Murakami Haruki – hea turvaline või lihtsalt tüütu?

Novellikogu „Ainsuse esimene isik“ autor on otsustanud lugeja kannatlikkuse kordustega proovile panna.

ELISA-JOHANNA LIIV

Murakami Haruki¹ nimi on tuttav nii suurtele raamatusõpradele kui ka neile, kes hoiavad kirjandusest ohutut distantsi. Tema teoste populaarsust eesti lugejate seas saab hinnata rohkete tõlgete järgi, mis kõik raamatupoodide müügiedetabelites pikalt võidutsevad.² Mullu avaldas kirjastus Varrak (mis on ühtlasi Murakami kodukirjastus Eestis) oma 30 aasta juubeli tähistamiseks kuldsarja viie raamatuga, mille hulka valiti ka Murakami novellikogu „Elevant haihtub“.³ Eestist kaugemale vaadates annab tema loomingu menust aimu tõlgete ilmumise kiirus – Murakami viimane n-ö telliskivi „Komtuuri tapmine“ ilmus originaalis 2017. aastal ning inglise keeles juba 2018 –, aga ka humoorikad kajad autori tekstidele. Näiteks on koomiksikunstnik Grant Snideri „Murakami bingo“ ruudustikus autori lemmikmotiivid: (kaduvad) kassid, veider seks, salajased käigud, alternatiivsed maailmad ja ootamatud telefonikõned.⁴ Ja tõepoolest võib bingo märksõnu kohata mitmes Murakami tekstis: kaduv kass viib salajaste käikude ja alternatiivse maailmani seni eesti keeles ilmumata romaanis „The Wind-Up Bird Chronicle“ („Üleskeeratava linnu kroonika“) ning veider seks avab õhu­kristalli kaudu uue reaalsuse Murakami triloogias „1Q84“.⁵

Mis on selle jutu teema?

Murakami kirjutatu pakub üldjuhul teatud pausi tavamaailmast ning viib seiklema. Isegi kui seiklusteni jõudmiseks on vaja kõigepealt koos peategelasega 57 einet valmistada ning ära süüa. Meenub Kawakami Hiromi romaan „Õpetaja portfell“,⁶ mille tegelaste (keelatud) armusuhe kulgeb suuresti ühes või teises asutuses koos einestamisega – kindlasti oli nende vahel ka mõni dialoog ja nad jõudsid ka samade linade vahele, aga esimesena meenub sellest raamatust toit. Kawakami romaanile on omane samasugune turvatunne nagu Murakami tekstidele – võimalus mähkida end suurde mittemillessegi ja selles ennast rullida. Seikluslikud vahepalad on justkui raamatu olemasolu õigustamiseks – midagi peab ju juhtuma. Novellikogus „Ainsuse esimene isik“ kirjeldab Murakami olukorda (lk 161), kus minajutustaja mõtleb loo kirjutamisest, aga jätab selle siiski tegemata, sest kujutab ette oma toimetaja küsimust: aga mis on selle jutu teema? Ehk mis on see miski, mille lugeja sealt leidma peaks? Lugedes esitasin sama küsimuse endalegi päris mitu korda: miks ma seda raamatut loen? Mis see on, mida siit leida võiks?

„Ainsuse esimene isik“ sisaldab kaheksa novelli. Kõik need lood jutustab meessoost minategelane, kelle juures võib kohati märgata autorile omaseid jooni, nagu kirjanikuamet või nooruspõlv Kōbe linnas. Novellis „Luuletusi Yakult Swallowsist“ ütleb jutustaja otse, et ta nimi on Murakami Haruki. Kuues loos meenutatakse kunagi ammu aset leidnud juhtumeid, kahes ülejäänus aga paari aasta taguseid kummalisi seiku. Nendesamade numbritega – 6 ja 2 – saab kokku võtta ka ebahuvitava, et mitte öelda erakordselt tüütava, ja mingilgi määral huvipakkuva sisu suhte. See hinnang võib kõlada üsna julmalt, ent vaatame lähemalt, mis siinse lugeja selleni viis.

Kõigepealt huvitavamatest lugudest. „Shinagawa ahvi pihtimus“ ja „Ainsuse esimene isik“ järgivad Murakami romaanidest tuttavat loogikat: lugejani tuuakse tavamaailm, milles esineb mingi nihe. Shinagawa ahv on end sisse seadnud Gumma prefektuuri kuumaveekuurordi väikeses võõrastemajas, mida jutustaja külastab olude sunnil. Nimelt jõuab ta piirkonda pärast kella seitset õhtul ning kuna pimedal ajal ei võta ükski endast lugupidav asutus uusi öömajalisi vastu, siis peab ta leppima kohaga, mille puhul ei saa kindel olla, kas see järgmise maavärina üle elab. Juhuste jada viib ta kokku rääkiva ahviga, kes pakub end õhtust vanni võtva minajutustaja selga küürima. Jutustaja ei suuda vastu panna ning küsib ahvilt, kas too oleks nõus temaga oma elulugu jagama, ning pärast töökohustusi istuvadki nad koos õlut jooma ja vestlema. Rääkiv ahv on juba ise fantastiline element, kuid tema räägitu on veelgi huvitavam. Võõrdunud teistest ahvidest, ei tunne ta ka tõmmet emasahvide vastu. Hellitamata lootust, et ükski inimnaine teda ihaldaks, on ta võtnud kasutusele abinõu: ta varastab tükikesi armastatud naiste nimedest. Vargus avaldub naiste elus hiljem näiteks nii, et nad peavad ennast esitlema, aga on oma nime unustanud või ei tunne enam oma nime ja isiksuse vahel seost. Kui muidu võivad vastamata jäänud tunded põhjustada kannatusi armastajale, siis Murakami loos on olukord pööratud vastu­pidiseks – võõrastusmoment või isegi identiteedikriis tekib just nimelt sel poolel, kes armastusest isegi teadlik ei ole.

„Ainsuse esimese isiku“ minajutustajat tabab kriis rahutustundena, mis viib seletamatute tagajärgedeni. Mina­jutustaja tõdeb, et on aastaid elanud tavalise täiskasvanu elu – esitanud korralikult tuludeklaratsioone, pole sooritanud ühtegi kuritegu –, ent pannud ühel õhtul üle pika aja selga ülikonna, haarab teda kahetsus või süütunne, mis võiks esineda inimesel, kes on oma elulugu kirja pannes seda siit-sealt kohendanud ning tunneb end hiljem seetõttu halvasti. Rahutuse põhjus tundub olevat ülikond, mis on ometigi ausa tööga välja teenitud, ent mis toimib kui kest, millesse jutustaja siseneb ning mis teeb temast kellegi teise. Kõhutunne osutubki peagi õigeks: baaris istub jutustaja kõrvale naine, kes kutsub teda vihaselt korrale ning süüdistab tegudes, millest süüdistatul aimugi pole.

Baarist põgenedes avastab ta end hoopis teises kohas ja ajas, justkui oleks kest enda sees olnud isiku üle võtnud. Autor siinkohal mingit loogilist seletust asjade käigule ei paku ja hea ongi, sest raamatu esimese kuue teksti puhul on seletamist liiga palju.

Näiteks meenutatakse neis ammust armulugu endise kolleegiga, kes saatis hiljem oma luulekogu („Asetades pea kivist padjale“), ja käiku kontserdile, mida kunagi ei toimunudki („Crème de la crème“). Leidub ka paar otsesemalt muusikaga seotud lugu („Charlie Parker mängib bossanovat“ ja „With the
Beatles“), pesapalli- ja staadionilugu („Luuletusi Yakult Swallowsist“) ning lugu lähedasest sõprussuhtest inetu naisega („Karneval“). Juhtumid pälvivad mäletamist ja jutustamist justkui tänu sellele, et neis kõigis peitub midagi tavapärasest erinevat, aga autor on miskipärast otsustanud lugeja kordustega surmani ära tüüdata. Näiteks pesapalliloos korrutab autor pidevalt, kuidas ta ei tea, miks ta Yakult Swallowsi tiimi toetab, sest nad kaotavad pidevalt, aga toetab edasi ning ikka ja jälle käib ta staadionil ja staadionil ja staadionil. Kordus võib olla võluv, ent siin kogus on see võte üle ekspluateeritud.

Ilus, inetu või armas

Juureldes, miks ma seda loen, mõtisklesin ühtlasi ajaviitekirjanduse üle. Ma ei ole kindel, et Murakami Haruki novellikogu selle žanrimääratluse alla sobitub. Missugused omadused peaksid olema raamatutel, mida loeme ajaviiteks? Kas need peaksid meid lõbustama ja huvitama? Kas „Ainsuse esimene isik“ teeb seda? Ei. Ma ei proovigi öelda, et ka paeluva teose juures ei võiks mõtted rändama minna, aga üldjuhul ei mõtle ma lugemise ajal raamatu funktsioonile kui sellisele – kui, siis pausi tehes või mõnd eriti head sõnastust kohates, tihti raamatu lõppedes tagakaant sulgedes. Mitte iga lehe-kahe tagant. Murakami Haruki loomingus on helgeid hetki, mis panevad tema kirjutatut pigem heatahtlikult, et mitte öelda ootusrikkalt vaatama. See novellikogu kahjuks peletab mõneks ajaks tema kirjutatust pigem eemale.

Lõpuks tahan peatuda Murakami Haruki naiskarakteritel – autor on kurikuulus nende üheplaanilise kujutamise poolest. Kahjuks ei ole siinne kogumik erand. Lugu inetust naisest, kellega tal tekib müstilisel kombel sõprussuhe (jutustaja ei suuda ära imestada, kuidas ta küll nii inetu naisega lähedaseks võis saada), annab mingit aimu naise karismast, aga seda varjutab siiski pidev inetuse toonitamine. Endisel kolleegil, kellega jutustaja ühel ööl magab, on nägu sootuks kaduma läinud – jutustaja ei suuda seda ega ühtegi tema iseloomuomadust meenutada. Loos „With the Beatles“ vilksatab imeilus tüdruk, kellel on käes biitlite album kui oma aja märk (biitlid olid 1960ndate Jaapaniski äärmiselt populaarsed). Tüdrukust ei tea jutustaja rohkem midagi, kui et ta oli kaunis ja et sel saatuslikul kohtumisel oli tal koolis kaasas vinüülplaat, aga see kombinatsioon äratas jutustajas helina, mille järgi ta edaspidi oma armusuhteid liigitas – kelluke hinges heliseb või ei helise. Minajutustaja nendib: „Ja kui ma pärismaailmas ei suutnud seda tunnet hästi tabada, siis meenutasin salamisi hingepõhja jäänud mälestust sellest minevikus läbi elatud tundest. Sel kombel sai sellest mälestusest mu kõige kallihinnalisem emotsionaalne varasalv, mille najal edasi elada. Justnagu armas kassipoeg, kes on pugenud suurde mantlitaskusse ja magab seal vaikset und“ (lk 64).

Jah, üks viis tegelasele mingigi sügavus anda on võrdlus. Ometi pälvis ahv Shinagawast raamatu autorilt eluloo, välimuse kirjelduse ja iseloomu, samal ajal kui naised on pelgalt ilusad, inetud või armsad nagu kassipojad.

1 Arvustuses on jaapani nimed kirjutatud jaapanipäraselt: perekonnanimi, eesnimi.

2 „Ainsuse esimene isik“ püsis peaaegu terve juulikuu Rahva Raamatu esikümnes.

3 Novellikogu „Elevant haihtub“ eestinduse esmatrükk ilmus kirjastuses Varrak 2011. aastal. Teose on tõlkinud Margis Talijärv.

4 Vt https://archive.nytimes.com/www.nytimes.com/interactive/2012/06/01/books/review/03snider.html

5 Ka triloogia „1Q84“ on eesti keelde tõlkinud Margis Talijärv (Varrak, 2013-2014).

6 „Õpetaja portfelli“ on tõlkinud Elin Trélon (Eesti Raamat, 2014).