Kuidas tõlkida idamaade klassikalisi tekste?

Aasia-teemaline teadustöö ja tõlkekultuur on heal järjel, aga üldsusele, sealhulgas akadeemilisele, on see ikkagi hämar värk, mida pole vaja päris tõsiselt võtta.

TEET TOOME

XXI sajandil võib Eestis märgata idateaduse uut edukäiku ja ida keeltest tõlkimise seis on parem kui kunagi varem. Ometi käibib endiselt suhtumine, et ida meid eriti ei puuduta ja orientalistikat peetakse marginaalseks. Mait Rauna isepäine „Upanišadide“ tõlge põhjustas kõva poleemika (vt Martti Kalda, Ülo Valgu ja Jaan Puhvli lood 26. II ja 3. III Sirbis) ja pani küsima, kas kõigi ajastute ja piirkondade puhul peaksid kehtima samad standardid. Selle üle arutlevad vestlusringis orientalistid Teet Toome, Martti Kalda ja Rein Raud ning usundiloolane Ülo Valk.

Milline on indoloogia ja orientalistika eestindamise ja mõtestamise seis ja millised võiksid olla perspektiivid?

Rein Raud: Aasia kultuuridega tegelemise traditsioon on Eestis auväärne, aga ajalooliselt on välja kujunenud nii, et seda peetakse natuke marginaalseks. Nõukogude-aegne ideoloogiline tõrjutus on jätnud oma jälje, samuti on laiemat suhtumist mõjutanud kõige segase ja ähmase vastu huvi tundvate inimeste rõhutatud huvi ja tänavatel möödakäijaid tülitavad läti noormehed, kes soovivad vestelda „Bhagavadgītā“ teemadel. Aasia mõtteloo klassika on sedasi sattunud kuskile võlukristallide ja tarokikaartide vahele. Sellega tegelemine küll otseselt ei stigmatiseeri, aga on siiski justkui teisejärguline Euroopa traditsiooni kõrval, mis oleks nagu see õigem oma. Isegi nüüd, kui Aasia riigid on hakanud maailma majanduses ja poliitikas rohkem kaasa rääkima, on endiselt levinud arvamus, et nende ühiskonna mõistmiseks piisab, kui lugeda ingliskeelseid ülevaateid viimase aja protsessidest, ilma tausta tundmata.

Olukord on seega natuke paradoksaalne: ühelt poolt on meil välja arenenud maailmatasemel Aasia-teemaline teadustöö ja kõrge tõlkekultuur, meie Aasia-uuringud on keskmiselt märksa paremal järjel nii võrreldes mõne teise humanitaar­alaga Eestis kui ka mitme naaberriigiga, aga üldsusele, sealhulgas akadeemilisele, on see valdkond ikkagi mingi hämar värk, mida pole vaja päris tõsiselt võtta.

Ülo Valk: Mu viimaste aastate üks meeldejäävamaid lugemiselamusi on Amar Annuse tõlgitud ja kommenteeritud „Muistse Mesopotaamia nõidustekstid“, mille juhatab sisse originaalne pikem traktaat, mis avab nõidususu fenomeni. Need aastatuhandetevanused vannutused ja needused mõjuvad eesti keeles maagiliselt, aga on selged ja arusaadavad. Annus on meile kinkinud ka eestikeelse „Gilgameši“, babüloonia loomiseepose „Enūma Eliš“ ja teisi töid. Eesti kultuuris üliolulisest piiblikirjandusest meenuvad Vello Salo ja Indrek Hirve tõlgitud „Johannese ilmutus“, Urmas Nõmmiku tõlgitud „Iiobi raamat“ ja Kalle Kasemaa tõlgitud talmudi traktaat „Sabat“. Paljuski tänu Tartu ülikooli usuteaduskonnale on Eesti piibliteadus väga tugevatel alustel. Kuivõrd ida kultuure on väga palju, ei jõua me siin kõike isegi põgusalt käsitleda.

Vanaindia osas on väga tänuväärt tööd teinud Martti Kalda. „Manu pärimuse“, „Yogasūtra“ ja teiste sanskritikeelsete tekstide kommenteeritud tõlked on suur täiendus Linnart Mälli tõlgitud „Bhagavadgītāle“ ja budismi pühadele raamatutele. Hiljaaegu rõõmustas mind Martti Kalda tõlgitud vanaindia antoloogia „Naised, šaakalid ja muud inimloomad“, mis hõlmab muinasjutulist ja folkloorset jutuvara. Siin on „Pantšatantrast“ ja teistest klassikalistest kogumikest pärit lugusid, mida rikastavad kommentaarid. Kui selle raamatu on andnud välja Ilmamaa kirjastus, siis veelgi enam tuleb tunnustada Tallinna ülikooli kirjastuse imetlusväärset tööd idamaade kirjanduspärandi vahendamisel eesti lugejani.

Kahjuks on meil sanskriti keelest tõlkijaid väga vähe ja veel nukram olukord paistab Eesti indoloogias. Aastaid tagasi oli selle eestvedaja Linnart Mäll, kes lisaks tõlkimisele pühendus ka teadusele ja jättis meile väärtusliku pärandi. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks ei kasvanud Mälli juhitud TÜ orientalistika laboratooriumist ja orientalistika kabinetist välja osakonda ega eriala koos oma üliõpilastega. 1990. aastatel näis TÜs kõik olevat võimalik ja teadusmaastik muutus kiiresti. Üksteise järel avati klassikalise filoloogia eriala, seejärel usuteaduskond ja sotsiaalteaduskond ning semiootika osakond. 1993. aastal, kui lahkus legendaarne Juri Lotman, oli juba pandud alus uuenenud humanitaarteadustele. Mina tulin Tartu ülikooli täiskohaga tööle 1995. aastal ja muidugi sai mu kutsumuseks folkloristika edendamine. Tolleaegne vaesus oli tohutu, aga kõik võimalused uuteks algatusteks avatud, edasiminek sõltus eelkõige eesmärgipüstitusest ja tööst. XXI sajandi Tartu ülikool on hoopis teistsugune. Erialade edukus on projektipõhine ja sõltub teadusrahast, mida Eestis on kasinalt. Nüüd tuleks küsida, mida saaksime teha, et suunata üliõpilasi välismaa ülikoolidesse, et õppida seal tipptasemel indoloogide käe all, tulla tagasi doktorikraadiga ja jätkata Eesti indoloogiat. TÜs on jätkatud mitmete Aasia kultuuride alast õppetööd, võimalik on õppida hiina, korea, jaapani keelt jt ida keeli. Häid tõlkeid klassikalistest keeltest on teinud Märt Läänemets, Teet Toome jt. Lisaks pika ajalooga orientalistika keskusele alustas 2016. aastal tööd TÜ kõiki valdkondi ühendav Aasia keskus.

Teet Toome: Vastuseks küsimusele, miks ei tekkinud Tartu ülikoolis 1990. aastate alguses orientalistika osakonda ega eriala, siis siin oli piduriks tollane ülikooli juhtkond. 1994. aastal kinnitas tollane filosoofiateaduskonna nõukogu orientalistika osakonna loomise kava, kuid TÜ nõukogus see läbi ei läinud. Seega oli orientalistide tahe ja initsiatiiv olemas. Kõige üldisemalt peab kahjuks ütlema, et Eestis käibib endiselt suhtumine, et ida meid eriti ei puuduta ning midagi päris tõelist seal pole, majandus ehk välja arvatud. Kuidas muidu selgitada, et endiselt õpetatakse ajalugu, kus väga põgusalt räägitakse midagi peale Euroopa ja ehk ka Ameerika; miks meie maailmakirjandus peaaegu ei hõlma midagi, mis jääb Lähis-Idast kaugemale; ja kui kõneldakse filosoofiast, siis see peab olema üksnes Kreeka algupära. Seega ollakse Eestis endiselt väga europotsentristlikud. Pole siis ime, et ida suurte kultuuride keeli ja traditsioone õpetatakse endiselt väga vähesel määral.

Raud: Eesti humanitaarinstituudis alustas esimene Aasia rühm juba 1989. aastal ja samal ajal, kui Tartus sellesuunaline tegevus hääbuma kippus, arenes see Tallinnas jõudsalt edasi. Ehkki Aasia-teemalise õppe põhirõhk oli EHIs Ida-Aasial (eeskätt Jaapan ja esialgu vähemal määral Hiina), võis seal pikka aega valida põhikeeleks ka sans­kriti, samuti oli saadaval heebrea ning aja jooksul on seal õpetatud muidki Aasia keeli. Oma vähestele ressurssidele vaatamata suutis instituut angažeerida nii Tallinnas tegutsevaid Aasia-asjatundjaid kui ka välisõppejõude ligi meelitada. Pärast Tallinna ülikooli asutamist 2005. aastal liitus selle tegevusega ka juba pedagoogikaülikoolis Angelina Tšaikovskaja juhtimisel välja arendatud türgi keele ja kultuuri õpe, mis arenes veidi hiljem Otto Jastrowi käe all täiemahuliseks Lähis-Ida suunaks. TLÜs kujunes esimesena mitte ainult Eestis, vaid üldse Baltimaadel välja Aasia-teemaline õpe nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasandil, nõnda tuldi meile väitekirju kaitsma ka Lätist, kus see võimalus puudus. Mõistagi eeldas see korralikku teadustööd ja TLÜs tehtav ongi hästi tuntud üle maailma, eriti Aasia filosoofia alal on meie konverentsidel käinud sellised tippnimed nagu Roger Ames, Thomas Kasulis, John Maraldo, Graham Parkes, Henry Rosemont juunior jpt. Meie oleme omakorda esinenud ka maailma esifoorumitel. See käib mõistagi ka publikatsioonide kohta. Mul on näiteks just neil päevil ilmumas mahukas Aasia usundite, filosoofia ja poliitikateooria ajaloo raamat, mille tellis Wiley-Blackwell. Mõni ime siis, et kui meil kuulutati välja Hiina-uuringute professuur, oli seda taotlemas kokku 27 kandidaati kõikjalt maailmast.

Martti Kalda: Leian, et ida keeltest tõlkimise seis on Eestis parem kui kunagi varem. XX sajandi teisel poolel oli meil ida keeltest tõlkimisel kaks suurkuju: Haljand Udam ja Linnart Mäll. Vähemaid tegusid tegid Jaan Kaplinski ja Andres Ehin. Millegipärast on hilja õitsele puhkenud Kalle Kasemaa. Lühikeseks jäi Sergei Stadnikovi karjäär. XXI sajandi algus tõi uue edukäigu. Amar Annus, vähemal määral ka Vladimir Sazonov ja Peeter Espak, on tõlkinud Lähis-Ida iidseid tekste, Üllar Peterson on saanud sisse hoo pärsia- ja araabiakeelsete tekstide tõlkimisel. Rein Raud ja Agu Sisask on võtnud tõlkida vastavalt vanemaid ja uuemaid jaapanikeelseid tekste, Alari Allik ja Margit Juurikas jätkavad seda tööd. Märt Läänemets on eestindanud mitu olulist hiinakeelset teksti. Tegelikult on tõlkijaid veel: Lauri Kitsnik, Andreas Johandi, Mart Tšernjuk, Katja Koort, Helen Geršman, Kadri Raudsepp. Olen nende kõigi karjääri jälginud ja tekste lugenud. Tase on keskmisest kõrgem ning, mis põhilisem, see on seeneniidistik, kus seosed tõlkijate vahel on selgelt näha – üks terviklik süsteem.

Mida õigupoolest tähendab vanade ja klassikaliste tekstide, aga ka võõrast kultuurist tekstide tõlkimine? Millised võiksid olla nende tõlkimise erijooned ja põhiprintsiibid?

Valk: Seni on eesti keelde tõlgitud vaid väike osa India kirjalikust pärandist. „Rigveeda“, „Atharvaveeda“, eeposed „Mahābhārata“ ja „Rāmājana“, müüdipärimust koondavad puraanad ja teised hinduistlikud teosed ootavad tõlkijaid, samuti suurem osa budistlikust kirjandusest. Unustada ei saa hiigelsuurt džainistlikku pärandit, sikhi kirjandust, islami autorite töid jne, millega saaks täita mitmed raamatukogud. On klassikalisi kirjakeeli, näiteks tamili ja kannada, mis avaksid tõlkijale ja eesti lugejale ukse senitundmatusse suurde kirjandusse. Mait Rauna tõlgitud „Upanišadid“ on hädavajalik täiendus olemasolevale.

Kaugest üliõpilasajast on mul meeles üks Juri Lotmani loeng kultuuride võrdlemise tüpoloogiast. Ta näitas, et kõige väärtuslikum, aga ühtlasi raskesti mõistetavam on see info, mis liigub üle väga kaugete kultuuride piiride. Vanaindia mõtteilm on meist väga kaugel, mistõttu kultuurikonteksti tundmata on sellest raske aru saada. Mida suuremad on meie eelteadmised, seda lihtsam on iga tõlget mõista; kui eelteadmisi ei ole üldse, on lugejale abiks tõlkija kommentaarid. Pigem võiks neid olla rohkem kui vähem.

Klassikalistest keeltest tõlkimise puhul kujutan ette mitut põhilist tõlketüüpi. Teadusliku tõlkega võiks kaasneda originaaltekst, aga kindlasti peaksid seda saatma väga põhjalikud kommentaarid, mis selgitaksid originaali grammatilisi vorme, sõnade etümoloogilisi tähendusi ja tooksid esile varasemate uurijate seisukohti. Eeldatavasti pakub selline tõlge uudseid lahendusi, toob esile seni märkamata detaile ja varjatud tähendusi. Selline on näiteks Sergei Stadnikovi vanaegiptuse keelest tõlgitud „Sinuhe jutustus“, kus tekst on mahtunud umbes 15 leheküljele, eessõna, märkused ja kommentaarid võtavad aga enda alla ligi 200 lehekülge. Sageli kaasnevad sellise tõlketööga tipptasemel teaduslikud uurimused.

Teine tõlketüüp on tavalugejale mõel­dud populaarteaduslik tõlge, kus arvestatakse tõlgetega teistesse keeltesse ja mis varustatakse üldarusaadavate kommentaaridega. Lugeja ei pea otsima lisakirjandust, vaid saab põhilise kohe mugavalt kätte. Sellesse klassi kuuluvad enamasti Martti Kalda tõlked sanskriti keelest.

Kolmas tõlketüüp on lihtsustav ümberjutustus, kus kommentaare on minimaalselt. Sellised võivad olla näiteks lastele mõeldud muinasjuturaamatud. Mait Rauna tõlge pole ükski neist, vaid on hoopis teisest puust.

Neljandana võikski esile tõsta kirjandusliku tõlke, kus tõlkija on tekstile vajutanud originaalse pitseri. Selline ongi Rauna tõlge, mis saab lisatähenduse kirjaniku loomingu avaramas kontekstis. Sellisel tõlkel on nii puudusi kui ka voorusi, mida teistes tõlgetes ei esine.

Eesti ja maailma kirjandusest võiks tuua ohtralt näiteid klassikast, mis on kirjanike tõlgitud. Vene kirjanduse hõbeajastu poeet Konstantin Balmont sai tuntuks ka luule tõlkijana. Et Balmont tõlkis üsna loominguliselt, kutsus see esile ka kriitikat. Tema kaasaegne kirjanik, intellektuaal ja suur autoriteet Valeri Brjussov nimetas Balmontit kõigist halbadest tõlkijatest kõige hullemaks. Mõlemad tõlkisid muu hulgas Edgar A. Poe luulet. 1912. aastal sattus helilooja Sergei Rahmaninovi kätte balmontlikult tõlgendatud Poe luuletus „Kellad“, mis inspireeris teda. Nii sündiski Rahmaninovi suurteos, koorisümfoonia „Kellad“. Me lihtsalt ei tea, milline saab kultuuriloos olema ühe või teise tõlke saatus. Igatahes kindel on see, et tulevased uurijad, kes Rauna loominguga tegelevad, ei saa „Upanišadide“ tõlkest mööda vaadata, ja ma ei imesta üldse, kui see tõlge toob meile veel üllatusi.

Kalda: Igal tõlkijal on tõlkimisega oma suhe. Mina ei tõlgi mitte üksnes minevikust tänapäevale, vaid ka igavikust igavikku. Kui tõlkida hetke, siis on hetk tõlke ilmudes juba möödas. See mõjutab ka minu tõlkevalikut, kirjandusmoe vooludega ma kaasa ei lähe, ning ei tõlgi midagi pelgalt seepärast, et see on populaarne tänases ajas. Oluline on tõlkes avada ka omaaegne kontekst, teksti ümbritsev maailm.

Tõlkides asetan ma alati esikohale eesti keele. Seega on tõlkimine ühtlasi tõlgendamine, uus loomine. Ning juhul kui eesti keel on sanskritiga võrreldes sõnavaesem, ei saa eesti lugeja sellest liigselt aimu, sest minu kui tõlkija ülesandeks on kasutada sünonüüme võimalikult laialdaselt. Tõsi, vahel jääb sõnadest vajaka. Teisal taas on oht muuta tõlgitud tekst liiga ilusaks. Seda olen püüdnud samuti vältida. Ent see pole enam üksnes sõnavaliku, vaid ka stiili küsimus.

Vana-India kirjamehed ise klassifitseerisid teksti tõlkimise valikud nelja gruppi: kordamine, sõnasõnaline tõlge, reprodutseerimine ning tõlkimine muudetud vormi. Neist variantidest olen ma alati püüelnud reprodutseerimise poole, sest sõnasõnaline tõlge oleks algtekstile liiga lähedal, tõlkimine muudetud vormi aga liiga kaugel. Sanskriti kirjandusteoreetikud väidavad ka, et teksti tõlkimisel peaksid säilima tekstist lähtuv tundepuhang, stiil, poeetiline ilu ning sümbolistlik esteetika. Nende säilitamine tõlkes on alati ka minu siht.

Ent ida tõlked ei tohiks olla üksnes tõlked. Iga säärane tõlketeos on justnagu aken võõrasse ajas ja ruumis kaugesse maailma. Ja sestap tuleb kõike, mida lugeja kirjapanduna näeb, seletada, võimalikult täpselt, selgelt ja laiahaardeliselt. Ilma põhjaliku (sisse)juhatuse ja detailsete teksti sisu avavate kommentaarideta teksti ilmumine on kuritegu Eesti idateaduse vastu. Me ei ole veel sealmaal, kus ida on nõnda selge, et selleta läbi saaks. Seetõttu peavad tõlkijad ja tõlgendajad olema ka akadeemiliselt kõrgel tasemel. Vastasel korral on ohus kõige tähtsam, Eesti idateaduse tõsiseltvõetavus.

Toome: Eelkõige peaks tõlge olema arusaadav. Isegi kui originaalis esineb mõningaid mõistetamatusi, siis nende edasiandmine ei pea olema eesmärk omaette. Tõlgitud tekst peaks tahtma edasi anda seda, mida on tahtnud öelda originaali autorid. Muidugi sõltub see juba tõlkijast, kas ta suudab end autoritega samale lainele või seisundisse viia. Seega eeldab tõlkimine eelkõige suurt tööd võõra kultuuri tundmaõppimisel ja sellest arusaamisel. Ja muidugi peab olema kaugest ajast ja kultuurist pärit tõlge kommenteeritud, sest kõiki nüansse ning taustsüsteeme ei saa ka kõige parem tõlge edasi anda.

Raud: Tõlketöös on ja peabki olema mitu erinevat koolkonda ja lähenemist. Võib akadeemilisemalt, võib vabamalt, see sõltub natuke ka sihtgrupist. Näiteks Hiina „Muutuste raamatu“ ehk „Yijingi“ avaldamisest võiks olla huvitatud nii mõni filosoofiasari kui ka mõni astroloogiakirjastus. Mõlemal on oma publik ja seetõttu ka nõudmised, mida tõlkele esitada. Minul kui õppejõul on esmajoones huvi selle vastu, et ilmuksid tõlked, mida võin soovitada oma üliõpilastele, mitte aga sellised, mille kasutamist ma ei saa õppetöös aktsepteerida.

Praegusel ajal võiksime ju üldiselt eeldada, et tõlkijal on oma valdkonna eriharidus. Akadeemiline tõlge peaks tuginema rahvusvahelise teadustöö hetkeseisule. Ei pea vist lisama, et see peaks olema tehtud korralikult toimetatud originaalist ja korralikku eesti keelde ning see võiks arvestada väljakujunenud tõlke­traditsiooniga.

Või siis seletada, miks pole seda parasjagu tehtud. Tunnistan, et mina näiteks ei saa tõlkida budistlikku dhyāna/chan’i/zen’i praktikat vahel eesti keeles kasutatava sõnaga „mõtlus“, kuna Ida-Aasias on selle eesmärk sageli just nimelt eristava mõtlemise peatamine ja sama tüve kasutamine on selgelt eksitav. Tõlkel peaksid kindlasti olema põhjalikud kommentaarid, poleks paha viidata ka muukeelsele tõlketraditsioonile, mis võiks lugejale teada olla. Kõiges eelnevas on Linnart Mäll seadnud meile võrdlemisi kõrge lati. Seetõttu ongi hea meel, et tõlgetega, mis on ilmunud TLÜ kirjastuse „Bibliotheca asiatica“ sarjas, võib selles mõttes igati rahul olla.

Mait Raun toob oma saatesõnas ära kaks põhimõtet, millest ta on tõlkimisel lähtunud. Üks on Vladimir Spirini skeemteksti kontseptsioon, mille ta lõi hiina klassikaliste tekstide põhjal. Kas selle meetodi võib ühest tekstisituatsioonist üle kanda teise?

Raud: Igaüks, kes on natukenegi klassikalist hiina keelt õppinud, teab, et sealtkaudu avanev keeleline ja tekstuaalne tegelikkus on hoopis teistsugune kui alfabeetiliste ja morfoloogiaga keelte puhul. Spirini teooria sobib hiina tekstidega väga hästi, aga kohe kindlasti ei ole sellisena ülekantav teistesse kultuurikeskkondadesse, siin ei ole üldse millestki rääkida. Me ju ei ravi ühe haiguse vastu arendatud ravimiga kõiki teisi, kuigi meil satub seda kapis olema.

Linnart Mäll rakendas Spirini meetodit nii „Daodejingi“ kui Konfutsiuse „Vestete ja vestluste“ tõlkimisel, kuid temagi ei proovinud seda näiteks India tekstide puhul. Mait Rauna teine põhimõte on nii-öelda etümoloogiline tõlkimine. Kas ja kuidas on võimalik tõlkida etümoloogiliselt seotud mõistekobaraid ühest keelest teise, sealjuures arvestades, et tõlgitav tekst on kujunenud pika aja jooksul ja koostatud eri autorite tekstidest?

Kalda: Etümoloogilise tõlkimise mõte on huvitav, aga ma kahtlen selle praktilisuses. Mait Rauna tõlge on minu arvates selle meetodi läbikukkumise näide. Siin oleks tulnud kasuks kontakt akadeemiliste ringkondadega. Juhul kui tõlkija oleks oma meetodit tutvustanud mõne teadustöö või seminarigi raames, oleks ta saanud hulka konstruktiivset kriitikat, mis oleks ehk olukorda parandanud. Miks meetod ei tööta? Sest antud juhul on keeled ja tekstid nõnda erinevad. Neid lahutab aeg, ruum ja keeleperekond. Teiseks loob tõlkija küll sõnapesi eesti keeles, aga ei arvesta tõlkevastes sugugi sanskriti etümoloogiaga. Ja samas on ta kohati liiga sõnasõnaline. Soovitan siiski etümoloogilise tõlkimise kui nähtusega tutvuda, näiteks John Michael Wine on teinud uue testamendi sõnasõnalise tõlke inglise keelde (2011). See on jabur ja naljakas, ent huvitav.

Toome: Sanskriti keele puhul on ilmselt kerge etümoloogiast vaimustuda, sest sanskriti grammatikas on algusest peale etümoloogiale palju tähelepanu pööratud ning sanskriti sõnaraamatud on sellele üles ehitatud.

Raud: Niinimetatud etümoloogiline tõlge ja soov tõlkida kõik sõnad läbivalt sama vastega annavad samuti märku sellest, et tõlkija ei ole päriselt oma ülesannete kõrgusel. Me ju ei tõlgi ingliskeelset väljendit „branch of economy“ „majandusoksaks“? Et siis seletada, kuidas inglased mõistavad majandust kui teatavat erilist puud? Selline lähenemine sobib eksotiseerimiseks, teksti esitamiseks lugejale eriti kauge ja võõrana. Sama sihti, ma arvan, teenib ka proosa muutmine värssideks – jälle näib allikas olevat kuidagi eriline, teistsugune kui meie kultuuriringis liiklevad tekstid.

Kuidas sobib Mait Rauna poeetiline keelekasutus ja vabavärsiline proosa vanaindia mõttetekstide edasiandmiseks? Kas siinkohal on põhiline tekstis sisalduva info ja mõttemaailma edastamine Eesti lugejale või midagi muud?

Raud: Muidugi, nagu iga teisegi allikteksti juures, nii saab ka upanišadide puhul vaielda tõlketraditsiooni põhjendatuse üle. Ülo Valk märgib oma poleemilises kirjutises täiesti õigesti, et sõna „upanišad“ tähenduse vana selgitus on tänapäeva indoloogias kahtluse alla seatud, ja sedagi, et sõna „tat“ (tavaliselt „see“) on võimalik tõlkida adverbiaalsena. Seda viimast ei ole Raun siiski teinud. Eesti tõlketraditsioonis on adverbiaalne „tat“ seni olnud „nõnda“, millest „tathatā“ ehk „nõndasus“ jne. Aga igal juhul on lugeja suhtes aus sellisel juhul nii-öelda avada kaardid ja põhjendada, miks on tehtud selline valik.

Kalda: Siin on küsimus vormis ja küsimus sisus. Tõlkimine muudetud vormi pole küll ennekuulmatu, ent on kindlasti eksperimentaalne. Eriti juhul, kui vorm ei lihtsustu (näiteks valmide tõlkimine proosaks), vaid muutub keerukamaks (proosast saab luule). Eesti keeles on tõlkijad seda enamasti vältinud. Minu arvates on see lugeja petmine, jätab tõlkes originaalist vale mulje. Kahtlemata võiks tõlkida näiteks USA põhiseaduse regivärssi või Homerose eeposed eestindada muinaslooks. Aga milleks? Ülo Valk kaitseb oma artiklis Mait Rauna tõlget, väites, et eesti keele tavatähendusest erinevad tõlkevasted ja muudetud vorm on lubatud, olgugi need raskesti ja vaid vähestele arusaadavad. Nõus, loomulikult on lubatud. Tänasel tõejärgsel ajastul on kõik lubatud. Teiseks, et pole vaja olla kinni India kultuuriruumis upanišadidele omistatud tähendustes. (Näidete saamiseks loe vastakaid arvustusi!) Ning et mina olen tagurlane seda nõudes. Olgu. Olen nõus olema konservatiiv.

Ent sellest ka probleem. Juhul kui Mait Rauna tõlge ei järgi oma eksperimentaalsuses Eesti tõlkemaastikul välja kujunenud tavasid ega jaga ka India kultuuriruumi arvamust (teksti sisulise tähenduse osas), siis milleks säärane tõlge? Käesoleval kujul suudab sellest Eestis aru saada kümmekond inimest, ent nemad on võimelised upanišade ka originaalis lugema. Teistele on Mait Rauna tõlge mõistmiseks liiga segane. Tõlge (ja tõlkija) peaks olema sild ühest kultuuriruumist, aja, ruumi ja mentaalsuse kontekstist, teise. Vastasel korral on tegu lihtsalt vabalt ruumis heljuva objektiga, sulekesega, mille lendlemist tuulepuhanguis on väga kaunis vaadelda. Aga funktsiooni tal pole, sest ta pole enam osa linnu sulestikust ega aita lennule kuidagi kaasa.

Toome: Arvan samuti, et terminid peaksid olema eestikeelsed, sest siis on need paremini mõistetavad. Antud tõlkeraamatu kontekstis peab ütlema, et kõik tihti esinevad sõnad pole veel terminid. Kui see on vähegi võimalik, peaks üks termin olema ühes tekstis tõlgitud kõikjal ühtmoodi, aga see ei tähenda, et tõlke arusaadavusele saab mööndusi teha. Arvestades, et upanišadide tekstid ei ole ühe autori loodud ühtne tekstikorpus, ei saa siin ilmselt rakendada ka terminite täieliku samasuse põhimõtet.

Valk: Eesti keeles oleks vaja ka loetavamaid upanišadide tõlkeid, aga ükski neist ei saa olla ainuõige. Rauna tõlge on poeetiline ja omamoodi alternatiivne, selle aluseks on väga suur ja süstemaatiline töö sanskritikeelse originaaliga. Need tähenduslikud võimalused, mis ta on eesti keeles esile toonud, on sanskriti keeles olemas. Lugeja peaks seda raamatut alustama tagantpoolt, järelsõnast „Tõlkimise põhjused ja põhimõtted“, ja seejärel süvenema peatükki „Põhisõnavara ja eesti vasted“. See kõik annab ka tõlke mõistmiseks võtme. Minu arvates on Rauna järelsõna osalt ilukirjanduslik koomilise varjundiga tekst. Kogu teose eripära on hübriidsus, sest see raamat ei anna end nii lihtsalt kätte. Ootan huviga, et seda teost kui fenomeni uuriks ka meie kirjandusteadlased.

Raud: Aga sellegipoolest – või siis osalt just neil põhjustel – ei vasta see teos neile akadeemilise tõlke kriteeriumidele, mille eespool esile tõin, ja mul on väga kahju, et pean tulevikus oma üliõpilasi hoiatama, et nad seminarideks valmistudes ei kasutaks eestikeelset „Avatud Eesti raamatu“ esindussarjas ilmunud raamatut. Tõlkijal lasub siiski ka vastutus lugeja ees, kes võib-olla soovib pigem lugeda klassikalise teksti korrektset eestindust kui nautida alternatiivset poeetikat.

Kui rangelt peaksid olema tõlked toimetatud ja kes peaks seda tegema?

Kalda: Mina näen eksperimentaalse ja traditsioonivälise upanišadide tõlke ilmumisega seoses mitut probleemi. Tõlke kvaliteedi kahtluse korral on ilmselt tark tellida tõlkele filoloogiline ja sisuline analüüs. Samuti peaks tõlkele hinnangu andja teadustöö olema seotud indoloogia ja sanskriti keelega ning selliseid inimesi leiab vaevata näiteks Soomest või Eestistki. Ehk tasuks lisaks keeletoimetajale kasutada sääraste tekstide puhul ka sisutoimetajat? Ehk tasuks tellida tõlkele enne trükkiminekut veel üks retsensioon? Mingi standard peaks olema, sest nüüd on ilmunud ülikooli tudengi BA-tööd meenutava kirjutise esialgne versioon. Ja mitte üksnes sisu, vaid ka vormistuse poolest. Iidsete ida tõlgete puhul peaksid olema põhjalik sissejuhatus ja sisulised kommentaarid (ajas ja ruumis kauge kultuuri aspektide selgitus) olema kohustuslikud. Juhul kui tõlkija ei suuda oma teksti seletada, siis kuidas me teame, et ja kuidas on ta tekstist aru saanud? Kuidagi peaks olema aga tagatud olukord, kus säiliks „Avatud Eesti raamatu“ sarja kõrge tase.

Raud: Milline on selle sarja toimetamisstrateegia, on kahtlemata eeskätt sarja kolleegiumi asi, aga igal juhul peaksid samad standardid olema kasutusel kõigi ajastute ja piirkondade kohta. Praegusel juhul ei ole sellest nõudmisest kinni peetud, mis on muidugi pettumus.

Valk: Ideaalis võiks tõlkeid toimetada erialateadlased, aga kui meil neid ei ole, usaldame kirjastuste toimetajaid, kes võiksid muidugi kaasata vastavate kultuuride parimaid tundjaid. Kahjuks on neid väga vähe ja tõenäoliselt on nad parajasti hõivatud kas teoste tõlkimisega „Avatud Eesti raamatu“ sarja jaoks või muude töödega. Eestis pole vist ühtki sanskriti või mõne teise India klassikalise keele diplomeeritud filoloogi. Kes peaks siis tõlgete üle otsustama? Lühidalt öeldes ei näe ma võimalust teha kirjastustele või kõnealuse sarja kolleegiumile ettekirjutusi. Olukord oleks lihtsam, kui Eesti indoloogial oleks vähemalt üheski ülikoolis tugev kandepind. Kuni vanaindia kultuuri vahendamine on ainult vaba­kutseliste tõlkijate õlul, võime olla õnnelikud, et nad meil üldse olemas on ja pühenduvad tööle.

Nukrus kulutatud raha, raisatud paberi ja tühja töö pärast

Veel kord upanišadidest, emotsioonideta

Sündsuse rajajoon