Droonide mäng

ANDREI LIIMETS

Kolonel Katherine Powell (Helen Mirren) on droonioperatsiooni käigus sunnitud vaagima inimelu hinda.

Kaader filmist

Mängufilm „Silmad taevas“ („Eye in the Sky“, USA 2015, 102 min), režissöör Gavin Hood, stsenarist Guy Hibbert. Osades Helen Mirren, Alan Rickman, Aaron Paul jt.

„Tõde on sõjas esimene ohver“ ütleb filmi „Silmad taevas“ avanguks vana­kreeka tragöödiakirjanikule Aischylosele omistatud tsitaat. Mõnevõrra kulunud tõdemus, ent avab XXI sajandi sõjapidamise vormid siiski suurepäraselt. Mõistete ja tähendustega manipuleerimine on üks põhilisi vastase heidutamise viise, aga ka võimalus mobiliseerida poolehoidjaid. Peter Pomerantsev on kirjeldanud tõe järjepidevat ohverdamist ja hägustamist XXI sajandi Venemaa tsiviiloludes oma raamatus „Miski pole tõde ja kõik on võimalik“ („Nothing Is True and Everything Is Possible“, 2014). Ukraina konflikti ümber hõõguv propagandasõda näitab, et see on kandunud militaarpraktikasse.

Kohusetundlik vandenõuteoreetik viitaks varmalt, et jõu kasutamise õigustamiseks oma huvide nimel ja tõega manipuleerimisel pole ameeriklastele vastast. Äärmuslikum on osutamine nn false flag operatsioonidele, mis viiakse läbi teise osapoole süüdilavastamiseks. Usutavama kirjelduse jõu rakendamise protsessist on esitanud oma raamatus „Šokidoktriin“ Naomi Klein, kes selgitab, kuidas ühiskonna motivatsiooni ja valmisolekut militaarkonfliktis osaleda kultiveeritakse ajutise kriisiolukorra tõmbetuultes. Sama ähvardab korduda ka Brüsseli rünnakute ning moslemite demoniseerimise näitel. Vastuolulisi vahendeid valiv ja moraalselt ammu ülimalt peletava ilme omandanud terrorivastane sõda leekis, tõsi, juba pikalt enne lööke Euroopa südamesse.

Filmis „Silmad taevas“ on võetud vaatluse alla üks droonioperatsioon. Briti eriteenistus võtab Keenias sihikule kahe islamiäärmuslase kohtumise. Algselt on plaanis nad arreteerida, kuni pildile ilmuvad pommivööd. Siis tuleb hakata kaaluma raketilööki Nairobi tihedalt asustatud linnaossa. Kirjeldatu on vaid väike osa sündmuste ahelas, sest kümnete ja sadade isiksuste elu üle otsustatakse hoopis Briti ja Ameerika militaarrajatiste klaustrofoobilistes koridorides ning tähtsate riigitegelaste nõupidamisruumides.

On igati mõistetav, miks droonidest on saanud valitsustele sedavõrd veetlev välispoliitiline vahend. Üksikul inimelul on läänemaailmas üha suurem kaal: vaadakem kas või, kuidas kirjeldatakse iga valge massimõrvari psühholoogilist tausta, islamiga seotud rünnakute puhul pannakse aga ühte patta rahvus, kultuur ja religioon. Tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva droonipiloodi läbi viidud rünnak näib esmapilgul nagu taevamanna – vaenlased saavad purustatud ja omad jäävad terveks. Praktika kõneleb aga droonirünnakute sageli traagilisest ebatäpsusest ja puudulikust infost. Droonisõja senise edukuse analüüs on olnud samuti poolik. Küsimus pole ainult eetikas, vaid ka rahvusvahelises õiguses ning juriidilises järelvalves.

Filmis taandub droonisõja moraalne konflikt dilemmale, kas raketirünnak potentsiaalselt kümneid ohvreid toovate pommipanijate pihta on väärt ühe saiapätse müüva lapse elu. Plikatirtsu mängutoomine süütuse kehastusena on mõnevõrra lihtlabane käik, kuid lubab esitada vastuolud selgelt ja veenvalt. See, et film mõjub temaatikalt niivõrd päevakajaliselt ning lausa värskelt, peegeldab muidugi suuresti vajakajäämisi droonidebatis. USA alustas droonirünnakutega juba 2002. aastal, avalikkuse teadvusse on tasapisi jõudnud nende hüppeline kasv aga Obama administratsiooni ajal. Üle aastakümne kestnud praktika kiuste jäävad häguseks nii käsuahel ja otsustusprotsessid kui ka ohvrite arv ja isikkoosseis. On teada, et umbes 90% hukkunuist pole olnud sihtmärk ning vähemalt 6% on olnud tsiviilelanikud.

Ajaloolane Aro Velmet on kirjutanud märtsikuu Sirbis sellest, kuidas filmides taandatakse toimuv sageli üksiktegelase otsusele, mis tuleneb tema iseeneslikult heast ja kangelaslikust või halvast ning riukalikust olemusest. Sellele vastanduvad sotsioloogiliselt motiveeritud filmid, mis avavad laiema ühiskondliku ning institutsionaalse ruumi ja selle mõju otsustuskäigule ja käitumismustrile. Droonitemaatikale viimati tähelepanu tõmmanud filmis „Hea tapmine“ („Good Kill“, Andrew Niccol, 2014), kus Ethan Hawke’i piloot on sunnitud vaatama tõtt oma tegude tagajärjega arvutiekraanil ja eraelus, on lähtutud just ühe valge ameeriklase hingearmidest. Seetõttu jäi film ka suuresti alla teema potentsiaalile. „Silmad taevas“ astub õnneks tubli sammu edasi ja kuigi suuremate poliitiliste valikuteni ei jõuta, saab siiski läbi käidud pikk võimukett otsustajaid, alates näppu päästikul hoidvast droonipiloodist ning lõpetades luuretöötajast kindrali ja ministriga. Ekraanil inimkontuure jälgides tundub kogu operatsioon justkui arvutimäng, mille taak pole oluliselt suurem, kui kodus ootavale tütrele mänguasjapoest õige lelu valimine. „Ära iial küsi sõdurilt, kas ta teab sõja hinda,“ koriseb kindralleitnant (oma viimases ekraanirollis tavapäraselt köitev Alan Rickman) rünnaku oponendile, kuid see kõlab eriti mõrult, kuna pilvepiirilt piiluv automatiseeritud sõjaatribuutika muudab oluliselt klassikalise militaarkonflikti vastutus- ja tagajärjejooni.

Nagu sageli juhtub, trumpab tegelik elu fiktsiooni üle. Arvutimängupõlvkonna jõudmist täisikka ilmestas 2010. aastal vilepuhujate veebikodus Wiki­leaksis avaldatud video, kuidas helikopteri pardalt kõmmutati paarikümne iraaklase pihta. Peale vaenlase tapeti kaks Reutersi ajakirjanikku ning haavati raskelt kaht last, tulistati ka haavatutele appi tõtanute pihta, saateks kõlamas masinlikul häälel korrutatavad käsud „kõmmuta edasi“, harvad naerurõkatused ja rahulolevad tõdemused „kena“. Video avaldamisele järgnes diskussioon toimunu õiguspärasuse üle, kuid nagu sellistes olukordades ikka, on lõplikku vastust keeruline anda. Halli ala piirsituatsioonis tehtavate otsuste ümber demonstreerib hiilgavalt taanlase Tobias Lindholmi Oscarile nomineeritud „Sõda“ („Krigen“, 2015).

Ka filmis „Silmad taevas“ on hoitud jäikade seisukohtade võtmisest, kuigi näidatakse infoga manipuleerimist. Teema päevakajalisuse tõttu võiks seda justkui nõuda. Kui tulla tagasi alguse tsitaadi juurde, eeldab tõe ohverdamine tõe olemasolu. Relativistina julgen sellise tõe olemasolus kahelda, mistõttu pean (filmi-)kunsti üheks suurimaks võimalikuks väärtuseks erinevate argumentide ning väidete esiletoomist ning näitlikustamist. Selles plaanis on „Silmad taevas“ väga tugev töö, mille komplekssus meenutab, kui palju keerulisemad on need otsused šokiseisundis tekkinud vihkavast või lapse silmadesse vaatamisest tulenevast kaastundlikust emotsioonist. Kuna statistika räägib oma keelt ning terrorivastane sõda pole kaugeltki lõppemas, on viimane aeg olukorraga tõtt vaadata ning vaagida, milliste otsuste taga me ühiskonnana olla tahame.