Sõprade vabariigist kujundikeele revolutsioonini

Peamiseks löögiks režiimile oli, et ühisrindeks koondunud esindasid läbilõiget kogu kirjanikkonnast – juunikommunistidest kui 1960ndate kirjandusuuendajateni.

REIN RUUTSOO

Eesti kirjanduskultuuri viimase sajandi arengukõveraid analüüsivaid uurimusi on viimase pooleteise aasta jooksul ilmunud mitmeid. Pean silmas monograafiaid nagu Tiit Hennoste „Kuldsete lehtede peal. „Loomingu“ kirjanduslugu“ ja Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“. Hiljuti lisandus neile Soomes avaldatud Juhani Salokandle „Vastupanemise kultuurilugu. Eesti kirjandusvõrgustikud 1940. aastast kuni tänapäevani“. Allikate ja probleemiseade osas esindavad need humanitaaria eripalgelisi, üksteist täiendavaid käsitlusi.

Tiit Hennoste uurimuse selgrooks on kirjanduskultuuri analüütiline läbivalgustus. Sirje Olesk jälgib Eesti Kirjanike Liidu kui institutsiooni toimimise elukaart nii, nagu see peegeldub liidu juhtorganite ja parteiorganisatsiooni aruannetes. Seejuures distantseerub ta täielikult mälestuste ja intervjuude kui mitteusaldusväärsete allikate kasutamisest. Eesti kirjandust ligi pool sajandit uurinud ja soomlastele vahendanud Juhani Salokandle uurimuses on seevastu mälestustel ja intervjuudel keskne koht. Sedakaudu avarduvad kirjanikkonda lõiminud suhtemustrid.

Juhani Salokandle uurimuse sünniloo taustaks on suuresti sedalaadi paradoksid, mis on tekitanud Juhan Smuuli bareljeefi saaga kirjanike liidu kodu seinal Harju tänaval. Autorit on kannustanud vastupanukultuuri ajalugu uurima eesti kirjanduskultuuri erilaadne positsioon. Ligi pool sajandit kogetud draama – vastuolu silmakirjaliku režiimi ahistava surve ning kirjanduse hoogsa arengu vahel – ärgitas Salokannelt küsima, kuidas sai Eestis sündida kõrgetasemeline ja mittenõukogulik kirjanduskultuur. Mõistatus oli seegi, et EKP ja KGB valvsa pilgu all arenes loomeühendustes üsnagi sõltumatu kirjanduselu.

Vastuste poole püüdlemine eeldab, et küsija tunneb nii kommunistliku režiimi toimimise loogikat kui ka eestlaste mõttemaailma. Teosele on suuresti kasuks tulnud asendamatu väärtusega isiklik kogemus. Salokannel mõistab nõukogulikku tüüpi režiimi võimusuhete ambivalentsust. Seetõttu ei omista ta režiimi meelevalda jäänud kirjanike valikuid jälgides moraliseerivale või kohut mõistvale sõnavarale kaalukat rolli. Kui Salokandle teost käsitleda akadeemilise uurimistööna, siis võiks selles olla enam analüütilisust. Kuid vastupanu probleemist lahutamatut võimu teemat on Salokannel käsitlenud tänapäevaselt.

Salokandle käsitluses peituvad eestlaste kultuurilise vastupanu ja säilenõtkuse sügavamad juured Eesti kultuuriruumi ja õigeuskliku Venemaa tsivilisatsioonilises erisuses, nagu on leidnud ka Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm Samuel Huntingtonile toetudes. Soomegi teadlastelt kriitikat saanud vaatenurga seletuslik jõud näib nüüd pärast Vene agressiooni enam kui asjakohane. Eestlasi (nagu ka soomlasi) iseloomustav kultuuriusk ja kultuuritahe on võrsunud protestantismi vaimsusest. Okupatsiooniaastail nähti kultuuris, mille külge klammerduti, ainsat tõeliselt omana tajutavat kestmise ja vabama tuleviku lubadust.

Rahvuslikus enesetunnetuses täitis kirjandus okupatsiooniajal üldisema eluvaatelise selguse ja väärikuse mõõdupuu rolli. Salokandle tõdemuse kohaselt omandasid kultuurielu juba loomupäraselt enesesäilituslikud võrgustikud vastupanukultuurilise sisu. Võõrvõimu alla painutatud rahval võimaldasid need omaalgatuslikel viisidel organiseeruda ja uusi andeid esile nihutada. Riigi poliitikast sõltumatud (või seda vääravad) ja kultuuripärandist jõudu ammutavad vaimuinimeste võrgustikud toimisid omalaadsete rahvusliku kultuuripoliitika esindajatena.

Vastupanukultuurilistes võrgustikes tõstab Salokannel esile kaht laadi lõiminguid. Esiteks näeb ta arvukates perekondlikes sidemetes – Raudade, Viidingute, Kosside-Niitude jt kirjanike põlvkondlikus järjepidevuses – mingit, just eesti kultuuri jätkusuutlikkust kindlustavat omadust. Loomejõudu virgutavate võrgustikena tõstab ta esile ka ülikooliõpingute ajal kujunenud sõpruskondi, mida täiendavalt lõimib 60-70ndate Tartu salongikultuur. Vaimse autonoomia taotluses näeb ta loovisiksuste usaldussuhteiks lõimunud kvaasipoliitiliste kogukondade tekke peamist pinnast. Viimaseid on Hannah Arendt iseloomustanud kui sõpruse vabariike, kultuurikodanikkonda, mille jõud peitub algatuslikkuses ja solidaarsuses.

Stalinism ja vastupanukultuur

Stalinliku režiimi süsteemselt alistav-hävitav loomus sulustas vastutegutsemise võimalused. Niinimetatud tühja tähistaja rollis „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri“ vormel teenis venestamist ideaalselt. Kultuuri klassiolemuse dogmatiseerimine ja kultuuripärandi reaktsiooniliseks või progressiivseks lahterdamise suva lubas kirve alla saata peaaegu kõik rahvusliku. Küsimust, miks valiti (vähemalt esialgu) rahvusliku kultuurielu imiteerimise lubamine, Salokannel üksnes riivab ja õigupoolest ongi see küsimus eelkõige poliitilise ajaloo uurijatele. Kultuurialastest algatustest ja mitteametlike võrgustike elavnemisest Eesti taas­okupeerimise esimesel kümnendil esialgsegi pildi loomine on autorile tõsine väljakutse.

Loometegevuse elavnemine rajanes eelkõige sõjaeelsete kultuuriseltside võrgustikest pärinenud kultuuritahtel. Nõukogude tagalast naasnud naiiv­rahvuslik-optimistlikel funktsionääridel Nigol Andresenil, August Allel, Paul Rummol jt oli uue võimu osas illusioone. Kuid esimeste okupatsiooniaastate (1944–1947) mentaliteeti kujundanud elevus, mida on nimetatud ka „järel-Eesti ajaks“, oli stalinismi jäigastuvas surves määratud sumbuma. Sotsialistlik-­rahvusliku kultuurielu ülesehitamisel üritati päästa, mis veel päästa annab.

Rahvuslikule pärandile epiteetide nagu „sotsialistlik“, „progressiivne“ või isegi „nõukogulik“ kleepimisest sai tulevikuski nii vajalik oskus. Kodumaale jäänud, vähegi sobivaid kirjanikke serveeriti „nõukogudemeelsetena“. Eesti Vabariigis loodud kirja­sõnast sildistati võimalikult palju n-ö progressiivseks. Kultuurielus kaalukate väljaannete, nt Looming, väljaandmise taastamisel tõrjuti selle Viisnurgaks nimetamine. Kirjanike Liidu ja selle väljaannete töökorralduses, kaastööliste leidmisel jne püüdsid ÜK(b)P piletiga kultuurijuhid järgida kultuuri huve kaitsvaid tavasid.

Salokandle uurimust inspireerinud vastupanukultuuri võimalused uhuti minema vaimuinimeste kogukondi süsteemselt pihustades. Veel Eesti Vabariigi ajast kaasa toodud arusaamade ja kirjanike eneseväärikuse riismetegi hävitamise märgiks sai Hans Leberechti romaaniga „Valgus Koordis“ seonduv näidishukkamine. Avalikus elus osalemise ja suveräänse kirjaniku-looja rollide lõimimine välistati. Mingigi ühisrinde või maailmavaatelise ühisosa säilimise juunikommunistide, mitmesuguste kohanejate, „kodanlike intelligentide“ jt vahel tegi jaga ja valitse taktikale rajatud režiim võimatuks. Terrorist hirmunud vaimuinimeste solidaarsus murendati. ÜK(b)P aparaadis asendati laagreisse saadetud põliseestlased-kaasajooksikud kõige eestimeelse ja lääneliku suhtes viha kandvate venelaste või sovetiseeritud Venemaa eestlastega.

Kirjanike eneseväärikuse kõrval kuulutati võimule kõige suuremaks ohuks ükskõik millised vaimuinimeste ühtehoidmise viisid (võrgustikud). Loomult latentseid kultuurimehhanisme, mille toel kultuuriline, moraalne jms kapital ikkagi säilis ja edasi kandus, on Salokandlel olnud keerukas jälgida. Eelistasid ju paljud kirjanikud jääda nähtamatuks, koguni olematuks. Loomingulist tegevust, olgu selleks kas või päevikupidamine (millest saanuks ajalooallikas), võidi võtta kirjaniku mõttekuritegude tõendina! Perekondlikest kooskäimistest laiemad suhtlusringid kitsendusid viimase piirini. Mari Tarandi meenutusel murendas kõrgstalinism perekonnaringigi. Viidingute kodus koostatud lastepärases seinalehes jälgiti (koolis pidi see olema igas klassis!) piinlikult, et kirjanike laste pioneerimängudes poleks märkigi ebalojaalsusest stalinlikule režiimile.

Staliniaegse kultuurielu varjatuma poole uurijale seab allikate nappus ka tulevikus tõsiseid tõkkeid. Kultuuriavalikkuse täieliku lämmatamise kõrval lõpetasid ju ahjus ka kirjavahetused. Haruharvade meenutusteraamatute autorid, nt Debora Vaarandi ja Ralf Parve, jäävad kõrgstalinismi aegu meenutades (seda ka juba vabas Eestis!) vägagi kidakeelseks. Kirjanike solidaarsusaktidest, nagu naiivstalinliku trubaduuri Smuuli poolt Merilaasi-Sanga pere varjatud toetamine, saadi aimu alles aastate pärast. Mõnest autorile kätte mitte puutunud harukordsest dokumendist, nt Jaan Roosi päevikutest (kajastasid aastaid 1944–1953), oleks ilmselt tuge olnud. Allikapuudust intervjuudega korvates on Salokannel siiski tänuväärselt nii mõndagi ajaloole päästa suutnud.

Võõrvõimu hegemoniseerimise paradoksid

Eesti lähiajaloo käsitlustes on opositsioonilise vaimsuse ja avalikkuse lõimumine jäänud tagaplaanile. Ligi pool sajandit kultuurisuhete edendamist, tõlketööd jne andsid Salokandlele Nõukogude tegelikkusest võltsimatu pildi ja ärgitasid soovi uurida eesti kirjanduse erilaadse positsiooni allikaid. Vastupanukultuuri võimalusi kardinaalselt avardanud „sula“ metafoori sisustamine osutub keerukaks. Tavapäraselt liberaliseerimisena käsitletud pehmendamisega (valikuliselt repressiivse sallivus) püüdis režiim saavutada moraalset tunnustamist, s.t võimu hegemoniseerimist.

Hegemooniseeruv võim on aga loomult kahesuunaline tänav. Tavapärane kirjanike parteiallorganisatsiooni kuulekuse, loomeliidu ideoloogilise rolli rõhutamine pole uurimistööle kasuks tulnud. Muidugi ei jää kohanemisega kaasnevad vastuolud, moraalsed dilemmad ka Salokandlel märkamata, ent Salokandle uurimuses jäävad kirjanike parteilised, põlvkondlikud jms vastuolud tagaplaanile. Hoopis olulisem on stalinlikest vapustustest toibuva, enese­väärikust taastava kirjanikkonna enesekindluse kasvu jälgimine. Salokandle toodud väljavõttes Kersti Merilaasi protestikirjast luuletuse „Rannapääsuke“ tsenseerimise vastu avaneb vastupanukultuuri kasvanud kerksus ja loogika. Kultuurihegemooniat taotlev võimumuster võimustab loojaidki, ajaloolisest kultuuritahtest kannustatud kirjanikud leiavad taas oma missiooni.

Režiimi liberaliseerimise institutsionaalset külge – kultuuriväljaannete toimetustes ja EKP aparaadis toimuvat, stalinistlike satraapide asendamist Tartu ülikooli vilistlastega jms – Salokannel süvenevalt ei käsitle. Kuid veendume, et nomenklatuuri eestistumisel oli vastupanukultuuri võimaluste avardumisel kriitiline kaal. Juhtpositsioonid kirjanike liidus, ajakirjade toimetustes, kirjastustes jm täideti endiselt üksnes EKP liikmetega, kuid Aksel Tamme, Olev Jõe, Paul Kuusbergi, aga ka Olav Uti jt rahvuskultuurilisi huve järgiv koostöö murendas stalinistide positsioone. Institutsionaalsed vastasseisud, mis parteiaparaadi ja tsensuuri huvide klapitamisel üha sagedamini avalikuks said, tekitasid toimetajatele üha enam manööverdamisruumi.

Sovetliku kastirežiimi murenemine

Sovetliku jaga ja valitse halduse tuumaks oli omalaadne alamaid nomen­klatuuriks, partei lihtliikmeiks, rahva- ja teenelisteks kirjanikeks lahterdav kastirežiim koos ühest teise paigutamise ettekirjutustega. Salokannel on üllatunud, kui osavad olid Harju tänaval toimetanud kirjanike liidu juhid, et neil jagus oskust kontrolliorganisatsioone üksteise vastu välja mängida. Kirjanike liidust (kus formaalselt jäi juhtpositsioonile EKP nomenklatuur) kujunes, nagu Asta Põldmäe intervjuu kinnitab, demokraatlik organisatsioon ja rahvuslike väärtuste kaitsja.

Põldmäe selgitab, et Paul Kuusbergi, Villem Grossi jt parteiline taust ei seganud neid mõistmist, kuidas elu tegelikult käib, stalinistide (Endel Sõgel, Ants Saar jt) taanduma sundimises loomeliidu tegemistest oli just nn rahvuskommunistidel peaosa. Kirjanike usaldusvõrgustike mõjukuse kasvu jälgiv Salokannel tõdeb küll mittevaba ühiskonna ahistavat sundkorporatiivsust, kuid samal ajal märkab formaalselt mutriteks taandatute sügavalt isiksustatud valikuid. Kultuuripoliitikas tähtsaid positsioone hoidma pääsenute nagu Paul Kuusberg, Aksel Tamm, Vladimir Beekman jt isikuomadustest sõltus edaspidi seegi, kuivõrd Moskva ettekirjutuste arvestamine jäi vaid fassaadile.

Kirjanduse eripositsiooni kindlustumisel omistab Sakokannel kaaluka rolli Paul Kuusbergi doktriinile, mille kohaselt „kirjandusega seotud küsimused tuli lahendada Kirjanike Liidus. Ja ei kuskil mujal“. Kuid kirjanike katsed veidigi läbinähtavamalt avardada kirjanduse rolli ühiskondliku eneseteadvustamise, identiteediloome suunas, s.t võtta rolle, mida tavaliselt täidavad filosoofia, religioon ja sotsioloogia, summutati juba eos. Siiski, mitte ainult kirjanduse, vaid kogu kultuuri tuleviku vaatenurgast oli murranguline tähtsus sel, et kirjandusliku maitse ja vormiprobleemide politiseerimist tohtis avalikultki vaidlustada.

Kujundikeele revolutsioon

Kirjanduskultuuri arengu nurgakiviks sai Kaplinski, Rummo, Runneli, Valtoni, Undi, Vetemaa jt loomega seonduv esteetiliste ideaalide ja kujundikeele revolutsioon. Võrgustike toimimise sarnaselt ei saatnud läbimurret programmiliselt sõnastatud manifestid (Roger Garaudy piirideta realismi ideed olid siiski hästi tuntud), vaid kultuurikoode radikaalselt uuendavad tekstid. Kirjaniku-looja suveräänsust põhistavad ja põhimõtteliselt võõrandamatud kommunikatsioonistrateegilised uuendused osutusid ideoloogiatena sama läbimurdelisteks ja tõhusateks, kui seda olid kultuuriautonoomiale aluspõhja loonud korralike inimeste solidaarsuspraktikate järk-järgult normiks saanud mustrid.

Vastupanukultuuri teiseks nurgakiviks sai võrgustikulise solidaarsuse kogemusest inspiratsiooni ammutav umbkaitselise kaevikusõja täiendamine aktiivse positsioonisõjaga. Režiimi juurutatud rahva- ja teenelisteks kirjanikeks kastidesse lahterdamise tähtsuse murendamine võimaldas formeeruda rahvuskultuuri huve juba tingimusteta avalikult esiplaanile seadval kirjanikkonnal. 1980. aastal ajalehtedele läkitatud nn 40 haritlase protestikirjas olid tegelikult sõnastatud avalikud saladused. Pöördumine koondas vastupanukultuuri juba aastakümneid lõiminud teemad. Peamiseks löögiks režiimile oli, et ühisrindeks koondunud esindasid läbilõiget kogu kirjanikkonnast – juunikommunistidest kui 1960ndate kirjandus­uuendajateni.