Naised tööturul. Uued selgitused ajaloo ja tänapäeva kohta

Paindlikud tööturumeetmed kahtlemata soodustavad lastega naiste osalemist tööturul, kuid lahendus on pigem perekonna tööjaotuses ja kättesaadavamates sotsiaalteenustes.

ALARI PURJU

Rootsi keskpanga Nobeli mälestusauhinna majandusteaduse alal pälvis 2023. aastal Ameerika Ühendriikide Harvardi ülikooli majandusprofessor Claudia Goldin, kelle tööd käsitlevad naiste edasijõudmist tööturul. Tema puhul on esile toodud tänapäeva tööturu uuringute põhiliselt ökonomeetrilise empiirilise analüüsi ja majandusajaloolaste lugudel põhineva lähenemise ühendamist. Goldini töid on avaldatud nii majandusajaloo kui ka majandusteooria ajakirjades. Auhinnasaaja olulisust näitab see, et ta sai auhinna ainuisikuliselt. Elinor Ostromi ja Esther Deflou järel on Claudia Goldin kolmas majandusteaduse Nobeli mälestusauhinna saanud naine.

Majandusajalugu ja kliomeetria

Claudia Goldini koolituses oli alguses olulisel kohal majandusteooria ning Cornelli ülikooli bakalaureuse lõputöö kirjutas ta näiteks tööstusorganisatsiooni teooria valdkonnas sidesatelliitide regulatsiooni kohta. Chicago ülikooli doktoriõppesse läks ta algul tööstusorganisatsiooni teooria teemaga, seal hakkas Gary Beckeri (1992. aasta Nobeli majandusauhind) mõjul huvi tundma tööjõuökonoomika vastu ning kirjutas lõpuks doktoritöö Robert Fogeli juhendamisel majandusajaloost.

Sel ajal arendasid mitmed majandusteadlased majandusajaloo puhul uut lähenemist, kus on olulisel kohal majandusteaduse moodsate kvantitatiivsete meetodite ja mõtlemisviisi rakendamine. Näiteks tekkis sellise lähenemise tõttu uus institutsiooniökonoomika, mille tuntud esindaja on Douglass North. Chicago ülikooli professor Robert Fogel sai tuntuks mitmesuguste majandusajalugu puudutavate aegridade loomise ja ökonomeetria­mudelite rakendamisega valdkonna arenguloo hindamisel. Seda suunda hakati nimetama kliomeetriaks. Näiteks mõõtis Fogel Ameerika Ühendriikide raudteevõrgu hüpoteetilise panuse sealsesse majandusarengusse ja konstrueeris võrdluseks mudeli, milline oleks olnud seis ilma raudteeta, kui transporditeenust oleksid pakkunud looduslikud veeteed, kanalid ning hobuvankrid. Fogeli hinnangut, et aastaks 1890 oli raudteede panus Ameerika Ühendriikide majanduskasvu ainult kolm protsenti (täpne on 2,6 protsenti, aga sellistes uuringutes on sageli isegi õige suurusjärgu määramine saavutus) peetakse üheks skandaalsemaks ja vaieldavamaks uurimistulemuseks. Igatahes said North ja Fogel 1993. aastal Nobeli mälestus­auhinna majandusteaduse alal.

Claudia Goldin sai Chicago ülikoolis eri teadusharusid ühendava lähenemise osas hea koolituse ning temast kujunes üks kliomeetria väljapaistvaid esindajaid. Doktoritöö kaitses ta 1972. aastal teemal „Orjus Ameerika lõunaosa linnades 1820–1860. Kvantitatiivne ajalugu“, mille avaldas hiljem monograafiana.¹ Uurimus hõlmab ajalooperioodi, mil Ameerika Ühendriikides toimus ühelt poolt tööstusrevolutsioon ja teiselt poolt kujunes lõunaosariikides välja kohati väga kasulik istandustel ja orjatööl põhinev majandus. Ameerika Ühendriikides oli orjade sissevedu Aafrikast seadusega keelatud aastast 1808, aga nende osa rahvastikus oli keskmiselt viiendik, lõunaosariikides ligi kolmandik. Selle kontingendi arvukuse ja hõive dünaamika kirjeldamine oli tänuväärne töö. Kraadiga koos sai ta hea ettevalmistuse, kuidas koguda ajalooandmeid, luua mõtlemismudeleid ning püstitada uurimisküsimusi mitte nii tavaliste ülesannete püstitamiseks ja lahendamiseks.

Goldini U-kõver

Naiste osa kohta tööturul on üldine seisukoht, et ühiskonna edenedes on see kasvanud ja seda on peetud progressi tunnuseks. Tegelikust olukorrast, eriti varasematel aegadel, on ülevaade puudulik. Ameerika Ühendriikide rahvastikuandmeid on kogutud alates 1790. aastast rahvaloendusega iga kümne aasta tagant, aga küsimused ja andmed hõive kohta olid enne 1890. aasta loendust väga juhuslikud ning on olnud ka hiljem ebatäielikud. Näiteks oli kuni 1940. aastani võimalik hõive kohta vastata „abielunaine“, mis välistas vormiliselt töötamise. Goldini lähtekoht oli, et ametlikes andmetes on naiste hõivet alahinnatud. Kunagise hõive kohta andmete saamiseks lõi ta rahvaloenduse andmeid, tuludeklaratsioone ja mitmesuguste asutuste tööajatabeleid ühendades ulatuslikke andmebaase, mis võimaldasid hõivemustrit täpsemalt kirjeldada. Ta kasutas näiteks Philadelphia äri- ja linnateatmikke koos rahvaloenduse algallikatega (Philadelphia andmed ulatusid aastasse 1785) ning lõi andmebaasi 12 000 naise kohta, kes olid aastatel 1791–1860 perekonnapead ja hõivatud tööjõuturul.

Tuli välja, et lisaks tööle vabrikus pakkus hõivatud naistest 44% teenuseid kodus, tegevusaladeks kudumine, kõrtsi- või pansionipidamine, pesu­pesemine jms. Ta konstrueeris nende mikroandmete põhjal naiste töötrajektoori ning leidis, et paljud naised olid jätkanud pärast mehe surma lesena abikaasa äritegevust.² 1990. aastal avaldatud monograafias tegeles ta naiste töö­panuse hindamise probleemidega laiemalt, käsitledes sealhulgas rahvaloenduste küsimustikke, tööjõus osalemise definitsioone ja esitades oma hinnanguid naiste hõive kohta. Nende andmete põhjal lisas ta omaaegsesse hõivesse naiste tasustatud töö põllumajanduses ning andmed pansionaadi­pidajast või väikeettevõtjast abikaasa äris töötamise kohta. Kõige rohkem tuli statistikat kohendada seoses abielus valgete naiste hõivega, mis kasvas täiendatud andmete tõttu 1890. aastal viis korda, 2,5% pealt 12,5% protsendi peale, naiste üldine hõive tööturul kasvas uute andmete valgusel 1890. aastal 26%ni kõigist naistest.³

Naiste töövõimalustele avaldas mõju ka majanduse struktuuri muutumine. Seoses Ameerika Ühendriikide industrialiseerimisega XIX sajandi esimesel poolel vähenes hõive põllumajanduses ning kasvas tööstuses. Varasem tööviis oli soodustanud väikeettevõtlust ja kodus töötamist, vabrikutööga kadus aga tööaja paindlikkus ning see tõi kaasa põhiliselt abielus naiste väljalangemise tööturult. Goldini U-kõver peegeldabki majanduse struktuurimuutuste mõju naiste hõivele, selle järgi vähenes XIX sajandi teisel poolel naiste tööhõive määr tegelikult just industrialiseerimise tulemusena. Teise põhjusena kerkisid avalikus arutelus esile küsimused naiste kohast tööturul ning nende osalemisele loodi institutsionaalseid tõkkeid. Naiste tööhõive määr hakkas Ameerika Ühendriikides tõusma XX sajandi alguses ja selle üheks põhjuseks oli teenindussektori osa kasv majanduses ning suur hulk lisandunud valgekraede töökohti, mis sobisid naistele üsna hästi.

Abielus naised, põlvkonna mõju ja ootused

Naiste tööturul osalemine sõltub nii nõudlusest kui ka pakkumisest. Olgu öeldud, et tööjõunõudlus tähendab kellegi soovi töötaja palgata või vajadust selle töö järele, tööjõupakkumine seondub valmisoleku ja sooviga töötada. Tööjõuturul on paljude töötajate puhul nõudluse poolel tööandja, kes otsustab, milliseid inimesi ning millistel tingimustel ta soovib palgata. Tööandjat mõjutab muidugi konkurents, tehnoloogia, eelarvamused jne. Definitsiooni järgi on turumajandus ka vabadel lepingutel põhinev süsteem, kus osalised saavad lepinguid sõlmida ja ka nendest loobuda.

Naiste valmisolek erinevaid ametikohti täita sõltub haridusest ja ettevalmistusest tööturul osalemiseks. Goldin on otsinud naiste hõivele vastust tööturu nõudmise ja pakkumise kontseptsiooni kaudu ning sidunud majanduslikud põhjused sotsioloogilistega. Tööjõuturu pakkumise poolega seostuvad tegurid on põimunud elutsükli raamistikuga, kus võtmeks on perspektiiviga seonduvad ootused tööjõuturul hetkel, kui langetatakse haridusega seonduvaid otsuseid, mis kujundavad otsustaja inimkapitali. Siin võib selgituseks öelda, et majandusteoorias on ootused olulisel kohal, sest need mõjutavad majandus­agentide käitumist. Mõnes valdkonnas, näiteks rahapoliitikas, seisneb pool poliitikast ootuste juhtimises. Tööjõuturuga seonduvalt tähendab see näiteks, et kui ühiskonnas valitseb seesugune mudel, et naise koht on lastega kodus või põhiliselt pliidi ääres, siis selleks pole enamasti formaalset haridust vaja, vähemalt mitte ülikooli tasemel. Kas paljud (noored) naised on haridusse puutuvate pöördeliste otsuste langetamise eas selliste või teistsuguste ootustega, määrab tulevikus suuresti nende elutsükli ning kujundab teiselt poolt agregeeritud tööjõupakkumist.

Goldin ja kaasautorid püüdsid leida vastust küsimusele, millised on kriitilised tegurid naiste tööturuga seotud ootuste kujunemisel ning kui adekvaatsed need on olnud. Selleks võtsid nad jälle kasutusele ökonomeetria ning jaotasid eri aastatel sündinud naised kümneaastastesse rühmadesse (kohortidesse), vaatlesid ja võrdlesid nende elutsükli vältel ootuste ja tegeliku arengujoone kokkulangemist või lahknemist. Leiti, et XX sajandi alguses sündinud naiste ootus, et neid ootab lühike töökarjäär (abielu ja laste tõttu), pidas põhiliselt paika. Ootused ei vastanud tegelikkusele aga valdavalt naistel, kes said täiskasvanuks 1950. ja 1960. aastatel.

Nende ootused olid kujundatud sel ajal, kui emad olid kodus, ja paljud tütarlapsed kujutasid oma tulevikku ette samuti koduperenaisena. Tegelikult läks aga nii, et ka nende emad pidid naasma tööturule, aga pärast seda, kui tütarde haridusotsused olid langetatud. Loo (või analüüsi) moraal on, et kui 1950. aastatel täiskasvanuks saanud tütred oleksid teadnud, kui kaua nad töötama peavad, oleksid nad palju rohkem haridusse panustanud ja parema töökoha saanud. 1970. ja 1980. aastatel täiskasvanuks saanud naised aga eeldasid, et peavad kogu elu töötama, ning investeerisid rohkem kõrgharidusse.⁴

Palgalõhe

USA tööstusrevolutsioon suurendas noorte naiste tööhõivet. Kuna põllumajanduses oli naiste palk väga väike, tõstis hõivatus tööstuses ka naiste palka. Palgalõhe vähenes märgatavalt aastatel 1820–1850 ning naiste palk jõudis 1850. aastaks 50%ni meeste palgast, seega oli palgalõhe 50%. Teine palgalõhe vähenemise periood oli aastatel 1890–1930, kui kasvas nõudlus administratiivtöö järele. Edaspidi jäi aga palgalõhe viiekümneks aastaks samale tasemele, kuigi majandus kasvas, naised said parema hariduse ning suhteliselt rohkem naisi tegi palgatööd. Goldin jaotas statistilises analüüsis palgalõhet mõjutavad tegurid jälgitavateks, nagu tootlikkus, haridustase, vanus, ning varjatuteks või diskrimineerivateks. Üks tema uuringute tulemus on, et teenindussektori kasvuga suurenes diskrimineerimisega seostatavate tegurite osakaal XIX sajandi lõpu 20%-lt 1940. aastaks 55%ni. Selle üheks põhjuseks oli, et kui varem hinnati tööpanust tükitöö järgi, kus palk ja töötulemused olid väga otseselt seotud, siis üleminekuga moodsatele palgasüsteemidele hakkas otseselt mõõdetavate tulemuste osakaal palgakujunduses vähenema ning tööandjate silmis muutusid oluliseks pika ja katkematu karjääriga töötajad.

Siin jõuangi ühe rikaste riikidega seotud küsimuse juurde. Seal on võrdse töö eest võrdse tasu sätestavad seadused ning naised on sageli keskmiselt haritumad kui mehed, aga ometi valitseb 10–20% palgalõhe meeste kasuks. Claudia Goldin koos Marianne Bertrandi ja Lawrence Katziga viisid läbi uuringu, mis põhines andmetel Chicago ülikooli Boothi ärikooli vilistlaste karjääri kohta teatud ajavahemiku jooksul (nood töötasid enamasti kõrgepalgalistel ametikohtadel äriõiguse-, rahandus- ja pangandussektoris). Võib öelda, et tegemist oli rikaste naiste ja meestega. Autorid näitasid, et ärimagistrikraadiga tööle asumisel oli töötasu erinevus meeste ja naiste vahel väike.

Olukord muutus aga pärast esimese lapse sündi: naiste sissetulek vähenes kohe ega taastunud samale tasemele sama haridusega samal ametikohal töötavate meestega. Autorid seostasid selle eespool nimetatud tööandjaid iseloomustava pika ja katkematu karjääriga töötajate eelistamisega, kuna nood olid ametiülesannete täitmiseks pidevalt ja pikaajaliselt kättesaadavad. Ei midagi isiklikku, aga ülesanded, mida oli raske kombineerida laste pärast lühendatud tööajaga töötamise või pikka aega kodus olemisega, avaldasid naiste sissetulekutele pikaajalist mõju.⁵ Goldin ja kaasautorid poliitilisi soovitusi õigupoolest ei anna. Paindlikud tööturumeetmed kahtlemata soodustavad lastega naiste osalemist tööturul, aga see ei tähenda üldjuhul vähema töö eest suurema palga maksmist. Lahendus on pigem perekonna tööjaotuses ja kättesaadavamates sotsiaalteenustes.

Goldin koos Lawrence Katziga näitasid, et kasvanud investeeringuid ametialasesse karjääri toetas ka 1960. aastate tehnoloogiline innovatsioon – rasestumis­vastane tablett. Kuigi kaasaegsed panid tähele selle kergesti kasutatava ja naiste kontrolli all vahendi olulist osa, olid nad esimesed, kes mõõtsid selle mõju naiste tööturul osalemisele. Nad näitasid, et juurdepääs sellele vahendile pani naised investeerima professionaalsesse karjääri ning lükkama abiellumist edasi. See võimaldas naistel oma viljakust kontrolli all hoida ja suurendas huvi investeerida kallisse karjääri tagavasse haridusse.⁶

Karjäär ja elu

Claudia Goldini tööde kohta peab ütlema, et need on Ameerika ajaloo ja tänapäeva kesksed. Pärast doktorikraadi kaitsmist alustas ta tavalist akadeemilist karjääri, mis tähendas algul tööd tagasihoidlikel ametikohtadel. Kaitsnud doktorikraadi, alustas ta tööd abiprofessorina Madisoni ülikoolis Wisconsinis, seejärel siirdus Princetoni ülikooli. Esimest korda valiti ta tenuuri professoriks 1979. aastal Pennsylvania osariigi ülikoolis, 1990. aastal valiti ta Harvardi ülikooli korraliseks professoriks majandusteooria osakonnas ning oli läbi ajaloo esimene naine sellel ametikohal selles osakonnas. Aastatel 1990–2017 oli ta Riikliku Majandusuuringute Büroo (NBER) Ameerika majanduse arengu programmi direktor. Ta on Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia liige, oli aastatel 1999-2000 Ameerika Majandusajaloo Assotsiatsiooni ning aastatel 2013-2014 Ameerika Majandusteaduse Assotsiatsiooni president. Ta on Lundi ülikooli, Firenze Euroopa Ülikool-Instituudi, Zürichi ülikooli, Ameerika Ühendriikide Dartmouthi kolledži, Rochesteri ülikooli audoktor. Nobeli majandusauhinna väljakuulutamise ajal oli ta 77aastane. Ta on abielus Harvardi ülikooli majandusprofessori Lawrence Katziga, kes on samuti väga tuntud majandusteadlane ning ajakirja Quarterly Journal of Economics toimetaja. 1970. aastatest saadik on Claudia Goldin pidanud kuldseid retriivereid, tema praegune koer Pika on ka pansionaadi teraapiakoer.

1 Claudia Goldin, Urban Slavery in American South, 1820–1860. A Quantitative History. Chicago University Press, Chicago 1976.

2 Claudia Goldin, The Economic Status of Women in the Early Republic: Quantitative Evidence. – The Journal of Interdisciplinary History 1986, nr 21 (1), lk 1–27.

3 Claudia Goldin, Understanding the Gender Gap: An Economic History of American Women. Oxford University Press, Oxford 1990.

4 Claudia Goldin, The Quiet Revolution That Transformed Women´s Employment, Education and Family. – American Economic Review 2006, nr 96 (2), lk 1–21.

5 Marianne Bertrand, Claudia Goldin, Lawrence Francis Katz, Dynamics of the Gender Gap for Young Professionals in the Financial and Corporate Sectors. – American Economic Journal: Applied Economics 2010, nr 2 (3), lk 228–255.

6 Claudia Goldin, Lawrence Francis Katz, The Power of the Bill: Oral Contraceptives and Women´s Career and Marriage Decisions. – Journal of Political Economy 2002, nr 110 (4), lk 730–770.