„Oo, et säde meist kiljuks, mu hing!“

Kogumik „Pilt ja sõna“ koondab 54 kirjaniku ja 16 kunstniku teoseid kolmest festivaliaastast.

LEONORA PALU

Festival „Hullunud Tartu“ on novembrikuises Tartus aset leidnud juba kümme aastat, tuues kokku loojaid erinevatelt kunstialadelt. Põhirõhk on kirjandusel, kuid osalevad ka kunstnikud, muusikud, heliloojad. Interdistsiplinaarse festivali algatajaks ja eestvedajaks on olnud valges kitlis häälhull Jaan Malin, kes jääb „Hullunud Tartu“ vaimuks ka siis, kui ise aktiivselt enam festivali korraldajana ei tegutse. Hulluse osakaalu vastse festivalikogumiku „Pilt ja sõna“ autorite loomingus peaks kindlasti mõõtma malinites. Kui Malini enda hulluse eluskaal = 1 malin, siis kõnealuses kogus leidub luuletusi ja proosatekste kaaluga 0,01–0,8 malinit. Rohkem on esindatud lalin, valin, salin ja kalin. Kuid isegi kilinit ja kolinit on suhteliselt vähe. Kunstiteoste osas on pilt hullem ehk mõjusam.

Kas „Hullunud Tartu“ festivalil peaks hulluma poeet laval või kuulaja saalis? Kahjuks jääb allakirjutanu kogemus festivali laividel osalejana liignapiks (sai veidi flööti puhutud endises paberimuuseumis ehk viis hulluseaastat tagasi), et tunnetada kohapealset vaibi ja esinejate karismat ning püüda edasi anda muljet, mis oma ehedal kujul oli tunnetatav just kohapealsetele kuulajatele-vaatajatele. Niisiis jääb tekst, mustvalge, aus ja kliiniline. Diagnoos, retsept ja allkiri.

Saatan, kaheksajalg ja merilehmad

„Pilt ja sõna“ sisaldab kolmel viimasel festivalil esitatud luulet ja proosat 54 kodu- ja välisautorilt ning värvilisi reprosid 16 kunstniku festivalidel näidatud töödest. Tekstid on paralleelselt eesti ja inglise keeles, nende vahendamisel osales 16 tõlkijat.

Eesti autorite tekste lugedes jääb mulje, et enamik ei ole siiski kirjutanud spetsiaalselt festivaliks päris uusi ürituse päälkirjast tõukuvaid luuletusi või proosapalu. Suhteliselt kulunult tuleb hulluse teema mõne puhul esile läbi selliste märksõnade nagu öö, nahkhiired, hundid, kuu või muu, kuid küllaltki pinge- või üllatusvabalt. Asko Künnap aga künnab seda vagu risti kuu poolt ettevalgustatud rajaga veepinnal luuletustes „Vihm lõpetab hundijahi“ ja „Kuidas saabub Saatan“. Viimase keskel on salm tabava kujundikimbuga: „Nõnda ta tulebki – / kojameeste vahel vettind / pakk trahvikviitungeid / parkimistest kõigil / sellesinatse maailma ristmikel“ (lk 196).

Mitmed nii eesti kui ka välismaa autorid süüvivad ja ekslevad oma tekstides naiseks olemise kummalisuses või müstikas ning sellega seotud armastuse labürintides. Näiteks Berit Kaschan tutvustab luuletuses „Pöördumine“ talle hingelähedasi naisi, kes „kannate põlletaskus punase lõngaga köidetud pildipakki, / mida lahti siduda pole mõtet, / kolme granaatõunaseemet, / mis ealeski ära ei kuiva / ja näpuotsatäit tubakat / jumalike juhuste tarbeks“ (lk 118). Kristiina Ehin on esindatud kogus ühe sümbolistliku luuletusega (enamik autoreid 3–5 tekstiga), kus räägib merelehmadest, soolasest piimast ja merineitsitest, kes vastanduvad inimnaistele: „Inimesed on ilusad aga julmad / Nad hoiavad peredesse nagu putukad / korjavad öösiti unede kulda / ja hommikul pillavad kõik käest“ (lk 46).

Kogus järgneb Kristiina Ehinile kohe Joanna Ellmann, keda sujuvalt pidasin tema esimese luuletuse alguses Ehiniks, sest natuke kumas läbi Vana-Ehinit või meenus ta lihtsalt mulle kui soov kohata siin kogumikus hoopis „vanu hulle“: Jaan Oksa oma naistega, kes hukkunud meremeestele vastu lähevad, Lepikut ja Vihalemma joomahullude tekstidega, ikka Laabanit üle kõige ja kõigi luuletavate peade, ehk ka Masingut aju kokku jooksutavana jt. Ellmanni esimene luuletus saab tervikuks esimese kahe salmiga ja algab nii: „mul ei ole enam joogivett, seetõttu / kurk tõmbub kokku. / laua vastas istub kaheksajalg / kes väidab end inimene olevat“ (lk 49). Merelisi teemasid ja sümbolismi leidub ka Mehis Heinsaare luuletustes, sekka põhjamaist fantastikat: „Roheliste juustega Eikeegi / istub kraavist leitud / raamatu kohale kummardudes / ega liiguta end“ (lk 82). Paigutan Heinsaare siia müstilisemate naisluuletajate kõrvale, kuid tema unenäolisus on süngematest muinasjuttudest pärit.

Kummitusvaikus

Sürrealism tundub loogiline valik hulluse teeristil ja kindlasti värvilisima osa kogumikust moodustavadki sürrealistlikud või selle piiril olevad tekstid. Kristjan Haljaku tekstid lõhnavad absindi järele, reaalsus põimub süngete unenägudega kirstudest ja surilinadest: „voogavad seinad ses kirstus on / avarust ja maast laeni aknad // puhas portfell lõhnaõli lips ja / tsüaniid / kaks valget särki“ (lk 64). Laabanliku sürrealistina luuletab Marko Kompus: „igavaks kulunud mees, kaval nagu pimedus, / männi sisikonnas hööveldab hobuste juukseid, / kuna kuulsad merepuusad omastavad iseenese naeru“ (lk 172). Luuletuses „myts emakeele peas“ otsib „myts“ omale kõla lugeja suus, see ei pruugi olla ju peakate: „sygis on uksega kyndmas roideid ja vett, [—] kahtlemata myts emakeele peas sööb meelega hullust“ (lk 175).

Mütsud, matsud, kihinad, vihinad ja võmmud on peategelasteks Jaap Blonki proosapalas „Hääl“, mis viib meid justkui pimeda inimese kõlavärvide tunnetamise maailma: igal helil on nimi, üheleheküljelise teksti sisse mahub neid tegelasi rohkem kui kolmkümmend (vt lk 24). Selle salapärase hollandi autori rahvuse peilisin välja internetist, kuna kogumikus seisvas hr Blonki elulookirjelduses seda ei mainita. Enne jõudsin peast läbi lasta kõik tuttavad heliloojad, kes võiks sellist pseudonüümi kanda. Oma tekstiga lõigi ta just heli loo.

Hääled peas on üks hullumeelsuse tundemärke. Kui pea oleks mets, siis oleks seal Hasso Krulli hääled, aga: „Täna on siin väga vaikne. [—] siin ei ole kedagi. Isegi / mitte puid. [—] See on Eesti mets. [—] Kuulake, kuidas ta iniseb tasa, kuidas ta niutsub, / kuidas ta tahab midagi öelda, aga ei oska, / kuidas ta piniseb nagu sääsk. / Kuulake vaikuse kõminat. Vaikuse raginat. [—] Kummitusvaikus“ (lk 185).

Rachel Longi eluteater

Välismaa autorid jäid allakirjutanu silmis kahvatumaks kui meie (põhiliselt „vanad“) tegijad. Ei tahaks uskuda, et hullus ja omanäolisus läksid tõlkes kaduma. Tõlkijate hulgas olid ka mitmed „Hullunud Tartu“ eesti autorid, aga enim sümpatiseerisid Kersti Undi tõlked. Üheks tema tõlgitud autoriks oli ka Rachel Long Londonist, kes on ka omanäolisim autor selles kogumikus ning kelle loominguline biograafia ei tekita kummastust võrreldes nii mõnegi kuulsa lavaluuletajaga, kelle tekstid ei jätnud sama võimsat muljet kui saavutuste loetelu.

Long kasutab sürreaalset väljendust elu- ja olmekirjelduste maitsestamiseks väga hõrgul moel. Katkend luuletusest „Hõlmikkleit“: „Aed on lapike maad, keskel reha. Ütle talle, / et oled rase. Kas sa oled arust ära? / Las mees lõpetab rahus lõuna. [—] Ütle seda / nii, nagu ema õpetanud oleks. / Kes sa seekord oled? / – Kas lased õiel avaneda oma suus nagu ukse, / või puhkeb su paremas käes õide haraline kantsik?“ (lk 214). Juba selles, kuid eriti järgmises luuletuses „Hotellikunst“ kasutab Long meisterlikult dialoogi, läbisegi minategelase mõtetega (meenuvad Helga Nõu novellid). „Hotellikunsti“ puhul, milles viibitakse reisil, on otsekõne/-mõte asetatud kursiivi: „Kõik lauad peale meie oma on valged. / Istume lihtsa puuküliku kõrval. / Antiik. Ajavahe on niigi suur, / kas oli veel tarvis lisada 200 aastat?“ (lk 215). Sõna „puu­külik“ mõjub algul tõlkeveana, originaalis on „woodblock“, aga naljakas vaste siin väga ei häiri. Trükivigu leidub terves raamatus siin-seal, aga siin säravaima luuletaja tekstides iseäranis palju – võtan neid kui tõlkija vaimustunud rahutuse ja loomingulise meeleseisundi tulemit, mis muidugi ei vabanda korrektorit, kes ei peaks omale vigu lubama vaatamata kogumiku pealkirjale.

Longi samas luuletuses jätkub veel raseduse ja nahavärvi teema peene ja rämeda laadi sümbioosina, järgmistes tekstides leiab tumedanahalise irooniat peresuhete üle ning kunstniku eluseiku: „Eile õhtul panin kolm patja ülestikku, / tegin nii, et pea oleks uimane veinist, tablettidest, / tähtajast, mis möödus eile“ (lk 219). Kõik neli Rachel Longi luuletust on otsast lõpuni hea luule, tasub otsida tema loomingut edaspidigi ja loodetavasti tõlgitakse juurde.

Lepiklik-vihalemlikku joomahullust kogumikus siiski natukene leidub, sest Tartusse on hullama sattunud ka soome luuletaja Esa Hirvonen. Tema luuletuste isiklikud teemad viitavad totaalsele boheemlusele, tekitades paralleeli Peeter Sauteri luulega (kogumikus lk 301–302), kuid Hirvonen on rohkem kõrtsilüürik, ja trubaduurilikum. Näiteks Siim Lille tõlgitud luuletus „Rahuldamata panomees“ võiks kõlada hästi lauluna Tom Waitsi suus: „Õnnest ja armastusest / ei oska ma paljut rääkida. // Olen sitt tüüp. / Parasiit ja diiva. // Võin juua kaks nädalat / ilma rahata, ilma käteta, kui vaja“ (lk 90). Sünge, meeleolukas ja filosoofiline on ka Hirvose pasalüürikat täis luuletus „Kakan üliõpilasmütsi“.

Vanad tegijad ja Muna

Meie luuletajad Doris Kareva, Piret Bristol, Jan Kaus, Jüri Kolk, Karl Martin Sinijärv, Ly Seppel jt esinevad kogumikus oma tuntud headuses, ehkki võib-olla mitte niivõrd hulluses. Bristoli luuletus „Meil pole aimugi“ maalib isiklik-ühiskondliku ängistava maailma pildi. Kolk räägib naistest, hull naine on võtnud Beatrice’i kuju: „sina siis pasundasid taevaste / poole nagu haavatud isa- / elevant et nüüd ja praegu / kohe hetkegi aega viitmata / tahad olla õnnelik beatrice“ (lk 168). Kaks klassikut avasid allakirjutanule ukse lapsepõlve „hullutunde“ kogemusse. See tekkis alati mingit rutiinset tegevuse, näiteks koristamise käigus, konkreetsemalt – lasteraamatute kappi koristades, kus raamatud mingi aja järel suvalisse hunnikusse kuhjusid. Pea läks tühjaks ja tühjus hakkas ühest kolju servast teise vastu kajama, mis oli küllaltki ebameeldiv kogemus, tagantjärele siiski põnev seisund.

Üks raamat seal hunnikus oli omaaegne papist hitt „Muna“, mis salvestus liigagi detailselt ajukäärdude vahele kogu eluks. Karl Martin Sinijärv tuleb oma tekstiga lapsepõlvehullusele ajukääru vahele külla: „Ja muna oli tühi ja paljas, ja väike tulnukas Teet nägi, et see hea ei olnud. / Ja Teet lahutas sisu koorest ja rebu munavalgest, ja praadis. // Näksas tükikese – maitses hästi. Tuli suur tulnukas Tiit. Teet andis ka temale / tükikese – maitses ka hästi. Siis tuli keskmine tulnukas Aino ja sõi muna ära“ (lk 318). Haakub ka Ly Seppel: „Tuleta meelde, ütleb, / kuidas me ühel palaval südapäeval / sõstraid korjates heast peast huilgama hakkasime“ (lk 307).

Luuluri ehk Jaan Malini tekstid hakkavad kohe kõrvus tema tõrrepõhjalise bassihäälega kõlama. Hullud sõna-, hääliku- ja tähemängud tõmbavad meid kaasa tsentrifugaaljõuga: „oo, et sädemeist kiljuks mu hing! / oo, et säde meist kiljuks, mu hing!“ (lk 223) jpm. Rõõm hullusest! Ja mitte üldse asemantilisest! Vanameister Albert Trapeež rõõmustab samuti, klassika „INIMENE = MASIN“ on hullu professori loeng masinate vägivaldsest ajaloost ja astub dialoogi Leonhard Lapini kahe graafilise lehega tsüklist „Naine-Masin“, mis on reprodena presenteeritud kogumiku lõppu jäävas kunstiplokis. Kunstnikud Lapin, Laurentsius, Ilmar Malin, Kaido Ole, Tiit Pääsuke ja Ahti Seppet andsid oma kunstiteostega tõelise hulluselaksu, mis tekstide lugemisel veidi puudu jäi.

Festival ise tõstab fookusesse luuletajate performatiivse poole, mille avaldumiseks on parim elava ettekande kuulamine ja nõnda osasaamine autori isiksusest, karismast ja omapärast. Tekstide vastuvõtt ei ole elava ettekande puhul ainult intellektuaalne, vaid avaldab mõju ka meeltele. Seetõttu võiksid korraldajad ehk kaaluda ka videovormis „raamatute“ välja andmist ja/või internetti riputamist, kus autorite festivalil esinemine jäädvustatud nende emakeeles ning juurde lisatud subtiitrid eesti ja inglise keeles. Jätku hullusele!