Sörulaste isioma raamat

Tammeougu Mari: „Sörulased räägivad oma igapäevaelus murdekeelt ootamatult palju, oska ainult kuulata.“

PILLE-RIIN LARM

Saaremaal hakkab valmis saama sõrulaste aabits. Ettevõtmise eestvedaja Tammeougu Mari (Mari Lepik) räägib, mis raamat see niisugune on, ja muistki asjust.

Hea Mari, nii-öelda paberite järgi oled sa õigupoolest taimeteadlane. Kaitsesid 2013. aastal ingliskeelse doktoritöö, mille pealkirja tõlge on „Rohttaimede plastilisus valguse suhtes ja selle tähtsus koosluse struktuuri ja liigilise mitmekesisuse kujunemisel“. Milline on su doktoritöö põhijäreldus?

Uurisin taimede plastilisust ehk kohanemisvöimet, täpsemalt morfoloogilist plastilisust ehk keha kohanemisvõimet, seda, kuidas taim kohandab oma kuju vastavalt keskkonnatingimustele, näiteks valgustingimustele, ja seda, kuidas see möjutab taimede omavahelisi suhteid, kui körvuti on liigid, mis eriti hästi ei taha kohaneda. Ja vastupidi: uurisin, mis siis juhtub, kui naabriks satuvad need, kes tahavad arvestada üksteisega.

Minu uurimus on hästi väike killuke selles teemavaldkonnas, aga näitab, et kohanemisvöime möjutab väga oluliselt taimede tihedust. Huvitaval kombel on siis ka liigirikkus suurem, aga mitte ainult sellepärast, et taimi on tihedamalt, vaid seal on midagi veel. Mis see midagi on, seda me ei saanud veel välja uurida, selleks on uusi katseid vaja.

Tegu oli ilmselt kuulsate Saaremaa niitude taimedega?

Tegelikult uurisin Laelatul Virtsu lähedal, sest seal on Tartu ülikooli taimeökoloogia välibaas. See on ikka mandrimaa peal, aga seal on puisniit, mis on olnud pikka aega järjest niidetud – selle töttu on seal hästi liigirikas kooslus. Seal on väga huvitav keskkond, mida tahaks edasi uurida.

Kuidas jõudsid taimede juurest pärimuse ja keele juurde?

See ei ole jöudmine, ma sündisin Sörvel selle keele ja pärimuse sisse. See on minu kogukond, minu kultuur, minu emakeel – minu emakeel, mida koolis must välja rookida üritati nii palju kui vöimalik ja mida ma ise ka endalt välja treenida üritasin, nagu kõik saarlased ja sörulased seda arvatavasti teinud on. Käisin Salme koolis ja pärast Kuressaares – igal pool tuli kirjakeelt rääkida. Kirjakeel on väga tähtis asi, ma ei vaidle vastu, aga et on üks keel veel, see on uudis maailmale ja sörulastele endile loomulikult ka. Kui küsida sörulaselt, kas sa oskad sörve keelt, vastab ta päris tihti tead mida: „Ma ep’ möista ühtid söna sörve keeles ütelda, sa vöid selle omal seie kirja panna!“

Millised on sõrulaste aabitsa koostamise põhimõtted? Kas aabits sobib lastele lugema õppimiseks või on mõeldud kõigile huvilistele Sõrve murrakuga tutvumiseks?

Me oleme siin pool aastat vaevelnud, kas me julgemegi ta nimeks enam „aabits“ panna, oleme saanud nii vastukäivaid nouandeid … Siiski, algusest peale oleme teinud teda aabitsana ja ilmselt jääme ikkagi selle pealkirja juurde. Me ei ole teda kunagi teinud keeleaabitsana, „Sörulase aabits“ on kultuuriaabits. Aga mis on ühe kultuuri A ja B, mis tingimata aabitsasse panna tuleb? Väga keeruline küsimus, mille kallal oleme oma meeskonnaga hirmsasti pead murdnud. Loodan väga, et leidsime selle köige olulisema osa ikka üles.

Sörulase aabits sobib väga hästi Sörve murrakuga tutvumiseks, minu arvates aga köige paremini oma emakeele meeldetuletamiseks sörulastele endile. Kindlasti leiab üks sörulane siit hulga väga tuttavat sönavara ning ütlemisi, mis ähk veidi ununenud on. Möne enda jaoks veel tundmata söna vast ka.

Kuidas see raamat üles on ehitatud? Mis on kultuuriaabitsa mõtteline A?

Sörulase aabits algab meile köige olulisemast – kodust ehk A on Anseküla kunagise pastori Martin Körberi laul „Vaikne kena kohakene“. Tahtsime raamatusse panna nii minevikku kui ka olevikku. Korjasime lugusid lastelt ja vanematelt, vanadest ja noortest. Otsisime arhiividest ning kirjutasime ise. Katsusime teha nii, et ajaliselt oleks kaetud elu Sörvemaal aegade algusest eilse päevani. On pisikesi jutte, pikki jutte, ka laulusid ja päevikukatkendeid.

Aabitsa töelist kokkupanemist alustasime sörulastele oluliste teemade väljavalimisest: kodu, rand, toit, tööd, riidemoed, peod … Siis on koolist veel juttu, rändamisest ja völumisest – me ei saa ju völumisest kuidagi mööda minna, kui sörulastest jutt on. Pildid tulevad ka, nii et kui sa loed ja musirull on süles, siis temal on seal üks lepatriinu, keda vaadata, ja sinul on jutt, mida lugeda. Raamat löpeb peatükiga „Ilmast ning maast“.

Kui palju sõrulasi üldse on?

Väga raske öelda. Kultuurilises mõttes on Sörvemaa piir Anseküla kihelkonnapiir, mis jookseb Nasva jõeni. Sörvemaal on inimesi 1500 kandis, aga päriselt sörulasi on siin ehk umbes 300, vöib-olla natuke rohkem. Siit ju küüditati, siit mindi ise ära. Ulgusörulasi on lugemata ulgal.

Kas sinu meelest on ka nii, et põlissõrulased ise ei taha väga külastada näiteks Tehumardi lahinguvälja ja Sõrve militaarmuuseumi? Kogu militaarpärand on justkui rohkem turistidele? Aga nad tahavad sellest rääkida …

Jah, sest see on ikka väga valus teema paljudele. Mina pole muidugit söda näinud, aga mäletan, et kui olin pisine, siis vanad inimesed omavahel kokku saades ei rääkinud millestki muust. Nad rääkisid ainult sellest, millised haavad nende sees olid. Mis see väikse lapsega teeb, kes kolmandast eluaastast saadik mäletab oma vanaema rääkimas sellest, kuidas neid küüditati vöi kuidas neid püssiga metsas taga aeti vöi kuidas keegi pommiga öhku lendas vöi kuidas kellegi kodu ära pöletati? See oli nii tohutu vägivald, mida nad kogesid, et see kandus ka meievanustele juba väiksena üle.

Ma ei saanud algul pärimusega tegeledagi sellepärast, et ei tahtnud vanainimestega rääkida: hakkavad jälle neid öudseid lugusid rääkima … See aeg hakkab nüüd mööda saama, sest need inimesed, kes köige rohkem haiget said, on juba läinud. Söjast on sörulaste raamatus juttu nii palju kui vaja, aga nii vähe kui vöimalik.

Kui palju sõrulased oma igapäevaelus murdekeelt kõnelevad?

Ootamatult palju. Oska ainult kuulata. Sörulane ise ei saa aru sellest, aga kui oled keelekörvaga inimene, siis märkad kindlasti päris palju pisikesi asju: välteerinevusi, palatalisatsiooni, mingeid sönu. Avalikult ükski laps ei ütle „tuhlis“, aga kodus ikka räägitakse mönel pool veel.

Sörvemaal on ainult kaks väikest valda (Salme ja Torgu), mis varsti liidetakse kokku suureks Saaremaaks. Meil on plaan, et see raamat jöuaks köigile siinsetele algkoolilastele, vallad toetavad meid selles osas kindlasti. Jaagutooma Merle on Salme pöhikoolis algklasside öpetaja ja ta on juba mitu aastat aabitsamaterjale tarvitanud öppetöös, kuigi seal ei ole sörve keele tundi ega pärimuse tundi.

Teed Vikerraadios kodumurrakus uudistesaadet. Iga saade lõpeb väljendiga …

… „kenad terist teitele“ ehk „head tervist teie perele, sinu koju“.

Oleme palju vaielnud iga väljendi kirjapildi üle: näiteks kas „kenad“ löpus on „d“ vöi „t“ vöi ehk ei ole seda ega teist? Väljakujunenud kirjapilti Sörve murrakul ei ole, meie ka ei taha mingit seadust maha panna, raamat on lihtsalt esimene katsetus. Sörves on häälikuid, millel ei ole oma tähtegi. Saarte murdeid on uurinud Ellen Niit ja Varje Lonn, oleme nende töid kasutanud abimaterjalina ja Niidult nöu küsinud.

Millal raamat valmis saab?

Unistame sügisest. Ega ma üksi ei tee, meid on ikka mitmeid. Sörulased tohutult ootavad seda raamatut, igaüks natuke aitab, kes vähegi oskab ja saab. Kümme aastat oleme teinud seda, sellepärast on raamat ka nii suur ja paks. Mina vean eest ja kamandan kõige rohkem, aga meie pöhimeeskonda kuuluvad veel Jaagutooma Merle (Merle Lepik) ning Vesikonna Katrina (Katrina Tarkin). Meid aitavad meie pered, naabrid, sugulased, regilauluansambli Ammuker lauljad ja kokkulugemata hulk sörulasi, kes samuti tekste keeletoimetavad.

Kui sa selle raamatu nüüd valmis saad, mida sa edasi teed?

Hakkan järgmist kirjutama, juba ootan seda. Ikka sörve asja, lastele midagi. Veel käisin rahvariidekursusel ja olen sörve riideid uurinud. Tahaks tohutult seda köike kirja panna, mis ma sealt teada sain. Taimeteadus ootab tegemist – teadlane on ju mu unistuste elukutse!

Ja kui mötled, et ei tea, kas siin Sörves ka midagi muud toredat tehakse peale aabitsa ja hea toidu (nagu Anseküla Teelistemajas), siis ma lihtsalt pean sulle ütlema, et meil on päris oma etnopunkansambel Küi. Kui kunagi Sörvemaale tulekut on, satu meie kontserdile!

---

Käbapaadi oolestamine

TAMMEOUGU MARI

Otsi änam-vähem paadi aruline käbatükk. See vöib männakäba olla vöi aavakäba vöi mis sool umbest kädesaadav on.

Oolesta paadi nina teravaks. (Sörmeleikamine keib selle asja juure!)

Leiga ahter paadi kerega risti.

Öönesta paet sehest vähe tühjemaks.

Urgitse nuaotsaga mastiouk paadi pöhja.

Mastiks otsi paras puupulk ning terita jämemast otsast pire ee. Mulju mast kövast ouku kinni.

Kasetohutükist vöi puulehest pisise purju saad ko masti külge panna. Kui niid paet kummuli keerab, siis on taarist mast ning puri vähe madalamaks ning kergemaks tiha vöi paadi pöhja ala nael kiiluks lüia.

aruline – sarnane

käba – paks puukoor

ahter – paadi tagumine ots

pire – natuke

---

Kurt ning käbi

TAMMEOUGU MARI

Tegim perega surnuajas tööd. Jo ma oli siis mingi kaheteisme-aastane vöi sedasi. Sönna kougele nurka, aja ääre, es ole veel kedad matetud. See oli juba viiskümmend aastad kaiviguid ning pommioukusid täis old. Äi es saa öieti keiagid. Niid tegim selle kuha öigeks. Isa lükkas pisise trakturiga ougud täis ning maa vähe silemaks. Me keisim roudrihadega keik veel üle ko. Pärast oli kena ühetasane liiv. Umbest männiogad olid liiva sehes.

Ühekorra ma vaada: näe, liiva alt paistab ete mingine roudasi. Sihandune pitkergune ning süvade vagudega. Ruutlik, otsekut männikurt. Umbest tüki suurem. Irmraske ko. Ma oli üsna sellenäulist asja ennem ko näind. Onu Peetri käukella keti ottsas raskuseks. Söuksed rouast tehtud männikurdid olid. Nee kellupommid olid umbest pire pisemad ning rohkem kurdi moodi kut see jurakas.

„Mis see on sool sääl?“ isa tuli pitkade sammudega mo kohe. Ma’s jöva taale midad iteldagid, kut ta juba selle kellupommi mo kääst ee vöttis ning kivisaja taha kaevigusse saatis. „Egad asja’p maksa mitte käde vötta!“

Äi es ole see kellupomm äga rouast kurt mitte. Oli otse päris pomm – käbigranaat. Jo see on tänase päävani säel surnuaja taga kaevigus. Ep aka seda säelt änam üles otsima ko. Linnab veel öhku, koes siis selle äda ots!

Seda ete pead sa kindlast teedma – kui sa maast miski söukse vana rouast juraka lövad, mis vahest löhkekiha vöiks olla, siis seda äi vöi mitte kiputa! Näida see mönel suurel inimesel käde, siis ta elistab 112 ning kutsub pommimihed.

kaevik – süva ouk maa sihes, koes söja eest varjus ollakse. Kaevigul vöib palkidest ning mullast katus peele tehtud olla ning selle sihes saab elada.

männiogad – männiokkad

ruutlik – ruuduline

männikurt – männikäbi

irmraske – kangest, väga raske

kiputa – liigutada, puutuda