Nevermore!

Paavo Matsini romaani maailm on kalk, absurdne, ebainimlik maailm, kuigi domineerima ei pääse ka õud, äng ja meeleheide.

MÄRT VÄLJATAGA

Berliinis Pergamoni muuseumi avasaalis jõllitab külastajaid oma teleskoopsilmadega üks kolme tuhande aasta vanune Süüriast väljakaevatud inimesekõrgune „röövlind“. Sellekujulist võtmehoidjat muuseumi suveniiripoes saadab rahustav tekst, nagu oleks linnul kaitsefunktsioon vaenulike jõudude vastu. Mina selles nii kindel ei ole, sest pole ju teada, keda nimelt ta vaenulikeks jõududeks peab. Igal juhul mõjub basaltlinnu kohalolu Berliinis mõistatuslikult ja kurja­kuulutavalt, tuues meelde salmikese:

„Prohvet!“ ütlin, – „seks siin vaatan, – prohvet, kuigi lind või saatan,
kas sind Kiusaja on saatnud või tõi torm mu aknani,
õnnetuse kuulutaja siin, kus õudust täis on maja,
sa, kel petta pole vaja, ütle mulle tõesti,
palsamit ons Giileadis? – ütle mulle – palun nii!“
              Ütles ronk: „Ei iialgi!“

Paavo Matsini romaan kulgeb samuti mõistatuslike ja pahaendeliste taevaelanike maailmas. Sündmustiku käivitavad Londoni Towerist kadunud rongad, kes on seni garanteerinud Inglismaa kaitstuse võõrvallutuse eest. Aga käänulised ajalooteed jäävad nii inimkonna kui ka romaanilugeja eest varju. Nõnda me ei saagi teada, miks need linnud põgenevad, miks saabub ingel neist topiseid valmistama ning miks lõpuks surematu krahv de Saint Germain korra majja loob ja ingli korrale kutsub. Kindel see, et kõigel on sügav tagamõte ja sündmusi valitsevad paratamatud põhjusseosed. Aga neid, nagu ka taevaolendite motiive ei ole surelikule mõista antud. Piiratud lugejale jääb mulje, nagu üks asi lihtsalt juhtuks enam-vähem meelevaldselt teise järel ja nagu juhiksid taevaolendeid kõigest huligaansed kapriisid.

Iidsest Tall Ḩalafist pärit basaltlinnu kohalolu Berliinis mõjub mõistatuslikult ja kurjakuulutavalt. Samamoodi kulgeb Paavo Matsini romaan mõistatuslike ja pahaendeliste taevaelanike maailmas.

Einsamer Schütze / Wikimedia Commons

„Kongo tango“ maailm ei ole siiski hõõrdevabade juhuste kaleidoskoop, uperpallitav fantaasiajooks, nagu Arvo Valtoni „Arvid Silberi maailmareisis“ (1984), milles põhjusseoseid üldse pole ja ükski seadus ei kehti. „Kongo tangos“ tegutsevad oma tahtmiste ja arvamustega tegelased ning tundub, justkui valitseksid nende käike ja metamorfoose isegi mingisugused reeglid – aga need on liialt lõdvad või arusaamatud selleks, et moodustada korraliku seiklusjutu süžeed.

Sellegipoolest püsib raamat koos ega valgu laiali. Kuid sidevahendiks pole niivõrd tegevusniidid, vaid pildikeste mõõdu­tundlik vaheldamine. Teos on kindla käega komponeeritud: sündmuskohad, tegelased, pisiseiklused, koomilised episoodid ja esoteerilised vihjed vahelduvad, veavad kaasa ega lase huvil raugeda. Kahes esimeses osas „Põgenemine“ ja „Kutsumine“ käib tegevus vaheldumisi Budapestis, Londonis, Kairos ja Brüsselis. Viimane osa, „Raskemeelne ingel“ hargneb Euroopa maagiapealinnas Prahas. Mitmesugust esoteerikat on „Kongo tangos“ palju, aga õnneks pole see liialt pealetükkiv. Ainult haruharva asutakse tegelasmonoloogides asju selgitama ja „taustu avama“ – aga sedagi napilt ja tüütamata. Sest pole ju tõesti midagi tüütumat kui nood aastatuhande vahetusel lennujaamade raamatuputkasid üleujutanud renessansipõnevikud, mitmesugused vaese mehe Ecod, milles jahiti salapäraseid käsikirju ja aardeid, otsiti spirituaalseid kõrgusi ning anti igal leheküljel mõista, et põnevusloo lobeda pealispinna all on vähemalt kahe- või kolmekordne alltekstiline põhi.

Selliseid klišeesid õnnestub Matsinil vältida. Ta kannab oma esoteerika (alkeemia, vabamüürluse, kabalistika, roosiristluse, Aafrika nõiduse) kergelt välja, nuppe põhja keeramata, targutamata ja eruditsioonikildudega ülemäära eputamata. Tahtmise korral võib romaanis figureerivaid nimesid ja tegevuspaiku internetist järele vaadata – pistelise kontrolli põhjal enam-vähem kõik klapib: Toweri ronkadel on tõepoolest umbes sellised nimed nagu romaanis, Budapestis asub kirjeldatud lokaal, Prahas vastav muuseum, Kairos kujutatud kirik jne. Aga need osutused reaalidele ja salatarkustele ei koorma. Pigem, nagu öeldud, juhib romaani meelevaldne, motiveerimatu kergejalgsus ja -käelisus. Kerglast meelevaldsust ei piira ka põnevikužanrile kohustuslik moraal: et halbadel peaks minema halvasti ja headel hästi. Matsini taevaolendid ja nende motiivid jäävad teispoole head ja kurja. Nad tegutsevad maapealsetele olenditele kättesaamatu loogika järgi. Isegi romaanižanris möödapääsmatu romantiline liin, armastajate lahkuminek ja ühinemine (hierogaamseteks) pulmadeks leiab markeerimist ainult põgusalt – raamatus esineb küll kaks armastajapaari, aga ainult ühel näib minevat enam-vähem hästi. Etteaimatava romantika ja happy end’i vältimine on samuti pigem õnnestumine.

Niisiis on „Kongo tango“ hästi komponeeritud juturaamat, kus sündmusliinid kulgevad ladusalt vaheldumisi olupiltide ja naljadega (mille kvaliteet jääb ebaühtlaseks) ning peamised lõngaotsad sõlmuvad kuidagi lõpuks ka kokku. Aga romaanimaailma tiivuline loogika ei ole mõeldud äratama kaasaelamist tegelastega, rääkimata nendega samastumisest. See on kalk, absurdne, ebainimlik maailm, kuigi domineerima ei pääse ka õud, äng ja meeleheide.

Sellisena esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja inimesest linnuks? Milleks selline vormilt justkui meelelahutusromaan, mis meelt ei lahuta? Mida kõneleb see inglite, ronkade ja maagide sõda meile inim­olu või maailmaprobleemide kohta? Möönan, et sellised küsimused võivad paista koolipapalikult didaktilised. Kuid nende kerkimine teeb raamatule pigem au – enamik eesti nüüdiskirjandusest selliseid küsimusi ju ei tekitagi, vaid piirdub autori eraelu fiktsionaliseerimisega. Pealegi võib romaane luua ja ongi loodud kunstina kunsti pärast, puhtast lustist ja mängurõõmust. Aga just lusti ja rõõmu, vähemalt sellist, millel oleks pisutki inimlik hõng, on Matsini romaanimaailmas vähe. Ainult pildikestes Brüsseli kongolastest tekib mingi elujaatavam säde. „Kongo tango“ maailm on üldiselt kalk ja kõle, halastamatu, lunastuseta, absurdne. Ühtlasi on see ka ängistuseta, kergemeelne ja lapsik. Ja see tuleb kusagilt tuttav ette. Aga kust? Jätkem kõrvale kogu see hiljutine pseudoesoteerika, kõik need Dan Brownid ja Ian Calwellid, pühad graalid ja vampiirilood (milles krahv St. Germain on üks püsitegelasi), romaanid maagilistest käsikirjadest, salateadmiste ja -aarete jahist. Ka spirituaalse jungiaanliku alkeemiaga ehk vaimse otsinguga Matsini maailmas ei tegeleta – „Kongo tango“ surimuri on vägagi aineline ja kehaline. Mis on jällegi pigem voorus, laskmata tulemusel „sügavamõtteliseks“ ja sentimentaalseks minna.

Oma metamorfoosidega ja sala­riitustega, pideva kuju- ja ainevahetusega meenub maailmakirjandusest muidugi Apuleiuse „Kuldne eesel“, mis vähemalt pealispinnal küll märksa lustlikum ja erootilisem kraam. XX sajandi suurim kriitik Erich Auerbach peatub oma „Mimesise“ kolmandas peatükis lühidalt Apuleiuse maailmal, tsiteerides „Kuldsest eeslist“ üht jaburat vembu­stseeni kalaturul. Auerbach kommenteerib: „Tavaliste argipäevaelu juhtumuste pooleldi lapsiku, pooleldi viirastusliku moonutatuse mulje on ilmne. Kogu lapsikuse juures on lugu küllalt rafineeritud, et [minategelast] Luciust lolliks teha ja talle õel vemp mängida – aga mis põhjusel ja milleks? On see lapsikus, õelus või hullumeelsus? Lapsikus ei takista lugejat end ebamugavalt tundmast.“

Seejärel paigutab Auerbach Apuleiuse kirjanduse ja ajalookirjutuse laiemale taustale, mis hõlmab Tacitust, Ammianus Marcellinust, isegi Augustinust. Auerbachi silmis olid tolle, hilishellenistliku ajastu jõududeks „sadism, verejoovastus ning maagilis-meelelise üleolek ratsionaalsest ja eetilisest“. Ta spekuleerib, et neil kirjameestel kujutatud maailma süngus ja troostitus tulenes Rooma impeeriumi lõpu aimusest. Tajutud ähvardus polnud üksnes sotsiaal-poliitiline, vaid puudutas ka keelt ja üldist arusaama mõistlikkusest. Apuleiuse maailmas on kõik nähtumused ebausaldatavad ning sellega seostub ühest petlikust olekust teise ülemineku kergus. Võib-olla koorub neist sissevaadetest ja paralleelidest välja võimalik vastus esitatud küsimusele: milleks see kõik?