Jõulufilmide jõulud

Tänavuse jõulufilmi „Eelmised jõulud“ lääge ajuvabadus on vaid kunstjäämäe nähtav osa, allpool käib aga telekanalites jõuluklišeede masstootmine.

MARTA BALAGA

Naljakas asi see internet: kunagi ei tea, kuhu see järgmiseks sisse lööb. Mõnikord pole vaja enamat kui süütupoolne treiler. Näiteks nagu see, mis juhatab sisse Paul Feigi uue filmi „Eelmised jõulud“.¹ Seal üritab „Troonide mängust“² teada Emilia Clarke pärast müstilisest haigusest paranemist oma elu paremini elada, töötades Londoni aasta ringi avatud jõulupoes päkapikuks kostümeerituna ja vesteldes Tomiga (Henry Golding). Kõike seda saadab George Mi­chaeli muusika. Too lahkus meie hulgast kolm aastat tagasi 25. detsembril, olgu seegi öeldud.

„Ma haistan M. Night Shyamalani pööret“, tundus olevat pärast treileri väljatulekut põhiline seisukoht, viide sellele, et näidatud stseenides ei räägi Golding tegelikult mitte kellegi teisega peale Clarke’i. Üsna sarnane lugu Shyamalani „Kuuenda meelega“,³ eks?

„Ega selles pole midagi paha, aga Paul Feig, kas treiler andis pealtnäha ette ära suure süžeepöörde, et Henry Golding on kaitseingel, vaim, hallutsinatsioon või Jeesus?“

„Teate, eelmiste jõulude ajal andis ta tüdrukule ära oma PÄRIS SÜDAME, ja tüdruk andis selle ära sellega, et ei elanud oma elu täisväärtuslikult, nii et tänavu tuleb ta jõulude ajal VAIMUNA tagasi, et teda pisaratest päästa“.

„Ta kannab igas kaadris täpselt üht ja sama riietust, kuigi stseenid on erinevad. Kas tal pole teisi riideid? Või on see riietus pärit vaimu garderoobist?“

Isegi meie kallid kolleegid kriitikud sekkusid poleemikasse. Guy Lodge Varietyst kirjutab: „Kui „Eelmiste jõulude“ suur üllatus on tõesti see, et naisele on siirdatud mehe süda, siis tuleb sellel arusaamatult pikal ja detailsel treileril küll vastust anda“.

Rumal? Aga muidugi. Režissöör Feig, kes on tuntud selliste filmide järgi nagu „Pruutneitsid“ ja „Vaimupüüdjate“ uusversioon,⁴ ei olnud nende oletuste üle just eriti õnnelik. „See ajab mind naerma, sest inimesed võtavad tavalist romantilist komöödiat nii, nagu see oleks „Maatriks“.⁵ See on lihtsalt üks armas jõulufilm!“ ütles ta Radio Timesile frustreeritult. Oma koosa said ka ajakirjanikud, kes olid varmalt oma artiklites levitanud kõige hullumeelsemaid vandenõuteooriaid. Mina seda muidugi ei tee. Konks on selles, et kõigil neil inimestel, kes lahkasid Goldingu moe-eelistusi ja 1984. aasta Whami! laulu „Last Christmas“ sõnu, on õigus. Naljakas asi see internet.

Kogu problemaatika absurdse naeruväärsuse kõrval toon selle kõik välja seetõttu, et selgunud on lihtne tõsiasi: inimesed on jõulufilmiteemal märksa rohkem kodus, kui Hollywoodi tähtsad ninad seda aimatagi oskavad. Õigemini ollakse kodus halva jõulufilmi asjus, kuna selle kategooria peaks eristama sellisest austatud klassikast nagu „Elu on imeline“, „Visa hing“, „Kohtume St. Louisis“ või „Üksinda kodus“,⁶ kuigi jah, see viimane käib lihtsalt uskumatult pinda.

Seetõttu olid kõik need netimeedia möllule järgnenud arvustused mingis mõttes täiesti mõttetud. Jah, eks igale filmile tahetakse saada seda ihaldatud klassika staatust ja telepesa. Õnnestumise korral jääb film tõesti inimesi saatma – ja mitte korraks või paariks, vaid seda vaadatakse elu lõpuni. Just, jõulufilmidega on selline lugu, et isegi need, kes eriti filme ei vaata, on lummatud tõsiasjast, et igal aastal on võimalik täpselt samal ajal näha täpselt sama lugu. Eks need igihaljad ole rahvustel erinevad. Poolas näiteks valitseb „Üksinda kodus“ ja kui ühel aastal selle näitamine vahele jäeti, vallandus üleriigiline protestilaine. Ilmselt on viimane edukalt mitmed piirid ületanud jõulufilm „Armastus on see …“,⁷ mida mul pole kunagi õnnestunud ära vaadata, hoolimata korduvatest katsetest, aga mis ühendab peresid üle kogu maailma (muuseas, ka mu tuttava sõbraliku tõlkija peret).

Hoolimata üsna väärikatest tegijatest – režissöör on Paul Feig, kaasstsenarist Oscari võitnud Emma Thompson, peaosas armastusväärne Clarke – tuleb „Eelmised jõulud“ liigitada igal juhul halva jõulufilmi ehk HJF kategooriasse.

HJF jääb väljapoole traditsiooniliselt arvustamisväärse piire ja pole ära teeninud selliseid märkusi nagu „erakordselt, šokeerivalt halb“ (Rolling Stone) või „võrreldav jõuluhalu korraga alla kugistamisega, aga äädikaga konjakikreemi asemel“ (BBC). Mitte et see poleks õiglane hinnang – on küll. „Eelmistes jõuludes“ on võimalik näha a) Emma Thompsonit Jugoslaavia emigrandina rääkimas noksidest, b) kodutuid muusikalitruppi saamise katsetel, justkui neil poleks juba piisavalt probleeme, c) rohkeid viiteid Brexitile ja kääritatud kapsale – ja jumal teab, kumb on hullem.

Clarke mängib aga veel üht järjekordset, seekord veidi pidusemat ja litsakamat versiooni Bridget Jonesist, näeb laialivalguva meigiga välja nagu pesukaru ja klammerdub meeleheitlikult oma kohvri külge, siirdudes ühelt öömajadiivanilt teisele. Keskne armulugu on täielik huumor. Michelle Yeoh teeb etteaste nimetatud jõulupoe omanikuna ja teeskleb, et ta nimi on Santa. Vahele tuleb öelda, et juba mõte teha film, mille põhieesmärk on George Mi­chaeli laulude sobitamine käsikirja, mis põhinebki, oodake, laulul „Last Christmas“, on juba iseenesest eriti kuradi õõvastav. Ja ometi on kõik need kahetsusväärselt sobimatud elemendid omal kohal ühes korralikus HJFis. Filmile pähe kallatud pangetäit mürki on tegelikult lihtne seletada: „Eelmised jõulud“ on pisut tähesärane kinofilm, samal ajal kui kõvemad HJF-tegijad ja uhkemad selle kategooria esindajad on jäänud avalikkuse eest varju, spetsiaalsete telekanalite programmi (alles nüüd on neile osaks saanud laiem tähelepanu tänu VOD-platvormidele).

Jah, tõesti, Netflix üksi kahekordistas tänavu oma jõuluteemalise toodangu mahtu. Selles pole midagi uut. Kui võtta arvesse uskumatuna kõlavad infokillud, teevad nad igal aastal kaks korda rohkem jõulumeelelahutust kui varem. Nende uus hitt „Jõuluprints. Kuninglik beebi“⁸ on Jõuluprintsi triloogia kolmas osa ja vahendab väljamõeldud Euroopa riigi Aldoovia printsi seiklusi.

See triloogia on nii populaarne, et tõi juba ainult Netflixis kaasa jõuluteemaliste romantiliste komöödiate laine ja põhjustas nende kõigi aegade kõige kommenteerituma säutsu: „Neile 53-le inimesele, kes on vaadanud „Jõuluprintsi“ viimase 18 päeva jooksul iga päev. Kes teile haiget tegi?“

Disney+ hoiab samuti mitmeid jõulu­filme püssirohusalves, nagu ka iga teine tegija VOD-maailmas. Trendi algatajaks oli Hallmark Channel – vähemalt Ameerikas –, kes on jõuluteemalist omatoodangut väljastanud aastast 2009. Wall Street Journali sõnul loodi see kanal legendaarse jõulukaardiosakonna toetamiseks.

Ainuüksi 2018. aastal lasksid nad välja 37 originaalideel põhinevat jõulufilmi. Kulminatsiooniks oli tänavu novembris aset leidnud suur jõuluteemaline mess „Christmas Con“, täismahus otseülekandena vaadatav HJF-kokkutulek, mille atraktsioonide hulgas olid näiteks „staar“ Lacey Chabert, kes on oma terve karjääri üles ladunud ainult jõulufilmidest, miski, mille nimi on koleda jõulukampsuni matš ja „meediakülaliste“ sekka kirja pandud jõuluvana.

Kummaline, et kõigi nende suurejooneliste investeeringute, kõmurohkete sarjade ja A-kategooria näitlejaist pungil filmide kõrval järgib VOD-platvormide nägemus jõuludest (täpsemalt HJFidest) täpselt nende tihti naeruvääristatud kanalite omi. Selliste nimest on saanud teatud toodete kirjeldamisel ülemaailmselt mõistetavad omadussõnad: Hallmarki film, Lifetime’i film jne.

Uued filmid on ka odavamapoolsed, peaosades juba hääbuvad või mitte kunagi säranud staarid. Kuuldavasti on iga filmi peal täpselt sama kunstnike meeskond, kes kasutab eelmiste filmide dekoratsioone ja muud butafooriat. „Seksi ja linna“ Charlotte (Kristin Davis) päästab tõeliselt kurva elevandipoja filmis „Metsikud pühad“⁹ ja Kurt Russell tuleb järgmisel aastal jõuluvanana tagasi just välja kuulutatud järjefilmis fenomenaalselt edukale „Jõulukroonikale“.¹⁰

„Igal aastal püüab Netflix selle poole, et olla hallmarkilikum kui Hallmark siirupiste, klišeelike, B-kategooria pühadefilmide tegemisel,“ märgib Guardiani Stuart Heritage.¹¹ Ja kuidas veel. Ilmselt on see tingitud sellest, et seda sorti meelelahutusega ei ole võimalik mööda panna ja see ei põhjusta enamasti ka nii suurt trollide vihalaviini. Seda muidugi juhul, kui suudetakse hoiduda kinolevist.

Niisiis levib jõuluime globaalselt seninägematus mahus. Kui Bill Nighy laulis filmis „Armastus on see …“ 16 aastat tagasi „Christmas is all Around“, oleks see vabalt võinud viidata ka olukorrale jõulufilmisektoris aastal 2019. Tänavuse peaaegu saja jõulufilmi seast võib endale valida reisisihi selliste hulgast nagu „Jõulud Roomas“, Jõulud Montanas“, „Jõulud Louisianas“, „Jõulud Dollywoodis“, „Jõulud Gracelandis“, „Jõulud tähtede all“ või „Jõulud Plazas“,¹² kirjutab Ashley Spencer New York Timesis.¹³ Kahuks on ta unustanud mainida hiljutist kurioosumit pealkirjaga „Jõulufilmi jõulud“,¹⁴ mida on üsna põhjapanevalt kirjeldatud järgmiselt: „Kaks õde elavad koos. Üks armastab jõulufilme ja teine peab neid ettearvatavateks. Nad kohtuvad. Nad armuvad. Lund sajab. Lõpp. Aga seekord natuke teisiti. Nad ärkavad võluväel üles jõulufilmis“.

HJFid on, nagu ka „Eelmised jõulud“, ikka pagana halvad, aga ka üllatavalt traditsioonitruud. Fookuses on väärtusena perekond ja meeleldi võetakse omaks tegelikkusevälised maagilised elemendid, vältides seejuures aga mis tahes otseseid religioosseid seisukohti, et potentsiaalset vaatajaskonda mitte eemale peletada. Sõnum on selge: usu põhiliselt armastusse. See tundub olevat tänapäevane sõnum, kuna jõulud lasevad pinnale kerkida kõige jubedamat sorti romantilistel komöödiatel, mis on igas mõttes lääged ja ettearvatavad. Sellistel filmidel on üks ja ainus eesmärk: pakkuda unustust, mis ei nõua üldse mitte mingit intellektuaalset pingutust (tuleb tunnistada, et seegi võib vahel lahe olla), ja kindlustunnet, et kõik lõpeb igal juhul hästi. Isegi kui selleks tuleb tänapäeva tirida üks üllatavalt puhas keskaja rüütel, nagu see juhtub filmis „Jõulurüütel“.¹⁵

Nende filmide saateks pole keeruline lagedale tulla joomamängudega: „Võta lonks iga kord, kui heteronormatiivne paar armub teineteisesse vähem kui kuu aja jooksul, kui jõuluajal sajab lund (aga kellelgi pole külm), kui hullumeelset või ebaratsionaalset käitumist põhjendatakse lausega „On ju jõulud““. Nii on välja pakutud väljaandes nimega Quartz.¹⁶ Võib-olla on aeg avada uks kohutavatele, halbadele ja läiladele.

Frank Capra „Elu on imeline“ kukkus esialgu kinodes läbi ja ajas stuudio pankrotti, vaatamata Oscari nominatsioonidele ja kuldmehikesele ühes tehnilises kategoorias uut tüüpi kunstlume eest, mis koosnes veest, seebist ja kemikaalist Foamite. Nii et, kes teab? „Eelmistest jõuludest“ võib veel saada tulevane klassika, mida vaadatakse ikka ja jälle, kuni kuuselt langeb viimane okas ja maailm lakkab olemast. Saatke see glögi juba siiapoole. Või oli see kääritatud kapsas?

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Last Christmas“, Paul Feig, 2019.

2 „Game of Thrones, 2011–2019.

3 „Sixth Sense“, M. Night Shyamalan, 1999.

4 „Bridesmaids“, Paul Feig, 2011; „Ghostbusters“, Paul Feig, 2016.

5 „The Matrix“, vennad Wachowskid, 1999.

6 „It’s a Wonderful Life“, Frank Capra, 1946; „Die Hard“, John McTiernan, 1988; „Meet Me in St. Louis“, Vincente Minnelli, 1944; „Home Alone“, Chris Columbus, 1990.

7 „Love, Actually“, Richard Curtis, 2003.

8 „A Christmas Prince: The Royal Baby“, John Schultz, 2019.

9 „Christmas in the Wild“, Ernie Barbarash, 2019.

10 „The Christmas Chronicles“, Clay Kaytis, 2019.

11 Stuart Heritage. Holiday in the Wild – festive Netflix rom-com is stupid but charming. – Guardian 1. XI 2019.

12 „Christmas in Rome“, Ernie Barbarash, 2019; „Christmas in Montana“, T. W. Peacocke, 2019; „Christmas in Louisiana“, Emily Moss Wilson, 2019; „Christmas at Dollywood“, Michael Robison, 2019; „Christmas at Graceland: Home for the Holidays“, Eric Close, 2019; „Christmas Under the Stars“, Allan Harmon, 2019; „Christmas at the Plaza“, Ron Oliver, 2019.

13 Ashley Spencer. How Many Christmas Movies is Too Many Christmas Movies? – New York Times 30. X 2019.

14 „A Christmas Movie Christmas“, Brian Herzlinger, 2019.

15 „The Knight Before Christmas“, Monika Mitchell, 2019.

16 Sam Rigby, Katherine Ellen Foley. The Perfect Drinking Game for Cheesy Christmas Rom-coms“. – Quartz 30. XI 2019.