmalt vaid kreeka keeles. Alithea kui narratoloog tunneb ülihästi mütoloogiat ja džinnimotiividega muinaslugusid, teades seega ka nende sisemisi reegleid, peale selle oskab ta kriitiliselt suhtuda soovidesse ja kontrollimatutesse ihadesse, mille lõksu tavaliselt džinni valla päästnud või muud muinasmaailmaga kokku puutuvad inimesed langevad. Alithea vastasseis džinniga, kes tahaks pärast kolme soovi täitmist uttu tõmmata, lubaks vaimukat teemaarendust traditsiooniliste muinasjututroopide ümberlükkamise ja stereotüüpide dekonstrueerimiseni välja, kuid Miller läheb lihtsamat teed. Alithea murdub džinni sarmi ees ja esitab talle soovi, mille täitmist ka džinn ise kokkuvõttes naudib. Intrigeerivat potentsiaali on neljandikul filmist, ülejäänud osa täidab digigraafikaga vormistatud müstiline romantika lääges muusikalises kastmes. Alithea pöördumine teadurist lihtsaks naiseks mõjub isegi kummastavalt. Mööndes, et tegemist on muinasjutuga, ei tohiks järsud muutused ja imeteod muidugi imestust äratada, kuid võttes arvesse, et tegemist on siiski enam-vähem täiskasvanuile mõeldud muinaslooga (ka Eestis on filmil 12 aasta vanusepiirang), ei saa vaataja siiski oma kriitikameelel uinuda lasta. Kui mängureeglite paika loksutamisel filmi alguses teatab džinn, et teab ja täidab naiste salajaseima soovi, imestab Alithea emantsipeerunud naisena, kuidas võib džinn teha üldistusi kogu naissoole. Pärast džinni räägitud lugusid Alithea kaine teaduslik lähenemine kaob, andes maad tavalisele maisele igatsusele seltsi järele. Püsiva paarisuhte vajadus on Alithea tegelaskujusse ka sisse kirjutatud – üksik naine, kelle abielu purunemise loole vihjatakse filmis põgusalt, tema ainukese armastuse mälestus on pappkarbis keldris (viide alateadvusele psühhoanalüüsis) ning naabriteks kaks kibestunud, samuti üksikut vanadaami, kes ei hoia tagasi oma vastumeelsust sisserändajate ja mööda maailma ringirändajate suhtes. Idris Elba kehastatud üleelusuurune džinn on loomult samuti lihtne karakter – õnnetu armastaja, kes langeb tahtmatult teda vabastanud naiste võrku. Ainuke väljapääs sellest nõiaringist ongi tema järjekordse vabastaja soov, mis ka džinni rahuldaks. Siit võib tuletada ka „3000 aasta igatsuse“ sisemise toimimisloogika: kaks üksildast, kes õnneliku juhuse tõttu kohtuvad, loovad sümbioosi, mis lõpetab korduva õnnetuse paradigma. Ajalik ja ajatu ühinevad võitmatu armastuse kaudu. See on filmi üldine ja üllas eesmärk. Teisalt on lahendus igavalt stereotüüpne – stiilne ja tark, eatult kaunis naine leiab kaaslase muinasjutulises hiiglasekasvu mustanahalises mehes, kellega rahulikult ja muredeta igavikku kulgeda. Materiaalne kindlus on võluriga tagatud, pealegi ei pea hoolitsema ega muretsema virisevate laste pärast, sest mütoloogilised reeglid võlur­olendite ja inimeste vahel järglasi saada ei luba. (Poliitilise korrektsuse ja probleemideta kinolevi huvides katab džinni alakeha ka sädelev trikoo). Pealegi ei saa džinni ja naise suhe muutuda tüütavaks, sest džinn peab osa ajast veetma oma džinnimaal, pajatades teistele džinnidele lugusid, mis on neile elamise eelduseks.

„3000 aastat igatsust“ on ood armastusele, mis justkui võidab igasuguseid väiklasi inimlikke ihasid. Alithea ja džinni lugu näitab, et armastuse pärast võib kõrvale jätta ka tarkuse ning koosolemise rõõm leevendab teadmisjanu. „Armastage, ärge targutage!“, näib Miller filmiga ütlevat. Samas aga on siin peidus ka lugude jutustamise lunastav mõõde – „3000 aastat igatsust“ on samuti lugu, fiktsioon, mida me kõik vajame, et argimaailmaga leppida ja selle näivat kaost enda jaoks korrastada. Lugu viib meid dimensioonidesse, mida me ette ei kujuta ja paneb meid olukordadesse, millega kohaneda, annab karakteri, kellega suhestudes enda kohta ehk midagi teada saada.

See oleks ideaal, kuidas üks lugu võiks toimida. „3000 aastat igatsust“ sellise tulemuseni ei jõua, ei aitaks isegi see, kui mees- ja naiskarakterid vahetada, pannes näiteks teaduri ossa Ryan Goslingi ning võluvaks džinniks Milleri filmis Seeba kuningannat mänginud Uganda modelli Aamito Lagumi. Kui algideed on lubavad, siis tulem on antud juhul lahja ning siin algab samuti kõik stsenaariumist. Võib ju olla, et staaride toel üles võetud „3000 aastat igatsust“ pole ka Millerile olnud sedavõrd tõsine projekt, et sellega nüüd väga palju vaeva näha ja pigem on see viis otsida lisarahastust südameasjaks oleva uue Mad Maxi filmi loomiseks – tuleval aastal valmiv „Furiosa“ on harufilm Mad Maxi 2015. aasta seiklusele „Mad Max. Raevu tee“2, kuid keskendub selle naiskõrval­osalisele. Seega võib teha veel ühe oletuse ja arvata, et Tilda Swintoni juhitud igatsusfilmiga püüdis end feministiks nimetanud Miller jõuda lähemale naise mõistmisele. Filmi tõeliseks maagiks jääbki hämmastava ümberkehastumisvõimega karakternäitleja Tilda Swinton, keda võib vaadata ka igasuguse süžeeta filmis. Voogedastusplatvorm MUBI pakub praegu ka valikut Tilda Swintoni vähem tuntud filmidest, teiste hulgast võib sealt leida Jamaica päritolu filmitegija Cynthia Beatti kaks dokfilmi „Rattaga piiril“ ja „Nähtamatu piir“3. Kummaski filmis ei tee Tilda Swinton muud, kui sõidab jalgrattaga Berliini kaheks jaganud müüri ääres, läbides sama rada siis, kui müür oli veel olemas, ja siis, kuid sellest olid järel vaid tükid ja mälestused. Swintoni ajatu ja oma ilult justkui ebatõeline näitlejakarakter annab eksperimentaalsele kulgemisdokile välise vaatenurga – noor, saksa keelt purssiv inglise naine viib vaataja ühe riigi sisse ehitatud piiri äärde, mis peab lahutama sama keele- ja kultuuriruumi kuuluvaid tavalisi inimesi. Swinton annab Beatti filmides vajaliku distantsi rõhutamaks selle olukorra absurdsust. Võib arvata, et Swintoni ebamaise ilu pärast kasutas teda ka George Miller. Niisamuti on omamoodi muinasjutulik ligi kahemeetrine Idris Elba, kuid Milleri igatsusloo tarvis tuli teda digitaalselt suurendada, sest ka Tilda Swinton pole just lühikest kasvu. Nii et ka see on nii-öelda muinasjutt.

1 „Happy Feet“, George Miller, 2006.

2 „Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015.

3 „Cycling the Frame“, Cynthia Beatt, 1988; „The Invisible Frame“, Cynthia Beatt, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht