Kuidas läheb, I.?

Läti kirjanduse viimaste aastate suurim töövõit on pikaajalise mõtlemise ja rahastamise saavutamine.

PILLE-RIIN LARM

I. ei ole surnud. Läti kirjanduse kampaania #iamintrovert peategelane leiab ka pärast sarmikat ülesastumist Londoni 2018. aasta raamatumessil ikka mahti reageerida päevasündmustele, näiteks avaldab ta arvamust uue kultuuriministri kohta, õhutab taudi ajal distantsi hoidma jne. Järgmisel aastal sõidab I. taas Londonisse, sest kampaaniat #iamintrovert tutvustatakse Londoni disainibiennaalil. Siiski jäävad tema vägiteod nüüdseks pigem selja taha – järgmise suurema läti kirjanduse kampaania jaoks kavatsetakse välja mõelda midagi/kedagi muud.

Järgmine tõotab tõesti suur tulla, sest rihitakse kogunisti Frankfurdi raamatumessi peakülalise staatust. Läti kirjandust tutvustava ja vahendava platvormi Latvian Literature (Läti Kirjandus) tegevjuhi Juta Pīrāga sõnul loodeti plaan teoks teha 2025. aastaks, mil tähistatakse lätikeelse raamatu 500. sünnipäeva, kuid praegu tundub see liiga optimistlik.

Rahvusvahelised ülesastumised ei teeni mõistagi ainult reklaami ja lepingute sõlmimise eesmärke. Londoni raamatumess ja kampaania – ehkki mitte ainult need – tõid kaasa huvi kasvamise läti kirjanduse vastu ja hoogustasid tõlkimist. Veel tähtsam oli aga, et kirjandusväljal hakati tegema koostööd. Pean siinkohal kiitma messi tarbeks loodud platvormi Latvian Literature mugavat kodulehte, kust leiab nii uudistevoo kui ka näiteks info tõlkeprogrammide kohta, samuti vahendatakse autoriõigusi jm. (Ka meil on see kõik loomulikult olemas, kuid infot tuleb otsida mitme institutsiooni kodulehelt.)

Suurim töövõit oli aga n-ö pikaajalise mõtlemise ja rahastamise saavutamine kodumaal. Seni rahastati Lätis kirjandust projektipõhiselt. Ka Latvian Literature meeskond kartis, et nende mitmeaastane töö lihtsalt katkeb, ning juhtis sellele ohule tähelepanu taas nutika kampaania abil. Anete Konste: „Panime välja ühe plakati, osutamaks, et rohkemaks kui üheksainsaks ei olegi meil raha. Kuid see plakat asus kohe kultuuriministeeriumi juures. Nad pidid seda iga päev nägema.“ Sel sammul olid tulemused – kultuuriministeeriumis on nüüd kirjanduse ekspordiks eraldi eelarve.

Alustatud on kirjanikupalga maksmisega, mida võivad taotleda ka tõlkijad. „Oleme olnud eestlaste peale selle pärast väga kadedad,“ tunnistab Juta Pīrāga poolnaljaga. „Kas kirjanikupalk on Eestis tulemusi andnud?“ uurib tema kolleeg. Muidugi, töörahu, mida võimaldab kindel sissetulek, annab tulemusi (häid teoseid) igas eluvaldkonnas. Nii et kui seda artiklit peaks lugema mõni Läti poliitik, siis rõhutan talle: kirjanikupalga projektiga tuleb kindlasti jätkata. Kui soovitakse Frankfurdi raamatumessil säravalt esineda, on selleks tarvis ka uusi säravaid teoseid ja nende tõlkeid. Juba praegu, pange tähele, pärinevad läti kirjanduse rahvusvahelised menukid mitte kuulsusrikkast minevikust, vaid just tänapäeva autorite sulest. Selle vastu on huvi, seda küsitakse ka edaspidi. Lastagu kirjanikel neid raamatuid kirjutada.

Mis siis on rahvusvaheliselt kõige populaarsemad läti raamatud? Juta Pīrāga: „Lastekirjanduse puhul on see Anete Melece „Kiosk“. Täiskasvanute kirjandusest toon esile Nora Ikstena romaani „Emapiim“ ja Jānis Joņevsi „Jelgava 94“, samuti Osvald Zebrise romaani „Kukemäe varjus“, mis oli üks esimestest sarja „Meie. Läti, XX sajand“ teostest. Zebris pälvis selle romaaniga Euroopa Liidu kirjandusauhinna, millega kaasnev tõlketoetuste programm kahtlemata hõlbustab esile tõstetud teoste vahendamist.“

Raamatupoode on Riias palju, kuid need on valdavalt väikesed ning vähem „kasutajasõbralikud“ kui Eestis (näiteks ei jäänud enamasti silma toole, kuhu raamatut sirvima laskuda, ega kohvimasinat). Võimalik aga, et muu hulgas tänu kokkuhoiule olme pealt on ka raamatud ostjale pisut soodsamad kui meil. Raamatud oleks veelgi taskukohasemad käibemaksumäära langetamise korral 12% pealt 5% peale, nagu see oli enne masu – ettepanek on pälvinud viimastel aastatel Lätis laia arutelu. Meiegi võiks kaaluda käibemaksu soodusmäära langetamist 9% pealt (mis rakendub muu hulgas raamatutele) 5% peale.

Lätlased on hästi kursis sellega, mis Eestis toimub, ning võtavad meelsasti šnitti. Peale kirjanikupalga esitatakse sageli küsimusi näiteks Kultuurkapitali kohta. Nii et kui seda artiklit peaks lugema ka mõni Eesti kultuurielu kujundaja, siis talle omakorda panen südamele: me ei tee midagi ainult endale, iga meie otsuse mõju võib ulatuda märksa kaugemale kui esmapilgul näib. Kandes hoolt oma kultuuri käekäigu eest, kujundame tahtmatult ka naabrite oma. See on suur vastutus.

Läti kirjanik I. tuli viimati avalikkuse ette 19. augustil: „Head rahvusvahelist #kartulipäeva! Meie vaatlustest on selgunud, et kartul on üks introvertsemaid köögivilju ning see on lätlaste ja nende kultuuri lahutamatu osa.“

Latvian Literature / Facebook