Avang

See kevad tuli teisiti. Kui aastatagune Taavi Rõiva reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsuse koosseis mõjus värskendava kevadtuulena, siis nüüdseks on saabunud jahe, El Niño eelne kevad.

Eestit tabas valitsuse koosseisu mitmekesisuse ja naisministrite osas ikaldus: kuuest sai kaks, sest erakonnad nimetasid valitsusse kolm korda vähem naisi. Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid ei leidnud endas mehisust enam kui ühe naise ministriks nimetamiseks. Ning tundub tõesti, et enne saavad Saudi Araabia naised hääleõiguse, kui et XXI sajandil Eestis IRL mõne naise ministriks nimetab! Poistebänd tuli külmalt lagedale nelja mehega.

Levinud vastuargumendiks võrdsemalt jaotanud võimupositsioonidele on väide, et tähtis pole ju sugu, vaid vajalikud isikuomadused ja ametioskused. Kuid uue valitsuse koosseis näitab, et ministriks ei saada Eestis mitte tugeva mandaadi või ametis hea toimetuleku tõttu, vaid usinalt end küünte-hammastega parteilisel karjääriredelil ülespoole upitades ning tagatoa soosingut taotledes.

Või kuidas seletada Anne Sullingu, Helmen Küti ja Maris Lauri kõrvalejätmist. Ning IRL – mille poolest oleks Liisa Pakosta ja Kaia Iva Reinsalust-Sesterist-Tsahknast-Pomerantsist kehvem valik?

Ministriportfelliga naisi on Eestis nii häbitult vähe olnud, et ülesanne nimetada kõik Eesti vabariigi naisministrid oleks mälumängureile liiga lihtne punktinoppimine. Eriti piinlikult lihtne oleks see küsimus IRLi puhul, kust on võrsunud vaid üks naisminister – kunagine siseminister Lagle Parek ja temagi ju IRLi eelkäija, ERSP ridadest, nii et Parekit võib IRLi naisministriks pidada vaid tehniliselt-tinglikult .

Naiivne olekski loota, et mitmekesisus ja võrdne kohtlemine tõuseb ausse iseenesest. Seda suuremat vastutust kannab IRL, kes võtab koos sotsiaalministri kohaga valitsusvastutuse muu hulgas võrdõiguslikkuse valdkonna edendamise eest.

Me elame riigis, kus suur osa riigi elanikest ei ole võrdväärselt esindatud ei valitsuses, parlamendis ega riiklikus otsustusprotsessis. Kahjuks võimendab säärane olukord poliitikast võõrandumist ja kinnitab niigi ilmselget: stagnatsioon jätkub. Valitsus on keskealise mehe nägu.

Kas tõesti ongi Eestis kombeks vaid kaks naisministrit korraga?

Kaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht