Lugege seda raamatut kaks korda

György Dragománi „Tuleriit“ on noore naise kujunemislugu, mille taustal näeme sõda, holokausti, kommunistliku režiimi langemist ja vabaduse vaevalist tulekut.

ELISA-JOHANNA LIIV

Ungari kirjaniku György Dragománi „Tuleriit“ on kirjastuse Draakon & Kuu sarja „Sirius“ viies raamat. Sarja teoseid iseloomustab tumedus ja ebamugavustunne, ent ühtlasi lootus. See kehtib ka „Tuleriida“ puhul.

13aastane Emma, loo minajutustaja, on kaotanud autoõnnetuses oma vanemad. Talle tuleb internaatkooli järele Vanaema, kelle olemasolust tal aimugi polnud. See kõlab justkui mõne õudusjutu algus ning „Tuleriidas“ õudu tõesti jagub, kuid mitte selles liinis: Vanaema osutub küll kummaliseks, ent hoiab Emmat ja hoolib temast. Emma tähelepanekud on tihti nii terased, et kipub ununema jutustaja vanus. Tema mõttekäigud antakse edasi kohati lühikeste ja palavikuliste lausetega.

Üks romaani põhiteemasid on naiseks sirgumine ja olukorrad, mis see endaga kaasa toob. Näiteks rongisõidul internaadist Vanaema juurde kohtuvad nad restoranvagunis bändiga, kes mälestab oma lahkunud kaaslast. Õige mälestamine käib ikka pillimängu ja tantsu saatel. Emmal ei ole mingit tahtmist nende võõraste meeste „palve“ peale tantsima hakata, keeldumine oleks aga justkui lugupidamatu surnu suhtes: „Tunnen, kuidas külm jutt jookseb üle mu selja, langetan pea, vahin põrandale, soovin, et nad läheksid ära, jätaksid mind rahule, aga ma ei ütle sõnagi, ei suuda suudki lahti teha“ (lk 33). Olukord laheneb tänu Vanaemale: bänd jääb pärast tema kontsalööke justkui võlutult vahtima mürtsuga letile löödud klaasi ja mängib edasi hoopis sellele. Mis oleks saanud ilma (maagia) sekkumiseta? Ei taha mõeldagi.

Nimetus linnakeses, kuhu Emma elama asub, meelitavad teda nii kastanimüüja kui ka piltnik. Kui Emma tahab kastaneid osta, selgub, et ta on raha ära kaotanud. Kastanimüüja pakub, et ilus tüdruk võib need ka kingiks saada. Kui seekord lõpeb lugu kohmetuse ja punastamisega, siis piltnikuga läheb rüsinaks. Piltnik mitte ainult ei jäädvusta tüdrukut ilma tolle nõusolekuta, vaid nõuab ka juuste vallapäästmist: haarab Emmal patsist ja hakkab sealt kummi maha sikutama, tüdruk vastab küünistamisega. Pildistaja soovib tabada ideaalset hetke: valgus, juuksed, tüdruk … Tundub kehv vabandus! Meenub olukord samast vanusest, kui üks võõras mees arvas eskalaatoril, et mu tagumik on laksulöömiseks – ja ma kasutan sõna „löömiseks“, sest tagumik hõõgus valust (ja häbist?) veel pikalt. Selles vanuses suudad vaid hirmust kangestuda. „Tuleriida“ Emmal on rohkem südikust, ent soovitud tulemust ei saavuta temagi. Isegi ilma samastumiseta on situatsioon halva maiguga.

Minajutustaja areng on jälgitav sedamööda, kuidas tal tuleb kohaneda uute kohtade ja inimestega. Dragománil on õnnestunud tundlikult välja tuua hetked, mil Emma mõistab, et teeb midagi vastutahtsi, sunduse tõttu või teistega sarnanemiseks. Näiteks internaadis lumemaja ehitamisel: „Eriti külm ei ole, aga mina ikkagi külmetan, mul pole erilist tahtmist ehitada, aga tean, et kui ma ei tee sama, mida teised, siis kaks kõige vanemat tüdrukut, Ramóna ja Kinga, kes majaehitamise mõttele tulid, hakkavad seda mulle nina alla hõõruma“ (lk 111). Uues koolis saab Emma pinginaabriks Krisztina, kel on justkui kõik olemas: uhke rebasekasukas, jalakett, punane trikoo, ihaldatud poisi tähelepanu. Mida rohkem aga Emma oma „vaenlase“ kohta teada saab, seda sarnasemad nad näivad, kuni saavad sõpradeks. Mõlemad varjavad kõrkuse taga valu ja kaotust: üks on ilma jäänud vanematest, teine kaksikõest. Dragomán on meisterlikult kujutanud teismeea trotsi, kadedust ja selle kõige minetamist, kui üksteist lõpuks ära kuulatakse. Samasugune trots ilmneb aeg-ajalt ka Emma suhtluses Vanaemaga.

Ungari kirjanik ja tõlkija György Dragomán. Eesti keeles on ilmunud ka Dragománi „Valge kuningas“ Reet Klettenbergi tõlkes.

Facebook

Siinkohal on Dragomán mänginud väikese vimka. Kui Vanaema otsustab lapselapsele oma loo ära rääkida, selgub, et ka tema nimi on Emma. Minajutustajast saab nendes pajatustes sinajutustaja – nii tungib õõv lugejale veel sügavamalt naha vahele. Vanaema lugusid iseloomustab ühtaegu hellus ja sedavõrd toores vägivald, et see viis talt noorena mõistuse.

Unustamine oli Vanaema keha viis teda kaitsta ja traumaga toime tulla. Vanaema varjas Teise maailmasõja ajal oma parimat sõbrannat Bertut, ent nad reedeti: „Siis kostab väljast trampimist ja mürinat, see pole väljas, vaid sees, sinu kõrvus, peas, kaelas, selgroos, see lennutab su toolilt, heidab su vastu seina, viskab põrandale, lööb sulle kõhtu, rabab sind käsivarrest, rebib su maast üles, lööb sulle rusikaga näkku, lohistab sind juukseidpidi mööda maad, nõuab karjudes, kus ta on, kuhu sa ta peitsid, kuhu panid, mida sa temaga tegid, ja samal ajal lööb ja taob ja jagab kõrvakiile ja raputab, sa ei suuda ei rääkida, nutta ega iitsatada, õhk on nagu tardunud mesi, vedel klaas“ (lk 384-385).

Teist korda kaotas Vanaema mälu pärast Vanaisa surma, kui diktatuuri langedes lavastati tema kui väidetava pealekaebaja enesetapp. Saabunud „vabaduse“ kiuste peab Vanaema kostitama salapärast külalist, et igatsetud pabereid kätte saada. Külalise sõnade kaudu avaneb „vaba maailma“ tõeline olemus: „Mees ütleb, et on alles huvitav maailm, siit paarsada kilomeetrit eemal lasti ühele kindralile kuul pähe ja pärast seda arvab iga peni, et võib endistele peremeestele käske jagada nii, nagu tahab“ (lk 310).

Kolmanda unustamise toob „õigluse jaluleseadmine“. Metallitehase uus omanik tahab töö seisma panna, töötuks jäänud viibutavad sõrme nende suunas, kes jäid diktatuuri lõppedes karistamata, ning leiavad, et peavad parema homse nimel nende üle ise kohut mõistma. Kas võimuvõitlusest sünnib vabadus või toob see kaasa uue võimuvõitluse? Kui parem homne kätte jõuab, kas siis ollakse sellega rahul või on vaja leida uus must lammas, kellele kõik halb süüks panna?

„Tuleriidas“ avaneb võimumängude absurdsus: üksainus märk mantlikäisel võib muuta inimeste suhtumist mantli kandjasse, kellegi peale näpuganäitamine vallandada mässu, omakohus annab rahu vaid viivuks. Kes otsustab ja mis ajendil? Vastus on tihti banaalne: üksikisik oma huvidest lähtuvalt.

Põgusalt ka maagilisest elemendist „Tuleriidas“. Dragománil on õnnestunud igapäevane ja üleloomulik siduda nii sundimatult, et selle kirjeldamisega teen talle tõenäoliselt karuteene. Laual lebab merekarp, millesse saab saladusi talletada, põrandalaudade vahelt tulevad välja sipelgad, kes aitavad puruksrebitud kirjad taas kokku sobitada, ning puukuurist kostab kaltsunuku nuttu. Täiesti loomulik on ka savimehe (Maakere) vormimine ja elluäratamine (mõjub igati mõistuspäraselt ka ilma golemist midagi teadmata).

Meenub hetk raamatu esitluselt 2020. aasta novembris, kui Krisztina Tóth pöördus kuulajate poole sõnadega „Palun lugege seda raamatut kaks korda“. Nauditav on see juba esimesel korral, kuid kõik need detailid, mis teevad Dragománist meisterliku ja nüansitundliku jutustaja, vajavad aega avanemiseks. Tóth osutas ka romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya“ sarnasusele sõnaga „maagia“. Maagiline romaan „Tuleriit“ ka tõesti on!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht