Ljudmilla Gluškovskaja 17. III 1937 – 1. IX 2023

Ljudmilla Gluškovskaja elu oli tihedalt seotud kirjandusega. Võib öelda, et ta teenis kirjandust, ta elu mõte oli kirjasõna.

Ljudmilla Gluškovskaja sündis Venemaal Tšeljabinski oblastis Karabašis. Esimest korda puutus ta tekstiga tõsisemalt kokku Uurali Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1955–1960 keeleteadust ja ajakirjandust. Pärast ülikooli tuli tal tekstidega tihedalt tööd teha õpetaja, ajakirjaniku ja toimetaja ametis. 1965. aastal abiellus Gluškovskaja literaadi Nil Nerliniga (kodanikunimi Juri Zotov, 1937–2015). 1980. aasta märtsis kolis pere Eestisse ning sellega said paika Ljudmilla Gluškovskaja elu kolm tähtsamat tugisammast: kirjandus, abikaasa ja Eesti.

Eestis töötas Gluškovskaja esialgu ajakirjaniku ja toimetajana, kajastas kultuurisündmusi ja õpetas noori ajakirjanikke. Juba kogenud eksperdina asutas ta 1994. aastal kirjastuse Vene Entsüklopeedia ja ajakirja Võšgorod. Teda huvitasid eelkõige keelatud autorid, traagilised lood Eestist ja mujalt.

Gluškovskaja eesti keele oskus oli passiivne, kuid see võimaldas siiski avaldada hulgaliselt eesti kirjandust. Tema vahendusel on vene keeles ilmunud Arved Viirlaiu, Oskar Lutsu, Ain Kalmuse, Jaan Krossi, Armin Kõomäe, Aino Perviku, Asta Põldmäe, Jaan Kaplinski, Maimu Bergi jpt teoseid.

Venekeelsetest autoritest panustas ta triole Juri Lotman, Aleksandr Solženitsõn ja Aleksandr Men – kõik kolm olid tuntud humanistlikud mõtlejad. Võšgorod ilmus 2019. aastani, kokku 99 numbrit. Gluškovskaja vestluskaaslased olid hämmingus, et toimetaja teadis kõigi nende sisu peast.

Toimetajana olid Gluškovskajal head grammatikateadmised, aga ka loomulik keelevaist ja arenenud stiilitaju – ta töötas tekstide kallal südamega. Ajakirja väljaandmisel ja raamatute kirjastamisel olid tema õlul järgmised ülesanded: olukirjeldused, intervjuud, kommentaaride kirjutamine, teatmematerjalide, ees- ja järelsõnade ettevalmistamine, töö arhiivides.

2009. aastal tunnustati Ljudmilla Gluškovskajat usina ja omakasupüüdmatu töö eest kirjanduse eestkõnelejana Valgetähe V klassi teenetemärgiga. 2016. aastal liitus ta Eesti Kirjanike Liiduga (soovitajad Maimu Berg ja Igor Kotjuh).

2015. aastal lahkus Ljudmilla Gluškovskaja abikaasa Nil Nerlin. See silmapaistev tandem, kahe mõttekaaslase, sõbra ja partneri sügaval armastusel põhinev liit, toimis tulemuslikult pool sajandit. Ljudmilla kirjastas Nil Nerlini kõik 14 raamatut (luulekogud ja romaanid), abikaasa aitas aga asjaajamisega kirjastuses ja ajakirjas.

2019. aastal avaldas Ljudmilla Gluškovskaja oma venekeelsed memuaarid „Mu kurbus on hele“, mis mõjus kui austusavaldus Juri Zotovile alias Nil Nerlinile. Raamat pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna. Kirjandusteadlane Ekaterina Velmezova on teose kohta kirjutanud nii: „„Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.“ Need sõnad kehtivad nüüd ka Ljudmilla Gluškovskaja puhul.

Eesti Kirjanike Liit

Ajakiri Tallinn

Kirjastus KPD