„Miks üksi olla on nii raske vaev?“

August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on pälvinud Märt Väljataga Philip Larkini luuletuse „Vers de société“ eestindusega.

PILLE-RIIN LARM

„Me kutsusime mõned sitapead
koos aega surnuks lööma, vahest saad
ka liituda? Seaperses, sõbrake.
Päev jõuab lõpule. Gaas köeb ja mustab okste siluett.
Niisiis: Hea Warlock-Williams, kardan, et …“

Nõnda algab Philip Larkini luuletus „Vers de société“, mille silmapaistvalt õnnestunud tõlke eest ehiti eile, 30. septembril loorberipärjaga Märt Väljataga. Samast luuletusest laenasin pealkirja vestlusele laureaadiga. Auhinnavääriliseks hinnatud tõlget saab aga soovi korral edasi lugeda ajakirjast Vikerkaar (2021, nr 1-2; leidub ka veebis).

Palju õnne luuletõlkeauhinna puhul. Kuigi pealkirja järgi võiks arvata muud, on „Vers de société“ tõlgitud inglise keelest. Palun räägi luuletusest pisut lähemalt.

Aitäh. „Vers de Société“ on inglise keelde üle võetud prantsuse „tsitaatsõna“, mis tähendab enam-vähem „seltskonnasalmi“. Prantsuse ja inglise luules on sel žanril oma kolme sajandi pikkune ajalugu.

Larkini luuletus ei ole siiski klassikaline seltskonnasalm, mis räägiks teravmeelselt tegelikest seltskonnategelastest. Luuletus on mõtisklus üksildusest ja surelikkusest, mis Larkini püsiteemad. Larkinile pühendas Kingsley Amis omal ajal tähtsa koomilise romaani „Õnneseen Jim“ (1954) ja Larkinis võib näha prototüüpi selle peategelasele, noorele kirjandusuurijale, kes peab oma juhendaja nõmedaid seltskondlikke koosviibimisi taluma. 1971. aastal ilmunud „Vers de société’d“ kannab aga moraal, et ainult noored saavad endale lubada eraklust. Vanemad inimesed peavad kinni haarama seltskondliku läbikäimise võimalusest, isegi kui oodatav seltskond on nõme.

Niisiis, see on luuletaja monoloog, kes on saanud kutse koosviibimisele kelleltki Warlock-Williamsilt (briti kõrvus peaks nimi viitama kõrgklassile) ning on juba sellest keeldumas, mõeldes, mis tüüpidega tal seal kohtuda tuleb. Kuid kaaludes moodsa aja seltskondlikkuse ja erakluse plusse ja miinuseid, otsustab ta siiski minna.

Kui keerulise või kerge tekstiga on tõlkija seisukohalt tegu? Kas „Vers de société“ oli tõlkijale sprint või maraton, maadlus või iluuisutamine?

Larkinit pole kerge tõlkida, aga enamasti on see vaeva väärt. Ta on autor, keda võiksid lugeda ka need, kes (moodsat) luulet muidu ei loe. 36realisel luuletusel on vist Larkini enda leiutatud stroofi­skeem, milles riimuvate ridade asend sekstettides varieerub ning igas viiejalgses stroofis on üks kahe-kolmejalgne rida. Tõlkimisel tuleb alati langetada valikuid, mida ohverdada mille nimel. Antud tõlkes on loetavusele ja loomulikkusele ohverdatud riimide puhtust-teravust (riime nagu „vaev: aeg“ ma tavaliselt endale ei lubaks) ning natuke on hälbitud „ekvimeetriast“ või „homo­rütmiast“ (nt 4. stroofis puudub lühike rida ja 6. stroofi on lipsanud üks kuuejalgne). See, et originaalis mainitud tarbija­ajakirjast Which? on tõlkes üle libisetud, tohiks olla andestatav. Monoloogis figureerib n-ö võõraid sõnu – tsitaate kirjadest ning avalikust arvamusest. Need on kursiivis, kuid peaksid ka suuliselt markeeritavad olema.

Aga üldiselt on vormilise luule tõlkimine ikka üks higine maadlus, mis lõpuks võiks jätta iluuisutamise mulje.

Me ei saa Vikerkaarest ülearu palju teada luuletuse autori kohta: „Philip Larkin pälvis Briti impeeriumi ordu risti jm tunnustusi“. Põhjalikum on autori tutvustus „Väikeses inglise luule antoloogias“. Ka Larkini loomingut ei ole eesti keelde lausa tulvanud, aga ilmselt ei oleks see võimalikki, kuivõrd tema „luuletoodang on napp“. Oled selle vähese kindlasti otsast otsani läbi lugenud, originaalis. Milles seisneb Larkini võlu?

Mina olen tõlkinud eesti keelde neli Larkinit, Maarja Kangro vähemalt tosina, sh surematud read „They fuck you up, your mum and dad“.¹ Kuigi Larkini kogutud luuletused on õhuke raamat, 200 lehekülge, pole ma seda läbi lugenud. Luulet ei saa lugeda nagu ajalehte, kus võõrastest sõnadest võib üle libiseda. Kui tahta luuletusest aru saada, peadki selle juba enda jaoks ära tõlkima (vähemalt minu inglise keele oskuse juures).

Larkin võlu seisneb „ebapoeetilisuses“, sotsiaalsuses, poliitilises ebakorrektsuses. Ta on tüübilt natuke sarnane Michel Houellebecqiga, kuid suurem sõna- ja tundemeister. Larkin on kõige mõjusamalt kirjutanud surmast, aga seda saab vaevalt ta „võluks“ lugeda – Czesław Miłoszi ajas see endast välja. See on kibestunud provintsliku briti poissmehe luule. Samas on iga sõna ja silp filigraanselt läbi mõeldud (oma kõrgajal kirjutas Larkin kolm luuletust aastas – soovitaksin sellist ebaproduktiivsust ka eesti luuletajatele).

Larkin on üks haruldane sõjajärgne luuletaja ka selle poolest, et tema luuletused jäävad pähe või, kui mitte terved luuletused, siis fraasid neist.

„Vers de société“ avab Vikerkaare erinumbri „Üksinduse aeg“. Mille järgi aga toimetus avatakte valib? Larkini luuletuse puhul näib, et lähtutud on erinumbri teemast, kuid kas vahel on ka vastupidi ehk kas hea poeesi ümber on mõnikord kasvatatud terve ajakirjanumber?

See, et avaluuletus juhataks oma teemaga sisse järgneva Vikerkaare numbri, on vahel möödapääsmatu. Kuidas sa näiteks teeksid ajakirjanumbri Aafrikast, avamata seda Aafrika-teemalise luuletusega? Kuid alati pole temaatilist otsesidet ka mõtet taotleda. Meenub ainult üks juhus, kus avaluuletus on inspireerinud numbri teemat, nimelt kui Jaan Puhvel tõlkis ühe rigveeda hümni, mille järel moodustus mängudeteemaline erinumber (2015, 1–2).

Kuidas on üksindusega su enda puhul? Kas saad veel endale lubada eraklust või pead haarama seltskondliku läbikäimise võimalusest? Ilukirjanduse tõlkimine on paratamatult üksildane töö.

Koroona ajal olen üsna metsistunud ja seltskonnast kõrvale jäänud. Praegu on vara öelda, kuidas see võib kunagi kätte maksta. Erinevalt Larkinist ei käi nurjangu ja kahetsuse tunne mind veel öösiti kummitamas. Tõlkimine pole küll kuigi seltskondlik töö, aga võimaldab vähemalt tõlgitavaga sisedialoogi pidada.

Milline on praegu tõlkeluule olukord?

Olukord tundub hea: äsja on ilmunud Goethe, Celani ja Zagajewski raamatud, ilmumas Sappho, Paavo Haavikko, Ernst Jandl. Ootan, et leiutataks uusi vapraid viise vanema luule tõlkimiseks.

Mis teoksil?

Luuletõlgetest on teoksil kogumik W. B. Yeatsi luulet ja esseesid. Hakkasin oma noorpõlvetõlkeid kohendama ning mind valdas nurjangu ja kahetsuse tunne. Ehk õnnestub teisel katsel paremini.

* „Sind persse keeravad need kaks, / Su vanemad – ehk mõeldes head.“ Vt Vikerkaar 2007, nr 3. – Toim.

Luuletõlkeauhind 2021

Toimetajaauhind Mart Oravale