Soome peegel

PILLE-RIIN LARM

2000. aasta sügisel tekkis tungiv soov hääletada sõbrannaga Tartust Helsingisse, õigemini Tallinna sadamasse, kust edasi pääsemiseks tuleb siiski osta laevapilet. Asi ei olnud sugugi lihtne: infot nappis, Tõstamaa kandis jäime vähekeseks toppama, laevapiletile kulus tudengi seisukohalt ränk summa ja piiril tuli vastata mundrimehe kahtlustavatele küsimustele. Leidus siiski häid autojuhte ning uisapäisa tehtud kulutus on osutunud tasuvaks investeeringuks – kogu nädalavahetusest on jäänud soe mälestus.

Selles loos ei ole justkui midagi erilist: pöidlaküüdiga reisiti toona kaugemalegi ja oma Soome-seiklus on peaaegu kõigil. Ometi paistab nüüd, nagu oleksin tookord käinud peeglitagusel maal. Mitte sellepärast, et hääletajad on teepervedelt kadunud, piletiinfo minutiga käes ning piiril pole olnud Euroopa Liiduga liitumisest saadik kuni pandeemia puhkemiseni pea mingit kontrollimist. Eriliseks tegi selle nädala­vahetuse toonaste Helsingi ülikooli soomeugri tudengite seltskond, kellest üks rääkis eesti keelt muide paremini kui paljud eestlased. Kõige suurem muutus on nimelt aset leidnud ülikoolides.

Ei teagi, kuidas reageerida sel nädalal tulnud teate peale, et Helsingi ülikool jätkab avalikkuse survel eesti keele õpetamist (ERR 14. IX 2021). Ühelt poolt valmistab Helsingi ülikooli otsus siirast rõõmu. Suur aitäh! Teisalt kurvastab, et eesti keele õpetust on Soome ülikoolides tasapisi järjest kokku tõmmatud. Tuleb peeglisse vaadata: ega soome keelega olukord Eesti kõrgkoolides palju parem ole.

Jälle peegel. Just seda mõistet on kasutanud ka Mart Velsker, kommenteerides 2018. aastal eesti keele õpetuse piiramist Soome ülikoolides ning soome keele õpetuse piiramist Eesti ülikoolides. „Soomlased ja eestlased on väga lähedased sugulasrahvad ning Soome-peegeldusi võiks mingis mõttes vaadelda kui eesti identiteedi vältimatut osa. Identiteedi loomiseks aga ei piisa tõepoolest sellest, et lehvitame Soome iseseisvuspäeval lippusid, käime Soomes maju ehitamas või võtame vastu põhja poolt saabuvaid turiste. Vaja on ka midagi sisukamat, suhe ei tohiks seest õõnsaks jääda. Suhe vajab ka pidevat mõtestamist ja seejuures akadeemilist mõtestamist. Õõnsust on Soome-Eesti suhetes viimastel aastatel paraku juurde tulnud ja mõtestamist vähemaks jäänud“ (Sirp 9. III 2018).

Kuidas mõtestamist õhutada? Ülikoolide survestamine ei ole ainus võimalus. Üht-teist saab ka ise ära teha: võtta kas või ühendust vanade tuttavatega, värskendada keeleoskust ja muidugi tutvuda mõne soome teose värske tõlkega. Hiljaaegu on eesti keelde jõudnud näiteks väärt romaanid, nagu Johanna Venho „Esimene naine“ (tlk Kai Aareleid), Juhani Karila „Väikese haugi püük“ (tlk Sander Liivak) ja Laura Lindstedti „Minu sõber Natalia“ (tlk Kadri Jaanits) – proovigem neid mõtestada. Johanna Venhoga saab järgmisel nädalal kohtuda ka festivalil „Prima vista“. Heidi Iivari esitleb seal kakskeelset luulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“. Peagi on oodata luuletõlkijate suurteost, Paavo Haavikko „Kogutud luuletusi“ … Iseasi, kust võrsuvad edaspidi tõlkijad, et soome kirjanduse sädelevaid killukesi eesti lugejani tuua.