Kujutluse poliitika

Ilmar Laaban ja tuhandeaastane traditsioon

HASSO KRULL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1

Kujutlus on vabaduse riik. Ühtegi riiki ei saa luua ilma kujutluseta, aga kujutlus on ainsana puhas vabadus, sellal kui vabaduse kaudu loodud riik jääb parimal juhul ainult vabariigiks, kus vabadus paratamatult on piiratud. Teisisõnu, vabadus võib küll luua vabariigi, aga vabariigiks saades on ta juba hangunud vabadus, midagi seesugust, mida noor Hegel nimetas „surnud positiivsuseks“ või mida Theodor Adorno iseloomustas kui „identsusmõtlemist“. Vabariigiks saanud vabadus on iseenesega identne vabadus, ta ei erine enam endast ja pöördub justkui surnud vabaduseks, mida peab kujutluse jõul lakkamatult elustama, et ta ei muutuks täiesti lämmatavaks, mürgiseks ja tapvaks. Seevastu kujutluse riik ei olegi päriselt riik, vaid vabaduse pluriversum – maailm, millesse alati mahub palju maailmu, alati veel üks ja siis veel üks, sest kujutluse jaoks ei ole paljusus mitte oht, vaid pigem eksisteerimise tingimus. Paljusus ei ründa kujutlust väljastpoolt, vaid purskub esile selle seest, nõnda et lahknemine ja ühinemine, tüli ja koostöö, sõda ja rahu hakkavad omavahel sarnanema. Kujutlus jääb aga ikka vabaks, ta erineb endiselt, isegi kui taevas kukub maha ja kaks ilma, mis varem teineteist ei tundnud, sulavad kokku.

2

Ilmar Laaban 1986. aastal Franco Leidi näitusel Rootsis Norrköpingi kunstimuuseumis. Homme, 11. detsembril möödub Laabani sünnist sada aastat.

©Franco Leidi Estate

Õhtumaises mõtlemises on kujutlus traditsiooniliselt jäetud taju ja mõtlemise vahele. Aristoteles pidas kujutlust (φαντασία) nendest mõlemast erinevaks, kuigi leidis, et selles on elemente nii ühest kui teisest.1 Hiljem tegid renes­sansi­aegsed filosoofid kujutlusest ideede ja aistingute vahendaja, mistõttu kunstiline looming omandas filosoofias tähtsa koha.2 Just sellisest klassikalisest taustast lähtus Immanuel Kant, kelle „Puhta mõistuse kriitikas“ saab kujutlusest igasuguse meelelise kogemuse tingimus. Kogemus kujutab endast aru aprioorsete kategooriate ja meelelise kaemuse sünteesi, kuid see on võimalik ainult tänu kujutlusele: nimelt on süntees „paljas kujutlusvõime toimimine“ (die bloße Wirkung der Einbildungskraft), kujutlusvõime ise on aga „pime, ehkki hädavajalik hingefunktsioon, milleta meil ei saaks üldse olla mitte mingisugust tunnetust, kuigi me seda endale vaid haruharva teadvustame.“3 Võime siis öelda, et ilma kujutluseta polekski meil mitte mingisugust maailma: kujutlusvõime on maailma loomise vägi, ja kui tema toimimine on enamasti nähtamatu, siis on see nõnda just sellepärast, et ise juba maailmas olles me selle maailma tekkimist enam ei näe. Maailma ennast võib seejuures nimetada väga mitut moodi – selle kohta võib öelda „tegelikkus“, „loodus“, „elu“, „objektiivne reaalsus“, „eksistents“ või „universum“, kuid ilma kujutluseta meil seda maailma ei oleks, sest meil poleks vähematki kogemust. Ja loomulikult võrsub siit kaks olulist küsimust. Esiteks, kas selle „pimeda hingefunktsiooni“ teadvustamata toimimine võib niisama teadvustamatult ka muutuda, nõnda et me märkamatult satume hoopis teistsugusesse maailma? Ja teiseks, kas kujutlus võib toimida ka maailmast sõltumatult, luues midagi, mis veel ei ole selle maailma osa, aga võib selle osaks saada? Veel enam, kas kujutlus võib toimida pluriversaalselt, tehes ruumi teistele ilmadele, mis tingimata ei olegi selle maailma osad, aga mahuvad päris kenasti maailma sisse, üksteise kõrvale?

Neid küsimusi Kant päris nõnda ei sõnasta. Ometi läheb ta kujutlusest kui kogemusele hädavajalikust funktsioonist ikkagi kaugemale. „Otsustusvõime kriitikas“ jõuab Kant selge arusaamani, et kujutlusvõime pole ainuüksi aru kategooriate rakendaja, vaid võib sünnitada midagi täiesti uut. Kujutlusvõimele on omane vaim, „elustav printsiip meele sees“ (das belebende Prinzip im Gemüte), mis suudab kujutada „esteetilisi ideid“; viimaste all peab Kant silmas ideid, mis panevad mõtte tublisti tööle, kuid millele ometi ei vasta „ühtki kindlaksmääratud mõtet“ (irgend ein bestimmter Gedanke), s.t mitte ühtki adekvaatset mõistet, nõnda et keel ei pääsegi neile õieti ligi ega suuda neid ära seletada. Sellised ideed on Kanti arvates vastukaaluks mõistusideele (Vernunftidee), mis on, vastupidi, selline mõiste, millele ei vasta ühtki adekvaatset kaemust, s.t mitte ühtki kujutlusvõime loodud ettekujutust (Vorstellung der Einbildungskraft).

„Kujutlusvõime (kui produktiivne tunnetusvõime) suudab nimelt väga võimsalt luua justkui ühte teist loodust, materjalist, mille tegelik talle annab. Me lahutame sellega meelt, kui kogemus näib olevat liiga igapäevane; kujundame seda ka meelsasti ümber: mitte küll alati analoogsete seaduste põhjal, kuid ometi printsiipide järgi, mis asuvad mõistuses kõrgemal (ja mis on meile niisama loomulikud kui need, mille järgi aru empiirilist loodust käsitab); nii tunneme oma vabadust assotsiatsiooni seadusest (mis kuulub tolle võime empiirilise rakendamise juurde), sest kuigi me selle põhjal loodusest materjali laename, saame ta ümber töötada millekski hoopis muuks, nimelt selleks, mis looduse ületab.“4

Kant soovitab nimetada neid kujutlusvõime ettekujutusi ideedeks – osalt sellepärast, et nad püüdlevad väljapoole kogemuse piire, lähenedes seega mõistusideede kujutamisele, osalt aga sellepärast, et tegu on sisekaemustega (innere Anschauungen), millele adekvaatset mõistelist vastet ei leidugi. See tähendab, et kujutlus võib tõepoolest toimida maailmast sõltumatult. Jääb vaid küsimus, kas selline kujutlus võib saada maailma osaks? Ja kas reaalsus võib selle mõjul märkamatult muutuda? Teisisõnu, kas kujutluse poliitika on võimalik?

3

Immanuel Kant pole mõistagi ainuke, kes mõistis kujutluse transtsendentaalset ja revolutsioonilist rolli. Kujutluse kosmilisest väest kõneles juba sajandeid varem Andaluusia filosoof Ibn ʿArabi [بن عربي‎‎ا], kelle mõtlemine võtab õigupoolest kokku sufi müstika pikaajalise kogemuse, nii et siin võib julgesti rääkida tuhandeaastasest traditsioonist. Ibn ʿArabi käsituses jääb kujutlus kahe maailma vahele: ühel pool on jumalik vägi, mis on inimesele kättesaamatu ja tunnetamatu, teisel pool aga aistiline ilm, mis on käegakatsutav ja meeleliselt tajutav. Maailma loomine algab kujutlusest, sest kujutlus sisaldab kõike, mis üldse võib olla, kogu olemasoleva potentsiaali, s.t kõike väesolevat. Alguses oli kujutlus, tume udu, millest jumaliku hinguse väel ilmusid kõik olevad asjad; kujutlus sarnanebki kõige enam loova jumalaga, sest nende ühiseks omaduseks on võime luua kõike, välja arvatud iseennast. Kuna kujutlus ühendab jumalikku ja inimlikku, on ta kahe ilma ainuke tõeline vahendaja. Loodus polegi midagi muud kui silmanähtavaks ja käegakatsutavaks muutunud kujutlus, ning see, kes ei mõista kujutluse loomust, ei taipa ka seda, mis on teadmine. Mõtlemise kaudu ühendab kujutlus mõistust ja aistinguid, mistõttu mõistus ongi kujutlusest võrratult vaesem: ta peab piirduma üksnes sellega, mis ta on kujutluselt juba saanud, sest kujutlus on üsk, milles looja loob kõike, mida ta tahab, mõistus aga suudab üksnes otsustada. Kuivõrd mõistus langetab otsuseid, võib ta ka eksida, kujutlus aga ei eksi mitte kunagi.

Ibn ʿArabi arvates on oluline eristada kujutlust illusioonist, mis põhineb ainult aistingutel. Erinevalt mõistusest pole illusioon millegagi seotud ja on seetõttu võimsam ning lopsakam. Oma igapäevases elus ei lähtu inimesed enamasti mõistusest, vaid illusioonist, mida nad nimetavad „reaalsuseks“. Selle reaalsuse illusoorsust suudab aga näidata ainult kujutlus, sest mõistus selleni ei küüni. Ehkki iga illusioon võib kergesti hajuda, seisneb illusiooni lumm just selles, et ta näib pealtnäha püsiv ja muutumatu; just seepärast klammerduvadki inimesed hõlpsasti illusiooni külge ja eemalduvad mõistusest, mis võib küll olla ekslik, aga mitte illusoorne ja petlik. Seevastu kujutlust iseloomustab hoopis lakkamatu liikumine, muutlikkus ja igavene uuenemine. Jumalik vägi saab meile ilmuda ainuüksi kujutlusena, aga see kujutlus pole kunagi üks ja seesama; jumal ei ilmu sama kujutlusena kaks korda, samuti nagu ta ei ilmu sama kujutlusena kahele erinevale inimesele. See tähendab, et jumalik vägi on alati uus, kujutlus aga on tema kõrgeim olemisvorm ja kohalolu.

Araabia modernismi klassik Adonis on võrrelnud omavahel sufismi ja sürrealismi, leides neil arvukalt ühisjooni. „Sürrealismi peamine eesmärk, ja samuti sufide peamine eesmärk, on vasturääkivuste ühendamine ehk „olemasolemise ühtsus“, mille all pean silmas objekti ühtsust olemusega ja välisilma ühtsust seesmise teadmisega,“ kirjutab Adonis. „Kui kõik unenäo koostisosad on tegelikkusest võetud, siis pole uni tegutsemisega sugugi mitte ühitamatu.“5 Und nähes on inimene pööratud näoga kujutlusilma poole, mis on kõikidest ilmadest kõige täielikum, kõige olemasoleva allikas; uni muudab nähtamatu nähtavaks, annab kuju asjadele, millel kuju ei ole, ja teeb niiviisi võimatu võimalikuks.

„Sufide meelest, ja samuti sürrealistide meelest ei jää unenägu tegelikkusest täielikult välja ega ole sellele võõras. Õigupoolest on uni ja tegelikkus sama tõe kaks külge; nad kehastavad nähtavat ja nähtamatut. Võime ka näha, et sufide meelest, ja samuti sürrealistide meelest on kirjutamine kogemus, mis nähtavat ja nähtamatut omavahel ühendab.“6

Unenäo toel ja kirjutamise abil saab seega jõuda kujutluseni, mis hakkab tegelikkust muutma: see hakkab hajutama illusiooni, mida nimetasime reaalsuseks, ja avab värava kujutluse poliitikasse.

4

Ilmar Laabani esteetikas on kujutlus võtmeline. See esteetika suubub aga otse poliitikasse, mistõttu võib kõnelda kujutluse poliitikast. Ühes varases kirjandusarvustuses („Den vanvettiga förhoppningen“, 1947) ütleb ta:

„Ühiskonna uuenemist saab esile kutsuda üksnes kolmel teel: need on luule, vabadus ja armastus. Kõigi kolme puhul kehtib üks ja seesama tingimus: selleks, et tõeliselt särama lüüa, peavad nad läbima algupärase eituse, mille käigus neid lakkamatult saadab mälu. Poeetilist mõtet peab pingestama isoleerituse seisund, ta peab alati valvel olema, et teda miski ei vangistaks, et ta võiks täita oma sünteesifunktsiooni… Armastus peab üle elama objekti kaotuse ja sellele proovile võidukalt vastu pidama; vabadus peab põhinema vabastamisaktil… ning iseennast rahutuna taasleiutama, tõustes üles mistahes rõhumise vastu.“7

Kõigi kolme puhul on Laabani jaoks tähtis kujutluse lakkamatu liikumine, „algupärane eitus“ (ursprunglig negering), mis luule, armastuse ja vabaduse kulgemist pidevalt muudab, nõnda et need ei tarduks üksnes luule, armastuse või vabaduse illusiooniks; just nõnda kulgeb lakkamatult muutlikuna ka kujutlus, üksnes selle vahega, et tõeline kujutlus ei saagi hanguda „reaalsuse“ illusiooniks, sellal kui vabadus, armastus ja isegi luule võivad alati langeda illusoorsuse lõksu. „Algupärane eitus“ ongi Laabanil kujutluse sünonüüm, sest see põrkub eemale kõigest, mis võiks kujutluse voolu peatada, sest kujutlus jätkab maailma loomist, jäämata rahule millegagi, mis on juba saanud kindla vormi ja asunud olemise metamorfilist leidlikkust tõkestama. See on ka ainus viis, kuidas hullumeelset ühiskonda tagasi mõistusele tuua, sest kui seda valitseb kõikvõimsa „reaalsuse“ illusioon, ei mõju ratsionaalsed argumendid kunagi. Illusioonist halvatud inimene arvab ju alati, et tema ongi kõige ratsionaalsem. Pealegi arvavad teised täpselt samamoodi, järelikult polegi mõtet midagi muud kujutleda. Illusiooni ja kujutluse põhjalik erinevus tuleb siin selgesti välja.

Muidugi ei tähenda see, et Laaban reaalsusest üldse ei hooliks. Hoolib küll, aga ta hoolib suuremast, hõlmavamast, illusiooni absorbeerivast ja lagundavast ülereaalsusest, mida on rahvusvaheliselt hakatud nimetama sürreaalsuseks. 1944 ilmunud kirjutises „Sürrealismi perspektiive“ ütleb Laaban: „Kui suure­male osale inimkonnast alles maailmasõja teistkordne puhkemine selgitas, kuivõrd praegune kriis on paratamatuks järelduseks kultuuri ja tsivilisatsiooni senisest arengusuunast ja kuivõrd vähe suudavad teha sest kriisist ülesaamiseks kõik vahendid, mis tegelevad üksnes välise situatsiooniga ega puuduta selle juuri inimese aktuaalses psüühilises struktuuris, siis on sürrealism juba varsti pärast eelmise sõja lõppu jõudnud sellele tunnetusele ja jutlustand seda väsimatult kogu kahe sõja vahelise perioodi vältel, enamasti küll kurtidele kõrvadele.“8

Laabani jaoks on sürreaalsus otseses mõttes poliitiline idee, sest poliitiline reaalsus nõuab „algupärast eitust“, olemuslikku lammutustööd kogu kujutluse jõuga, see on aga võimalik ainult siis, kui tõelust püütakse haarata tervenisti, niihästi mõistusideede kui sisekaemuste varal, unustamata unenägu, mis ilmutab meile tegelikkuse nähtamatut poolt. Just seepärast ongi sürrealism Laabanile oluline lähtepunkt, ehk nagu ta sealsamas selgitab:

„Jõuks, mis on säästnud sürrealismi jagamast voolude nagu futurismi või ekspressionismi saatust: vaimset steriilsust ja lühikest eluiga, on olnud tema keeldumine piirdumast kunsti ja kirjanduse tegevusaladega ja taotlus luua uut maailmavaadet, kus esteetilise aspekti kõrvale astuks samaõiguslikuna eetilis-moraalne. Kui kirjanduse ja kunsti kaugenemine elust on olnud viimaste sajandite kultuuriarengu üks tõsisemaid ohte, siis on sürrealism seadnud taas jalule ühtsuse, kasutades ja arendades edasi aga kõiki vahepealseid saavutusi.“9

1969. aastal on Laaban kirjutanud programmilise teksti „Muusika, ühiskond, revolutsioon“ („Musiken, samhället, revolutionen“), kus ta jagab kunstiteose kaheks pooluseks: üks neist on materiaalne, teine sümboolne. Materiaalne poolus peab sümboolsega rohkem või vähem sobima, kuid päriselt ei lange nad kunagi kokku (need kategooriad erinevad seega traditsioonilisest sisu ja vormi vastandusest). Sümboolse vormi annab kunstiteosele muidugi kujutlusvõime, kuid selle poolest ei erine kunst ühiskonnast: „Ühiskond on üks sümboolse vormi dimensioone. Ajalooline aeg on üks muusikalise aja dimensioone.“10 Kunst ja ühiskond on seega lihtsalt kujutluse eri vormid, n-ö kujutluse kaks otsa, kuid just kunstile on omane see, et ta suudab luua ühenduse millegagi, mis pole päriselt inimlik ja mida Laaban üldistavalt nimetab Teiseks (det Andra). Seda protsessi selgitab Laaban paari pikema lõiguga, mis väärivad tervikuna tsiteerimist:

„Kunstiteoses – s.t poeetilises kogemuses, milles kunstiteos on ajalooliselt (s.t ühiskondlikult) tingitud vorm – kohtub subjekt Teisega ja selle kaudu tervikuga. Teine – see võib olla miski mina põhjas, kes ei olegi mina ise: tõeline Narkissose-kogemus. See võib Teise põhjas olla miski, kes polegi tema ise: erootiline kogemus. See võib olla midagi mitteinimlikku, mis inimese tehtud asjades nähtavale tuleb: Loodus meie „teise looduse“ sees. See võib olla Loodus ise – physis või kosmos – mis korraga on ja ei ole meie peegel. See võib olla surm.

Nonde Teiste põhjas võib olla midagi, mis ise polegi enesed (som inte är de själva), ja mis kohtuvad meie mina põhjas, kes mina ei olegi. Ajaloota ühiskondades juhtub see Pidustuse ajal, perioodiliste tagasitulekute rituaalses orgias, kus maailm naaseb uuesti kaosesse ja aeg suubub taas Suurde Aega (utmynnar i Den Stora Tiden). Ja meie ajaloolises ühiskonnas on ajalugu nüüd juba nii kaugele voolanud, et hakatakse kõnelema Revolutsioonist (revolutio – tiir, ringkäik): surnuist üles tõusnud tsükliline kulg, sisse kirjutatud aega, mis on muutunud lineaarseks: kvadraadi tsirkulatuur. Seal luuaksegi uuesti see, mis iseendast ja üksteisest lahku löödi.“11

Võib seega öelda, et Laabani jaoks on kunsti (muusika, luule jne) sügavamas põhjas miski, mida Georges Bataille nimetas seesmiseks kogemuseks ja mida traditsioonilisemalt on nimetatud „müstiliseks elamuseks“. Ajalooline ühiskond saab kunsti kaudu tagasi midagi, mis varem oli omane Suurele Ajale, igavese tagasituleku müütilisele ajale. Ühiskonna jaoks aga kätkeb see tagasitulek endas revolutsiooni idu. Muidugi on see kõik võimalik üksnes kujutluse väel, sest ainuüksi kujutlus suudab ühiskondlikku reaalsust algupäraselt eitada, suudab luua sümboolseid vorme, mis selle reaalsuse ületavad, nii nagu Kanti arvates võis kunst ületada looduse. Ainuüksi need sümboolsed vormid suudavad purustada illusoorse vangla, mille ajalooline ühiskond endale on ehitanud, mis õigupoolest ongi see ajalooline ühiskond ise. Niisugune nägemus sümboolsetest vormidest, kunstist ja kujutlusest on vaieldamatult poliitiline. Aga see pole ükski meile tuntud poliitika. See pole liberaalne ega konservatiivne, ei ole populistlik ega natsionalistlik, isegi mitte fašistlik ega kommunistlik poliitika. Ilmar Laabani poliitikat saab iseloomustada ainult ühtviisi: see on kujutluse poliitika.

5

1991. aasta detsembris helistas mulle Teet Kallas ja küsis, kas ma tahaksin teha intervjuud Ilmar Laabaniga. Olin üllatunud, aga nõustusin kiiresti, sest idee oli põnev ja seni olin ma Laabanit näinud ainult teleekraanil. Ühel pimedal pakaselisel hommikul olingi Kallase korteri ukse taga, kus Laaban sellal peatus. Mind kutsuti sisse; Laaban ootas teisel korrusel, omaette külalistoas.

Mõne minuti pärast oli mul tunne, nagu oleksime teineteist ammu tundnud. Laaban rääkis lakkamatult; minu vähesed küsimused olid peaaegu ülearused, sest ta paistis neid ennetavat, jõudes kiiresti teemadeni, millele ma polnud jõudnud veel mõeldagi, kuid mis langesid suuresti kokku mind tollal huvitanud probleemidega. Juttu oli kunstist, kirjandusest, muusikast, filosoofiast, ja muidugi ka poliitikast. Kõike seda esitas Laaban üheainsa katkematu vooluna, sidudes olulisi momente nõnda, et need hakkasid mõjuma autobiograafiliselt, ehkki eluloolisi fakte tuli selles jutus ette ainult haruharva, justkui üksikute fragmentidena millestki, mis oli ajaloo käigust tähtsam.

Veidi aega tekitas see minus kahekordset võõristust. Esiteks, ma ei saanud aru, kuidas on mul nii lihtne suhelda inimesega, kes on minust peaaegu pool sajandit vanem, täiesti erineva elukogemusega, mulle tundmatute trajektooride ja visioonidega. Polnud vaja ületada ühtki tõket – need olid juba kadunud, niipea kui uksest sisse astusin, võib-olla neid lihtsalt ei olnudki või toimus barjääri hajumine sedavõrd ruttu, et mul polnud mahti seda märgata. Ma ei taha öelda, et kommunikatsioon oleks olnud täiesti läbipaistev, sest paljud asjad jäid mulle meelde tihkete kamakatena, mille tähendus mulle alles aastaid hiljem pikkamisi avanema hakkas. Kas see oli mingi nõidus? Täiesti võimalik, kuid ometi polnud mul selle askuse vastu midagi. Laabani hoiak oli ühtaegu kõhedust tekitav ja rahustav, ta vaatas mulle pingsalt otsa justkui mingi teispoolse leebusega, selles ei olnud vähematki irooniat. Kui see oligi nõidus, siis oli see nüüd igatahes ka minu nõidus, ta oli tulnud seda minuga jagama.

Teiseks sugenes minusse vastupandamatu taju, et olen sattunud teise aega. See ei olnud 1991. aasta detsember segases, hullus ja hääbuvas Eesti NSVs, kus igapäevane tegelikkus oli lagunemas, kõik pidepunktid olid ebakindlad ja igast praost pressis sisse ebamäärane oht, ootus ja teadmatus. See aeg oli midagi muud. Kuupäevadel, aastaarvudel ja sündmuspaikadel oli siin üksnes kõrvaline, aditiivne roll; need muutusid kummaliselt voolavaks, võttes kuju vastavalt sellele, kuhu liikus kujutluse vägi. Need määratlused lahustusid selles väes, igasugune range determinism oli kadunud ja selle asemel tekkis isemoodi liikumine, otsekui järjepanu avanev põhjatus või tõmbetuul, mille käes ajalugu muutus väikeseks vastikuks kääbuseks, kellele ilmselgelt polnud enam jäänud nii palju jõudu, et metamorfilist tulva aheldada ja tõkestada. Taipasin, et see aeg oli kujutluse aeg. Kujutlus hoovas, hargnes ja arenes siin vabalt, ta hõlmas kogu olemasolevat reaalsust ja samuti kõike seda, mida olemas ei olnudki, mis polnud reaalsusesse mahtunud või oli sealt välja surutud, et reaalsus omandaks ülevõimuka illusiooni jõu, mille eest ei näi kusagil olevat pääsu. Nüüd aga oli see kõik tagasi tulnud. Kujutluse aeg oli lihtsalt palju suurem, tal polnud reaalsuse piiranguid vaja, need olid tema käes ainult mänguasjad, mida võis koost lahti võtta ja uurida, mis seal sees on. Kujutluse aeg oli kõikjaleulatuv, kõike­läbiv ja kõikehõlmav.

Kui kaua meie jutuajamine tookord kestis, sel pole enam tähtsust. Kujutluse Suures Ajas pole ka tuhat aastat üleliia pikk aeg. Ma sain aga tol korral aru, et Laabani jaoks polnud kõnelemine lihtsalt oma mõtete väljendamise vahend. Laaban kõneles kujutluse väel, täie intensiivsusega, ta kandis edasi traditsiooni, mis oli modernsusest võrratult vanem, mis oli vanem kogu kunstist, ajaloost, poliitikast ja religioonist. Tema kõne oli teatav ülekanne, kuid märksa sisendavam kui see, mida psühho­analüüs ülekandeks nimetab: see lõi kaare siinse ja sealse, tänase ja muistse, nägemuse ja tege­likkuse vahele. Mööda seda kaart kulgeski tuhandeaastane traditsioon. See traditsioon oli ühtlasi vabaduse riik, mille edasiandmine oli Laabanile väga tähtis. Edasiandmiseks sobisid kõik meediumid: kõne ja kiri, hääl, luule ja proosa. Muidugi ei andnud Laaban edasi midagi, mis oli juba valmis. Kujutluse töö jätkus ka edasiandmise ajal, õigupoolest andiski Laaban edasi just seda. Seepärast võis ta aeg-ajalt ühest või teisest väljendusviisist tüdida ja otsida midagi uut. Ühe meediumi vahetamine teise vastu oli osa kujutluse tööst. Siis läks Laaban ise ära, aga kujutlus toimib edasi, koos Laabaniga ja ilma tematagi.

Ettekanne konverentsil „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis 9. novembril 2021

1 „Και η φαντασία δε είναι διάφορος και της αισθήσεως και της διανοίας, και δεν γίνεται μεν άνευ αισθήσεως, αλλά και άνευ αυτής (της φαντασίας) δεν υπάρχει σύλληψις.“ Aristoteles, Περὶ Ψυχῆς, 427b.

2 Vt Howard Caygill, A Kant Dictionary. Blackwell Publishers, 1995, lk 246. Caygill toetub kogumikule „The Renaissance Philosophy of Man“ (toim Ernst Cassirer, Paul Oskar Kristeller ja John Hermann Randall jr, The University of Chicago Press, 1948).

3 Immanuel Kant, Kritik der Reinen Vernunft. J. F. Hartknoch, 1781 [1. Auflage], lk 78.

4 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. § 49. Kant-W Bd. 10, lk 249.

5 Adonis, Sufism & Surrealism. Tlk Judith Cumberbatch. Saqi Books, 2005, lk 38. [Originaal: Adonis, al-Sufiyya wal Surriyaliyya. Dar al Saqi, 1995.]

6 Samas, lk 50.

7 Ilmar Laaban, Om litteratur. Skriften II. Kalejdoskop förlag, 1988, lk 45.

8 Ilmar Laaban, Marsyase nahk. Teosed IX-X. Eesti Raamat, 1997, lk 39.

9 Samas.

10 Ilmar Laaban, Om musik. Skrifter IV. Kalejdoskop förlag, 1988, lk 60.

11 Samas, lk 58–59.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht